Valge emigrant: määratlus ja ajalugu Venemaa emigratsioonist 1917–1920
Valge emigrant (Белоэмигрант) on poliitiline termin, mida kasutatakse Venemaa revolutsiooni ja Vene kodusõja (1917–1922) või nende järelmõjude tõttu Venemaalt lahkunud inimeste kohta. Terminit on laialdaselt kasutatud emigratsioonikirjanduses ja ajaloouurimustes ning seda kohtab ka Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis. Mõnikord kasutatakse seda üldisemalt kõigi nende inimeste kohta, kes lahkusid riigist poliitiliste või valitsuse muutuste tõttu.
Mõiste ja Nõukogude retoorika
Sõnal "valge emigrant" oli Nõukogude Liidus aastatel 1920–1980 väga negatiivne tähendus: seda kasutati sageli sildistamaks neid, keda peeti bolševikuvastasteks või "klassivaenlasteks". Samas akadeemilises ja diasporaakirjanduses tähistab termin eelkõige 1917–1920 lahkunud rühma. Need, kes lahkusid sel esimesel suurel põlvkonnal, nimetatakse tavaliselt esimese laine emigrantideks; hilisemaid lahkumisi käsitletakse kui eraldi laineid (nt 1940ndate, 1970ndate või 1980.–90. aastate emigratsioon).
Mahud ja ajaraam
Enamik nii nimetatud valgetest emigrantidest lahkus Venemaalt aastatel 1917–1920 (mõnikord arvestatakse ajavahemikku kuni 1922). Hinnanguliselt lahkus selle perioodi jooksul umbes 900 000 kuni kaks miljonit inimest; täpne arv on teadmata, sest suur osa rändest toimus sõjalistes ja kaootilistes oludes. Olulised evakuatsioonid toimusid näiteks pärast Wrangeli rindele allutamist ja Krimmi evakuatsiooni 1920. aastal.
Sotsiaalne koosseis ja poliitilised hoiakud
Valgete emigrantide hulgas olid väga erinevad sotsiaalsed grupid: sõjaväelased ja ohvitserid, kasakad, intellektuaalid, ärimehed, maaomanikud ning eri tasandite ametnikud. Lahkusid ka Vene imperaatori valitsuse töötajad ning kohalikud ja regionaalsed bolševikuvastased administratsioonid.
Emigrantide poliitilised hoiakud olid mitmekesised: paljud toetasid või olid seotud valge liikumise ja monarhistlike või konservatiivsete jõududega; teised olid liberalistlikud või sotsialistlikud (näiteks menshevikud ja sotsialist-revolutsionäärid), kes küll vihkasid bolševikke, aga ei jaganud valgete vaateid. Paljud emigrandid ei olnud aktiivselt poliitilised ja keskendusid uues elus praktilistele küsimustele. Suur osa diasporaast jäi seotud ka ida-ortodoksi kirikuga, mis mängis olulist sotsiaalset ja kultuurilist rolli.
Sihtkohad ja elu paguluses
Peamised sihtriigid olid Prantsusmaa (eriti Pariis), Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik, aga ka Balkanimaad (Serbia, Bulgaaria), Kesk-Euroopa (Saksamaa, Poola) ja Aasia suunas (nt Harbin ja Shanghai Hiinas). Paljud rändasid läbi Istanbul’i ja Konstantinoopoli. Emigrantidele anti tihti staatuseprobleemide tõttu Nansen'i dokumendi (Nansen passport) või nad jäid esialgu staatustäitmata.
Välismaal asusid emigrandid muuhulgas üles ehitama ühiskondlikke organisatsioone, kirikuid, koole ja ajalehti. Tekkinud oli elav kultuurielu: teatri- ja kirjandusgrupid, ajakirjandus ning teaduslikud asutused püüdsid säilitada keelt ja traditsioone.
Poliitiline tegevus ja vastasseis
Mõned valged emigrandid korraldasid poliitilist tegevust Nõukogude võimu vastu: loodi poliitilisi parteisid, komiteesid ja välisriikides asuvaid vastuvõtustruktuure, tegeldi propagandaga ning mõnikord ka sota- või spioonitegevusega. Samal ajal paljud diasporaaktsiooni küljest eemale hoidnud inimesed pidasid peamiselt ellujäämiseks vajalikku igapäevatööd.
Kultuuriline panus ja pärand
Valge emigratsioon andis olulise panuse venekeelse kultuuri säilitamisse ja edasiarendamisse väljaspool Nõukogude Liitu. Emigreeritud kirjanikud, kunstnikud, teadlased ja õpetajad aitasid hoida elus eelmise ühiskonna traditsioone ning andsid välja ajakirju ja raamatuid. Mõned oluline nimed maailmakirjanduses ja teaduses said tuntuks just emigratsiooniperioodil.
Põgenike hilisem saatusekõver
Mõned emigrandid asusid püsivalt elama välisriikidesse ja integreerusid; teised jäid staatuselt staatuseta või rändasid edasi. Mõnel juhul pöördusid inimesed tagasi emamaale ajalooliste olude muutumisel (nt Teise maailmasõja ajal või peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist). Nõukogude propagandas tähistati neid pikka aega kui "klassivaenlasi", kuid ajaloouurimus on andnud tasakaalustatuma pildi nende erinevatest motiividest, olukordadest ja panusest.
Järeldus
Valge emigrandid olid mitmekesine ja suur inimgrupp, kelle liikumised ja tegutsemine 1917–1922 jooksul mõjutasid nii Venemaa kui ka vastuvõturiikide poliitikat ja kultuuri. Nende pärand väljendub nii diasporaakultuuris, usuelus kui ka rahvusvahelistes humanitaarsetes ja õiguslikes lahendustes, mis tekkisid lootusega pakkuda kaitset staatusteta põgenikele.
Sainte-Geneviève-des-Bois'i vene kalmistu Pariisi lähedal, valgevenelaste nekropool
Jaotus
Enamik emigrante lahkusid Lõuna-Venemaalt ja Ukrainast ning läksid Türki. Seejärel siirdusid nad Ida-Euroopa slaavi riikidesse, näiteks Jugoslaavia Kuningriiki, Bulgaariasse, Tšehhoslovakkiasse ja Poolasse. Suur osa läks ka Eestisse, Lätti, Leetu, Soome, Saksamaale ja Prantsusmaale. Berliinis ja Pariisis olid suured emigrantide kogukonnad.
Paljud Siberi ja Kaug-Ida tsiviilisikud ja sõjaväelased kolisid Shanghaisse ja muudesse Hiina, Kesk-Aasia ja Ida-Turkestani ümbritsevatesse piirkondadesse. Mõned kolisid Jaapanisse.
Teise maailmasõja ajal ja pärast seda siirdusid paljud vene emigrandid Ühendkuningriiki, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Peruusse, Brasiiliasse, Argentiinasse ja Austraaliasse.
Mida rahvas uskus
Valgetele emigrantidele ei meeldinud sageli kommunism. Nad ei uskunud, et Nõukogude Liit oli õige venelane. Nad uskusid, et ajavahemik 1917. aastast kuni 1991. aastani oli nõukogude valitsuse okupatsiooni aeg, mis oli internatsionalistlik ja kristlusevastane.
Paljud valged emigrandid uskusid, et Venemaad peaks valitsema monarh. Teised arvasid, et valitsus peaks olema valitud rahvahääletuse teel.
Paljud valged emigrandid uskusid, et nende missiooniks oli säilitada teistes riikides elades revolutsioonieelset kultuuri ja eluviisi. Nad uskusid, et seda tehes saavad nad Venemaale selle kultuuri tagasi tuua, kui Nõukogude Liit ei kontrolli enam riiki.
Teine idee, mida emigrandid kasutasid, oli religioosne missioon välismaailma. Shanghai ja San Francisco piiskop Johannes (kanoniseeritud Vene Õigeusu Kiriku välismaa pühakuks) ütles 1938. aasta Ülemaalisel diaspora-konverentsil:
"Venelastele välismaal on antud, et nad säraksid kogu maailmas õigeusu valgusega, et teised rahvad, nähes nende häid tegusid, ülistaksid meie Isa, kes on taevas, ja saaksid nii iseenda päästet."
(lihtsustatult) "Teistes riikides elavatele venelastele, levitage õigeusku kogu maailmas. Tehes häid asju, näidake teiste maade inimestele, et Jumal on hea ja tooge neile päästet."
Paljud valged emigrandid uskusid samuti, et nad peaksid endiselt võitlema nõukogude diktatuuri vastu. Nad lootsid, et see aitab vabastada Venemaad. See idee oli suuresti inspireeritud kindral Pjotr Wrangelist. Kui valgete armee sai lüüa, ütles ta: "Võitlus Venemaa eest ei ole lõppenud, see on vaid võtnud uusi vorme". ("Me ei ole lõpetanud püüdlusi Venemaa vabastamiseks. Me peame lihtsalt kasutama selleks teistsuguseid viise").
Valge armee veteran kapten Vassili Orehhov, ajakirja "Valvur" väljaandja, kirjutas sellest vastutuse ideest järgmiste sõnadega:
"Saabub tund - uskuge seda - saabub, mil vabanenud Venemaa küsib igaühelt meist: "Mida te olete teinud, et kiirendada minu taassündi." Teenime ära õiguse mitte punastada, vaid olla uhked oma olemasolu üle välismaal. Olles ajutiselt kodumaast ilma jäetud, säilitagem oma ridades mitte ainult usku temasse, vaid ka vankumatut soovi teo, ohvrimeelsuse ja nende ühtse sõbraliku perekonna loomise vastu, kes ei lasknud kätt alla võitluses tema vabastamiseks."[].
(lihtsustatult) "Tulevikus, kui Venemaa on vaba, küsitakse igaühelt meist: "Mida sa tegid, et aidata kaasa Venemaa vabastamisele?". Saame olla uhked selle üle, mida me tegime Venemaa vabastamiseks, kui elasime teistes riikides. Ajal, mil me ei saa elada Venemaal, peame uskuma Venemaasse ja ühinema nende inimestega, kes alati võitlevad Venemaa vabaduse eest."
Organisatsioonid ja tegevused
Emigrandid moodustasid erinevaid organisatsioone, mille eesmärk oli võidelda nõukogude režiimi vastu. Sellisteks organisatsioonideks on näiteks Vene Ülisõjaline Liit, Vene Tõe Vennaskond ja NTS. See muutis valged emigrandid Nõukogude salapolitsei infiltreerimise sihtmärgiks (st operatsioon TREST ja sisemine liin). Seitsekümmend viis Valge armee veterani teenisid Hispaaniakodusõja ajal Francisco Franco toetuseks vabatahtlikena.
Mõned valged emigrandid võtsid omaks nõukogudemeelsed sümpaatiad, mille eest neid nimetati "nõukogude patriootideks". Need inimesed moodustasid selliseid organisatsioone nagu Mladorossi, Evraziitsi ja Smenovekhovtsi.
Teise maailmasõja ajal osalesid paljud valged emigrandid Vene Vabastusliikumise tegevuses. Teisest küljest osales märkimisväärne hulk neist natsivastastes liikumistes, nagu Prantsuse vastupanuliikumine. Sõja ajal puutusid valged emigrandid kokku Saksamaa poolt okupeeritud aladelt pärit endiste nõukogude kodanikega, kes kasutasid Saksamaa taandumist kui võimalust Nõukogude Liidust põgeneda või olid Saksamaal ja Austrias sõjavangidena ja sunnitöölistena ning eelistasid jääda läände, mida sageli nimetatakse emigrantide teiseks laineks (sageli nimetatakse ka DP-deks - displaced persons, vt Displaced persons camp). See väiksem teine laine hakkas üsna kiiresti assimileeruma valgete emigrantide kogukonnaga.
Pärast sõda jätkas aktiivset nõukogudevastast võitlust peaaegu eranditult NTS: teised organisatsioonid kas likvideerusid või hakkasid keskenduma üksnes enesekaitsele ja/või noorte kasvatamisele. Erinevad noorteorganisatsioonid, nagu näiteks vene skaudid paguluses, muutusid toimivaks nõukogude-eelse vene kultuuri ja pärandiga laste kasvatamisel.
Valged emigrandid moodustasid 1924. aastal oma kiriku kaitsmiseks nõukogude mõju eest Vene Õigeusu Kiriku välismaal. Kirik tegutseb tänaseni, olles nii vene õigeusu kogukonna vaimne kui ka kultuuriline keskus välismaal. 17. mail 2007. aastal taastati Moskva Patriarhaadiga kanoonilise osaduse aktiga pärast enam kui kaheksakümmend aastat kestnud lahusolekut taas kanoonilised sidemed Välis-Vene Õigeusu Kiriku ja Moskva Patriarhaadi Vene Kiriku vahel.
Küsimused ja vastused
K: Mis on valge kääbus?
V: Valge emigrant on poliitiline termin, mida kasutatakse Venemaa revolutsiooni või kodusõja tõttu Venemaalt lahkunud venelaste kirjeldamiseks.
K: Millistes riikides kasutatakse seda terminit?
V: Seda terminit kasutatakse Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis.
K: Kas termin viitab ainult neile, kes lahkusid valitsuse muutuste tõttu?
V: Ei, mõnikord võib seda kasutada ka kõigi nende kohta, kes Venemaalt mingil põhjusel lahkusid.
