Valge emigrant

Jaotus

Enamik emigrante lahkusid Lõuna-Venemaalt ja Ukrainast ning läksid Türki. Seejärel siirdusid nad Ida-Euroopa slaavi riikidesse, näiteks Jugoslaavia Kuningriiki, Bulgaariasse, Tšehhoslovakkiasse ja Poolasse. Suur osa läks ka Eestisse, Lätti, Leetu, Soome, Saksamaale ja Prantsusmaale. Berliinis ja Pariisis olid suured emigrantide kogukonnad.

Paljud Siberi ja Kaug-Ida tsiviilisikud ja sõjaväelased kolisid Shanghaisse ja muudesse Hiina, Kesk-Aasia ja Ida-Turkestani ümbritsevatesse piirkondadesse. Mõned kolisid Jaapanisse.

Teise maailmasõja ajal ja pärast seda siirdusid paljud vene emigrandid Ühendkuningriiki, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse, Peruusse, Brasiiliasse, Argentiinasse ja Austraaliasse.

Mida rahvas uskus

Valgetele emigrantidele ei meeldinud sageli kommunism. Nad ei uskunud, et Nõukogude Liit oli õige venelane. Nad uskusid, et ajavahemik 1917. aastast kuni 1991. aastani oli nõukogude valitsuse okupatsiooni aeg, mis oli internatsionalistlik ja kristlusevastane.

Paljud valged emigrandid uskusid, et Venemaad peaks valitsema monarh. Teised arvasid, et valitsus peaks olema valitud rahvahääletuse teel.

Paljud valged emigrandid uskusid, et nende missiooniks oli säilitada teistes riikides elades revolutsioonieelset kultuuri ja eluviisi. Nad uskusid, et seda tehes saavad nad Venemaale selle kultuuri tagasi tuua, kui Nõukogude Liit ei kontrolli enam riiki.

Teine idee, mida emigrandid kasutasid, oli religioosne missioon välismaailma. Shanghai ja San Francisco piiskop Johannes (kanoniseeritud Vene Õigeusu Kiriku välismaa pühakuks) ütles 1938. aasta Ülemaalisel diaspora-konverentsil:

"Venelastele välismaal on antud, et nad säraksid kogu maailmas õigeusu valgusega, et teised rahvad, nähes nende häid tegusid, ülistaksid meie Isa, kes on taevas, ja saaksid nii iseenda päästet."

(lihtsustatult) "Teistes riikides elavatele venelastele, levitage õigeusku kogu maailmas. Tehes häid asju, näidake teiste maade inimestele, et Jumal on hea ja tooge neile päästet."

Paljud valged emigrandid uskusid samuti, et nad peaksid endiselt võitlema nõukogude diktatuuri vastu. Nad lootsid, et see aitab vabastada Venemaad. See idee oli suuresti inspireeritud kindral Pjotr Wrangelist. Kui valgete armee sai lüüa, ütles ta: "Võitlus Venemaa eest ei ole lõppenud, see on vaid võtnud uusi vorme". ("Me ei ole lõpetanud püüdlusi Venemaa vabastamiseks. Me peame lihtsalt kasutama selleks teistsuguseid viise").

Valge armee veteran kapten Vassili Orehhov, ajakirja "Valvur" väljaandja, kirjutas sellest vastutuse ideest järgmiste sõnadega:

"Saabub tund - uskuge seda - saabub, mil vabanenud Venemaa küsib igaühelt meist: "Mida te olete teinud, et kiirendada minu taassündi." Teenime ära õiguse mitte punastada, vaid olla uhked oma olemasolu üle välismaal. Olles ajutiselt kodumaast ilma jäetud, säilitagem oma ridades mitte ainult usku temasse, vaid ka vankumatut soovi teo, ohvrimeelsuse ja nende ühtse sõbraliku perekonna loomise vastu, kes ei lasknud kätt alla võitluses tema vabastamiseks."^[].

(lihtsustatult) "Tulevikus, kui Venemaa on vaba, küsitakse igaühelt meist: "Mida sa tegid, et aidata kaasa Venemaa vabastamisele?". Saame olla uhked selle üle, mida me tegime Venemaa vabastamiseks, kui elasime teistes riikides. Ajal, mil me ei saa elada Venemaal, peame uskuma Venemaasse ja ühinema nende inimestega, kes alati võitlevad Venemaa vabaduse eest."

Organisatsioonid ja tegevused

Emigrandid moodustasid erinevaid organisatsioone, mille eesmärk oli võidelda nõukogude režiimi vastu. Sellisteks organisatsioonideks on näiteks Vene Ülisõjaline Liit, Vene Tõe Vennaskond ja NTS. See muutis valged emigrandid Nõukogude salapolitsei infiltreerimise sihtmärgiks (st operatsioon TREST ja sisemine liin). Seitsekümmend viis Valge armee veterani teenisid Hispaaniakodusõja ajal Francisco Franco toetuseks vabatahtlikena.

Mõned valged emigrandid võtsid omaks nõukogudemeelsed sümpaatiad, mille eest neid nimetati "nõukogude patriootideks". Need inimesed moodustasid selliseid organisatsioone nagu Mladorossi, Evraziitsi ja Smenovekhovtsi.

Teise maailmasõja ajal osalesid paljud valged emigrandid Vene Vabastusliikumise tegevuses. Teisest küljest osales märkimisväärne hulk neist natsivastastes liikumistes, nagu Prantsuse vastupanuliikumine. Sõja ajal puutusid valged emigrandid kokku Saksamaa poolt okupeeritud aladelt pärit endiste nõukogude kodanikega, kes kasutasid Saksamaa taandumist kui võimalust Nõukogude Liidust põgeneda või olid Saksamaal ja Austrias sõjavangidena ja sunnitöölistena ning eelistasid jääda läände, mida sageli nimetatakse emigrantide teiseks laineks (sageli nimetatakse ka DP-deks - displaced persons, vt Displaced persons camp). See väiksem teine laine hakkas üsna kiiresti assimileeruma valgete emigrantide kogukonnaga.

Pärast sõda jätkas aktiivset nõukogudevastast võitlust peaaegu eranditult NTS: teised organisatsioonid kas likvideerusid või hakkasid keskenduma üksnes enesekaitsele ja/või noorte kasvatamisele. Erinevad noorteorganisatsioonid, nagu näiteks vene skaudid paguluses, muutusid toimivaks nõukogude-eelse vene kultuuri ja pärandiga laste kasvatamisel.

Valged emigrandid moodustasid 1924. aastal oma kiriku kaitsmiseks nõukogude mõju eest Vene Õigeusu Kiriku välismaal. Kirik tegutseb tänaseni, olles nii vene õigeusu kogukonna vaimne kui ka kultuuriline keskus välismaal. 17. mail 2007. aastal taastati Moskva Patriarhaadiga kanoonilise osaduse aktiga pärast enam kui kaheksakümmend aastat kestnud lahusolekut taas kanoonilised sidemed Välis-Vene Õigeusu Kiriku ja Moskva Patriarhaadi Vene Kiriku vahel.