Referendum (rahvahääletus): tähendus, tüübid ja rahvusvahelised näited

Rahvahääletus (inglise keeles referendum) on otsene demokraatia vorm, kus valijad annavad häälestuse konkreetse küsimuse või õigusakti üle. Rahvahääletus võib puudutada seaduseelnõusid, põhiseaduse muudatusi, rahvuslikke või kohalikke küsimusi ning selle eesmärk on anda rahvale otsene sõna poliitiliste otsuste tegemisel. Mõnel määratlusel rõhutatakse, et rahvahääletus on spetsiaalne hääletus just põhiseaduse või riigikorra muutmiseks; teised kasutavad laiemat määrajat. Hääletamise ja seaduseelnõude kontekstis kasutatakse mõisteid mõnevõrra erinevalt ning sellel on tähtsus riigi õigusruumis. Lisamõistete selgitamiseks vt ka määratluse.

Tüübid

Rahvahääletused jagunevad laias laastus kahte põhitüüpi:

• Kohustuslik (õiguslikult siduv) – valitsus või parlament peab tegema seda, mida rahvas on otsustanud; tulemus toob kaasa seadusandliku või põhiseadusliku muutuse ilma edasise otsustusprotsessita.
• Nõuandlik (mittebinduv) – rahvahääletuse tulemus on soovituslik: see annab valitsusele ja parlamendile rahva tahte mõõdu, kuid ei kohusta seadusandlikku organit otsust vastu võtma.

Erinevused riigiti ja terminoloogia

Sõltuvalt riigist ja selle põhiseadusest võivad rahvahääletuse tingimused, künnised ja siduvuse tase erineda. Näiteks Austraalia õiguspraktikas eristatakse referendumi (põhiseaduse muutmiseks) ja rahvahääletuse (muude küsimuste puhul) tähendust. Paljudes riikides on kohustuslikud hääletused just põhiseaduse muudatuste puhul, samas kui poliitilised või majanduslikud küsimused võivad olla nõuandlikud.

Menetlus ja tingimused

Rahvahääletuse läbiviimine sõltub tavapäraselt põhiseadusest või seadusest ja võib sisaldada järgmisi elemente:

• Algatus: hääletuse võib algatada parlament, valitsus, rahvaalgatus (kui kogutakse teatud arv allkirju) või kohalik omavalitsus.
• Küsimuse sõnastus: tähtis on selge ja neutraalne küsimuse esitlus, sest sõnastus mõjutab valijate tõlgendust.
• Künnised: mõnes riigis on vajalik teatud hääletajate osalusprotsent või erinev enamus (nt kvalifitseeritud enamus) tulemuse kehtestamiseks.
• Järeldused: sõltuvalt vormist võib tulemus olla alles lähtepunktiks seadusandlusele või viia kohese norma muutmiseni.

Rahvusvahelised näited

Rahvahääletusi on kasutatud üle maailma erinevatel eesmärkidel. Näited aitavad mõista nende mõju ja rolle:

• Šveits: Šveitsis on rahvahääletused laialdaselt kasutusel ja sageli ka siduvad – rahvast peetakse valitsuse volituste allikaks. Näiteks rahvaküsitlused on osa regulaarsest poliitilisest protsessist ja neid kasutatakse nii kohalikes kui riiklikes küsimustes, sealhulgas sotsiaalpoliitikas ja maksuküsimustes.
• Ühendkuningriik: Ühendkuningriigis on traditsiooniliselt rahvahääletused olnud nõuandlikud, kuna parlamentaarne süsteem rõhutab valitud esindajate otsustusõigust. Erandiks oli Šotimaa iseseisvuse referendum, mis oli piiratud Šotimaa elanikega ja õiguslikult siduv selle konkreetse piirkonna jaoks.
• Kreeka 2011: kavandatud rahvahääletus, mille algatas peaminister George Papandreou otsus lasta rahval otsustada Euroopa päästepaketist, tekitas äärmist muret euroala riikides, kuna vastus „ei” oleks võinud viia võla ümberlaenamise ja euroalast väljapääsu riskini; hääletus lõpuks tühistati. Riigi ja Euroopa vahelise pinge kirjeldamiseks vt Kreeka ja Euroopa Liidu teemad.
• Euroopa põhiseaduse referendumid 2005: mõnes liikmesriigis viidi läbi rahvahääletused ettepaneku üle; näiteks Prantsusmaal ja Madalmaades hääletasid valijad ettepanekule „ei”, mille tulemusel põhiseadust ei võetud vastu.
• Küpros 2004: 24. aprillil 2004 toimusid paralleelsed referendumid Põhja-Küprose Türgi Vabariigis ja Küprose Vabariigis ÜRO peasekretäri kava üle; Küprose türgi valijate hulgas heakskiit 65%, samas kui Küprose kreeka valijad lükkasid plaani 75% ulatuses tagasi, mis tõi kaasa lahenduse läbikukkumise.

Eelised ja riskid

• Eelised: suurendab otsest demokraatiat, annab kodanikele otsese hääle, võib tõsta poliitilist osalust ja legitimeerida olulisi otsuseid.
• Riskid: keeruliste tehniliste või majanduslike teemade lihtsustamine ühevaliku küsimuse alla, populistlik kampaania mõjutamine, valeinformatsiooni levik ja võimalik põhiseaduslike vähemuste õiguste ohustamine.

Kokkuvõte

Rahvahääletus on võimas mehhanism, millel on erinev mõju sõltuvalt riigi õiguslikust raamist, ajaloolisest kogemusest ja konkreetse küsimuse tähendusest. Mõned riigid kasutavad rahvahääletusi laialdaselt ja siduvalt, teised aga eelistavad neid pigem nõuandlikuna. Edukas rahvahääletus eeldab selget küsimuse sõnastust, usaldusväärset teabevahetust ja seaduslikku raamistikku, mis kaitseb nii enamikku kui vähemusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on rahvahääletus või referendum?

K: Kuidas kasutatakse Šveitsis rahvahääletusi/referendumeid?

K: Kuidas on referendumeid kasutatud Ühendkuningriigis?

K: Mis juhtus Kreeka kavandatud rahvahääletusega 2011. aastal?

K: Mis juhtus, kui Prantsusmaal ja Madalmaades toimus 2005. aastal referendum Euroopa põhiseaduse üle?

K: Milline näide on Küprose kohta, et kasutada eraldi samaaegseid rahvahääletusi?

Otsing