Euroopa Liit (EL) – määratlus, struktuur, ajalugu ja põhifaktid

Euroopa Liit (lühend: EL) on poliitiline ja majanduslik ühendus 27 Euroopa riigist. Liit tekkis ajaloo jooksul mitme sammu kaudu: ta kasvas välja eelmise koostöövormi — Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) — alusel, mille lõi 1957. aasta Rooma leping. Kaasaegse nime ja sügavamate poliitiliste sidemete andis liidule Maastrichti leping, mis allkirjastati 1992. aastal ja jõustus 1993. aastal. Alates Ühendkuningriigi lahkumisest 2020. aastal (Brexit) on ELi liikmesriikide arv 27.

Peamised eesmärgid ja põhimõtted

ELi üldised eesmärgid on lähendada liikmesriike majanduslikult ja poliitiliselt, tagada rahu, stabiilsus ning edendada inimõigusi ja demokraatiat. Ühtlasi soodustab liit majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalset ühtekuuluvust. EL töötab nende eesmärkide saavutamiseks mitme ühise poliitika ja õigusalase raamistikuga, sealhulgas ühtne turg, hea halduskorra põhimõtted ning ühised standardid ja regulatsioonid.

Õigusruum ja vabadused

EL on välja arendanud ühtse turu, kus kehtivad neli vabadust: kaupade, teenuste, teenuste osutajate ja kapitali vaba liikumine ning inimeste vaba liikumine. See tähendab, et kodanikel ja ettevõtetel on õigused liikuda, töötada ja kaubelda teistes liikmesriikides peaaegu samadel alustel kui oma riigis. Ühtlasi kehtivad üleeuroopalised õigusaktid, mis reguleerivad nt konkurentsi, tarbijakaitset ja keskkonnanõudeid.

Raha, piirikontroll ja kodakondsus

Euro on ühine valuuta, mida kasutab euroala riikide rühm — eurot kasutab 20 liikmesriiki (euroala). Samas ei kasuta kõik ELi liikmesriigid eurot ning mõningad eurot kasutavad riigid ei kuulu ELi institutsionaalselt samas mahus (nt erisused on võimalikud). Paljud liikmesriigid on liitunud Schengeni alaga, mis võimaldab reisimist ilma tavapärase siseriikliku passi- või piirikontrollita, kuid mitte kõik ELi liikmed pole Schengeni liikmed ning Schengenisse kuuluvad riigid ei pruugi kõik olla ELi liikmed.

Õiguslik raamistik ja Lissaboni leping

Lissaboni leping on viimane leping, milles on sätestatud, kuidas Euroopa Liitu juhitakse. Lissaboni leping (jõustus 1. detsembril 2009) täpsustas institutsioonide ülesandeid, lõi pideva Euroopa Ülemkogu presidendi ja täiustas välis- ja julgeolekupoliitika koordineerimist, võttis õigusselguse ja demokraatliku vastutuse parandamiseks kasutusele järelmeetmed ning andis väärtpaberi kujul õiguslikult siduva jõu mitmetele kodanikuõigustele (nt õiguste hartasse sisseehitatud põhimõtted).

Institutsioonid ja otsustusprotsess

• Euroopa Komisjon – esitab õigusakte ja tagab nende rakendamise; on täidesaatev organ.
• Euroopa Parlament – valitav otse ELi kodanike poolt; osaleb seadusandluses ja eelarvekehtestamises.
• Nõukogu (liikmesriikide valitsuste nõukogu) – esindab liikmesriikide valitsusi ning jagab seadusandlikku võimu parlamendiga.
• Euroopa Ülemkogu – riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumine, määratleb poliitilised suunad.
• Euroopa Kohus – tagab ELi õiguse ühtse tõlgenduse ning lahendab vaidlusi.
• Euroopa Keskpank – juhib euroala rahapoliitikat.

Õiguse loomisel teeb ettepaneku peamiselt Komisjon; suurema osa õigusaktidest võetakse vastu koosotsustamise korras, kus osalevad nii Parlament kui Nõukogu. Otsuste tegemisel rakenduvad ka printsiibid nagu subsidiariaalsus ja proportsionaalsus — see tähendab, et EL tegutseb ainult siis, kui eesmärkide saavutamiseks on vaja tegutseda liidu tasandil ning sekkumine ei tohi olla ulatuslikum kui vajalik.

Volitused ja poliitikavaldkonnad

Lissaboni leping määratleb liidu volitused: mõningad valdkonnad on liidu ainuõiguslikud (nt tolliliit, kaubapoliitika, rahapoliitika euroala riikidele), teistes jagatakse pädevust liikmesriikidega (nt siseturg, keskkond, tarbijakaitse) ning osa valdkondi on liikmesriikide ainuõiguslikud, kus liit saab vaid toetada või koordineerida. ELi tuntumad ühisalgatused hõlmavad ühtset turgu, ühise põllumajanduspoliitika (CAP), ühist kaubanduspoliitikat ning regionaalpoliitikat ja struktuurifonde, mis toetavad vähem arenenud piirkondi.

Kodanike õigused ja osalus

ELi kodanikel on mitmeid ühiseid õigusi: vaba liikumise õigus, õigus osaleda kohalikel valimistel ja Euroopa Parlamendi valimistel teises liikmesriigis, õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole, esitada petitsioone Euroopa Parlamendile ning taotleda konsulaarset abi teise liikmesriigi saatkonnast riikides, kus nende riigil ei ole esindust. Samuti on kehtestatud üleeuroopalised standardid inimõiguste ja õiguskaitse valdkonnas (õiguskaitset).

Liitumine ja laienemine

EL on avanud ühinemise protsessi uutele riikidele läbi õigusliku ja poliitilise läbirääkimiste süsteemi. Liikmeks saamiseks peab riik vastama nn Kopenhaageni kriteeriumidele (demokraatia, õigusriik, inimõigused ning toimiv turg majanduslikult). On olemas kandidaat- ja potentsiaalsed kandidaatriigid, eelkõige Lääne‑Balkani riigid; laienemine on protsess, mis nõuab aega ja põhjalikke reforme.

Rahastus ja eelarve

ELi eelarve täidetakse liikmesriikide maksete, tollitulude ja teiste ressursside kaudu ning seda suunatakse nii liidu poliitika eesmärkide toetamiseks (nt maaelu ja põllumajandus, regionaaltoetused, teadusuuringud) kui ka halduskulude katteks. Eelarvet koostatakse pikema perioodi raames (mitmeaastane finantsraamistik), mille üle otsustavad Parlament ja Nõukogu.

Olulised märkused ja erisused

• EL ei ole traditsiooniline föderatsioon ega puhtalt konföderatsioon – tema struktuur ühendab supranaationaalset (liitluse tasandil tehtavaid otsuseid) ja riikidevahelist koostööd.
• Mitte kõik liikmesriigid ei osale kõigis koostöövormides (nt euroala või Schengen), ning mõnel liikmel on erandid ja erisätted.
• EL kujutab endast dünaamilist koostöövormi: õigusaktid, menetlused ja poliitikad arenevad vastavalt poliitilistele otsustele ja liikmesriikide kokkulepetele.

Kokkuvõtlikult on Euroopa Liit keerukas, kuid laiahaardeline ja praktiline koostöövorm, mis ühendab riike majanduslike, poliitiliste ja õiguslike sidemete kaudu eesmärgiga tagada rahu, stabiilsus ning ühine majanduslik ja ühiskondlik areng.

Ajalugu

Pärast Teist maailmasõda tahtsid Euroopa riigid elada rahumeelselt koos ja aidata üksteise majandust. Selle asemel, et omavahel söe ja terase pärast võidelda, lõid esimesed liikmesriigid (Lääne)Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Belgia, Madalmaad ja Luksemburg 1952. aastal ühe Euroopa Söe- ja Teraseühenduse.

1957. aastal allkirjastasid liikmesriigid Itaalias Roomas veel ühe lepingu ja moodustasid Euroopa Majandusühenduse. Nüüd oli tegemist söe-, terase- ja kaubandusühendusega. Hiljem muudeti nimi Euroopa Ühenduseks.

1993. aastal muutis ta Maastrichti lepinguga oma nime Euroopa Liiduks. Nüüd teevad liikmesriigid koostööd mitte ainult poliitikas ja majanduses (süsi, teras ja kaubandus), vaid ka rahas, õiguses (seadused) ja välissuhetes. Schengeni lepinguga avasid 22 ELi liikmesriiki üksteisele oma piirid, nii et inimesed saavad nüüd reisida ühest riigist teise ilma passi või isikutunnistusega. Nüüdseks on juba 16 liikmesriiki asendanud oma riigi vääringu euroga. 2004. aastal sai ELi liikmeks 10 uut riiki, 2007. aastal veel 2 ja 2013. aastal veel 1 riik. Täna on kokku 27 liikmesriiki.

Quai d'Orsay (Pariis). Robert Schuman pidas 1950. aastal kõne, millega alustati Euroopa Söe- ja Teraseühenduse kava.

Peamised institutsioonid

Euroopa Liidu institutsioonid

Euroopa Parlament - Seadusandlik (alamkoda) -		Euroopa Ülemkogu - Annab tõuke ja suuna -		Euroopa Liidu Nõukogu - Seadusandlik (ülemkoda) -		Euroopa Komisjon - Juhatuse liige -

tegutseb koos nõukoguga seadusandjana on rahva poolt valitud istub valimiste vahel viis aastat jagab nõukoguga eelarvepädevust ja otsustab viimasena ELi üldeelarve üle. teostab demokraatlikku kontrolli ELi institutsioonide, sealhulgas Euroopa Komisjoni üle ja nimetab komisjoni liikmed. asukoht ja täiskogu istungid Strasbourgis, peasekretariaat Luxembourgis, kohtumised peamiselt Brüsselis	valitsusjuhtide tippkohtumine, mida juhatab Euroopa Ülemkogu eesistuja) annab arengule vajaliku tõuke ning sätestab üldised eesmärgid ja prioriteedid ei kehtesta seadusi asub Brüsselis	koosneb liikmesriikide valitsuste ministritest tegutseb koos parlamendiga seadusandjana teostab koos parlamendiga eelarvepädevust tagab üldise majandus- ja sotsiaalpoliitika koordineerimise ning kehtestab ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) suunised. sõlmida rahvusvahelisi lepinguid asub Brüsselis	on "valitsus" on üks liige igast liikmesriigist esitab parlamendile ja nõukogule ettepanekuid uute õigusaktide kohta viib ellu ELi poliitikat ja haldab eelarvet tagab ELi õiguse järgimise peab läbirääkimisi rahvusvaheliste lepingute üle asub Brüsselis

 

	Euroopa Liidu Kohus - kohtusüsteem -		Euroopa Kontrollikoda - Finantsaudiitor -		Euroopa Keskpank - Rahapoliitiline täitevasutus (keskpank) -
	tagada Euroopa õiguse ühetaoline tõlgendamine on pädev otsustama ELi liikmesriikide, ELi institutsioonide, ettevõtete ja üksikisikute vahelisi õigusvaidlusi. asukohaga Luksemburgis		kontrollib ELi institutsioonide tulude ja kulude nõuetekohast kasutamist asukohaga Luksemburgis		moodustab koos liikmesriikide keskpankadega Euroopa Keskpankade Süsteemi ja määrab seeläbi ELi rahapoliitika. tagab euro hinnastabiilsuse, kontrollides osalevate riikide rahapakkumist. asukoht Frankfurt am Main

Euroopa Liidu Nõukogu

Euroopa Liidu Nõukogu on peamine otsustusgrupp. Siin kohtuvad liikmesriikide ministrid (välis-, põllumajandus-, justiits-, jne...) ja arutavad nende jaoks olulisi küsimusi.

Enne Lissaboni lepingut (kirjutatud 2007. aastal, rakendatud 2008. aastal) on iga liikmesriik kord kuus kuud nõukogu eesistuja. Näiteks 2007. aasta jaanuarist kuni juulini oli eesistujaks Saksamaa. Sellele eelnenud kuus kuud oli eesistujaks Soome. Nüüd juhib Euroopa Liidu president nõukogu tippkohtumisi. Nõukogu eesistuja on korraldaja ja juht ning teda valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks. Tal ei ole õigust teha Euroopa Liidu kohta otsuseid, nagu seda teeb Ameerika Ühendriikide president selle riigi puhul.

Suure rahvaarvuga liikmesriikidel (Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik jne) on rohkem hääli kui väikese rahvaarvuga riikidel (Luksemburg, Malta jne), kuid otsust ei saa teha, kui piisavalt palju riike hääletab otsuse vastu.

Kaks korda aastas kohtuvad valitsusjuhid (peaministrid) ja/või riigipead (presidendid), et arutada põhiküsimusi ja teha otsuseid eri küsimustes. See kohtumine on teistsugune ja mitte nii ametlik. Seda nimetatakse Euroopa Ülemkoguks.

Märkus: see ei ole sama, mis Euroopa Nõukogu, mis ei ole Euroopa Liidu osa.

Euroopa Komisjon

Euroopa Komisjon juhib ELi igapäevast tööd ja koostab seadusi nagu valitsus. Komisjoni kirjutatud seadusi arutavad ja muudavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu.

Komisjonil on üks president ja 27 volinikku, kelle valib Euroopa Ülemkogu. Komisjoni presidendi nimetab Euroopa Ülemkogu Euroopa Parlamendi nõusolekul.

Komisjon tegutseb nagu valitsuskabinet. Igas liikmesriigis on üks volinik, kuid volinikud on kohustatud esindama pigem ELi kui terviku kui oma koduriigi huve.

Euroopa Parlament

Vt ka: Euroopa Liidu eelarve

Euroopa Parlamendis on kokku 785 liiget (Euroopa Parlamendi liikmed). Nad valitakse oma riigis iga viie aasta tagant Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike poolt. Parlament võib kavandatavaid õigusakte heaks kiita, tagasi lükata või muuta. Samuti võib ta vallandada Euroopa Komisjoni. Sellisel juhul peaks kogu komisjon oma töökohast loobuma.

Euroopa Liidu poliitiline süsteem. Liidul on seitse organit (sinisega).


Parlament on ainus otse valitud organ

Liikmesriigid

1951. aastal moodustasid kuus riiki Euroopa Söe- ja Teraseühenduse, mis on praeguse ELi põhiversioon. Seejärel läksid need kuus riiki edasi ja moodustasid 1957. aastal Euroopa Majandusühenduse ning Euroopa Söe- ja Teraseühenduse. Ühendkuningriik ja teised otsustasid mitte ühineda, ja kui Ühendkuningriik muutis oma meelt, takistas Prantsusmaa president Charles de Gaulle liitumist. Kui ta ei olnud enam president, hakkasid Ühendkuningriik ja teisedki ühinema. Praegu on 27 liiget, kuid kõik ei pea heaks ideed, et liituma peaks rohkem liikmeid.

Asutajad 1957. aastal  Belgia  Prantsusmaa  Lääne-Saksamaa (hiljem lihtsalt Saksamaa)  Itaalia  Luksemburg  Madalmaad Liitus 1973. aastal  Taani  Iirimaa  Ühendkuningriik Liitunud 1981. aastal  Kreeka Vasakule 1985. aastal  Gröönimaa Liitunud 1986. aastal  Portugal  Hispaania

Liitunud 1995. aastal  Austria  Soome  Rootsi Liitunud 2004. aastal  Küpros  Tšehhi Vabariik  Eesti  Ungari  Läti  Leedu  Malta  Poola  Slovakkia  Sloveenia Liitunud 2007. aastal  Bulgaaria  Rumeenia Liitunud 2013. aastal  Horvaatia Vasakule jäänud 2020. aastal  Ühendkuningriik

1. ↑ Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa said 1990. aastal üheks riigiks. Sellest ajast alates on kogu Saksamaa ELi liikmesriik.
2. ↑ Gröönimaa liideti Taani osaks, kuid talle anti seejärel teatav võim, et ise valitseda. Selle volitusega otsustas ta lahkuda EMÜ-st.
3. ↑ Kuigi Põhja-Küpros on ametlikult Küprose (ja ELi) osa, ei ole see tegelikult Küprose valitsuse kontrolli all ja tema passe ei aktsepteeri ELi liikmed.

Serbia, Montenegro, Makedoonia Vabariik, Türgi ja Island on "kandidaatriigid"; nende liikmeks saamist kaalutakse. Eeldatavasti järgnevad Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina ning Kosovo.

Kuna aga Türgis on viimasel ajal toimunud palju poliitilisi probleeme, eriti seoses president Erdogani poolt kümnete tuhandete poliitiliste rivaalide arreteerimisega pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset 15. juulil 2016, on ebatõenäoline, et ta saaks lähiajal ELi liikmeks, sest ELi liikmed usuvad, et praegune Türgi valitsus ei austa inimõigusi, õigusriigi põhimõtteid ega demokraatiat.

Euroopa Liidu liikmesriigid, mis on esile tõstetud helepruuni värviga.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Euroopa Liit?

K: Millal loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ)?

K: Mis on Lissaboni leping?

K: Kust tuleb nimi "Euroopa"?

K: Millised on ELi liikmelisuse eesmärgid?

K: Kas inimesed peavad ELi riikide vahel reisides esitama passi?

K: Kuidas otsustavad liikmed, kuidas liit peaks tegutsema?

Otsing