Rumeenia

Päritolu

Sõna Rumeenia (Rumania või România) tuleneb rumeenia sõnast Român, mis tuleneb ladinakeelsest sõnast Romanus, mis tähendab "roomlane". Ingliskeelsetes tekstides kasutati sõna Rumeenia veel Teise maailmasõja ajal. See tuli prantsuse keele sõnast Roumanie.

Ajalugu

Eelajalugu ja roomlased

Mõned vanimad Euroopas leitud inimjäänused avastati Rumeenias. Need olid umbes 42 000 aasta vanused. See võis olla aeg, mil esimesed Homo sapiens'id Euroopasse tulid. Maailma esimene ja vanim kiri pärineb inimestelt, kes elasid tänapäeva Rumeenias. Umbes 5300 aastat eKr. Arheoloogia järgi ei ole tegemist sümbolitega, vaid maailma esimeste kirjadega. See kuulus vinča-kultuurile, mis asustas kogu tänapäeva Serbiat, kus on üle 150 vinča leiukoha, ning väiksemaid osi Lääne-Rumeenias, Loode-Bulgaarias, Bosnia ja Hertsegoviina idaosas ning Kagu-Ungaris.

Herodotos "Ajaloo" neljandas raamatus, mis on kirjutatud umbes aastal 440 eKr. Herodotos kirjutas, et getaid võitis Pärsia keiser Dareios Suur, kui ta võitles sküütide vastu. Roomlased nimetasid getaid daklasteks. Nad olid traaklased, kes elasid Dakias, kus praegu asuvad Rumeenia, Moldova ja Bulgaaria põhjaosa. Daklased ründasid Rooma provintsi, mille piiri moodustas Doonau, aastal 87 pKr. See oli keiser Domitianuse valitsemise ajal. Rooma impeerium võitis daklasi keiser Trajanuse all kahes lahingus, mis kestsid 101. aastast pKr kuni 106. aastani pKr. Rooma keisririik tegi Daciast Rooma Dacia provintsi.

Rooma-aegses Dacias leiti palju malmi, näiteks kulda ja hõbedat. Lääne-Karpaatidest leiti palju kulda ja hõbedat. Trajanus läks pärast vallutamist Rooma tagasi 165 tonni kulda ja 330 tonni hõbedat (660 000 naela).

Rooma Dacia provintsis elas palju roomlasi. Nad rääkisid vulgaarladina keelt. Nad hakkasid kohalikke keeli kirjutama, kasutades ladina tähestikku. Keelte kirjutamist ladina tähestiku abil nimetatakse romaniseerimiseks. Sellest sai rumeenia keele esimene versioon.

3. sajandil ründasid provintsi rändrahvaste rühmad, nagu goodid. Nad sundisid Rooma impeeriumi umbes aastal 271 pKr Dacia lahkuma. Sellest sai Rooma impeeriumi esimene mahajäetud provints.

Tänapäeva rumeenlaste päritolust räägivad ajaloolased tänapäevani palju. Arvatakse, et rumeenlased moodustusid suurtest etnilistest rühmadest, mis tulid nii Doonau lõuna- kui ka põhjaosast.

Pimedad ajad ja keskaeg

Aastatel 271-275 võtsid goodid hüljatud Rooma provintsi üle. Nad elasid Dakias kuni 4. sajandini, mil Dakiasse tuli teine rändrahvaste rühm, hunnid. Gepid, avarid, koos slaavi rahvastega valitsesid Transilvaaniat kuni 8. sajandini. Kuid 8. sajandil võttis riigi üle Ungari keisririik. See sai osa esimesest Bulgaaria impeeriumist, mis lõpetas Rumeenia pimedad ajad.

Bulgaarlased hoidsid Transilvaaniat kuni 11. sajandini. Petsinegid, kumaanid ja užid olid mõned neist rahvastest, keda hiljem Rumeenia ajaloos märgiti.

1310. aastal, mida nüüd nimetatakse kõrgkeskajaks, asutas Basarab I Rumeenia Vallašia vürstiriigi. Moldaviat alustas Dragoş 1352. aasta paiku. Keskajal elasid rumeenlased kolmes erinevas piirkonnas: Vallašia (rumeenia: Ţara Românească - "Rumeenia maa"), Moldaavia (rumeenia: Moldova) ja Transilvaania.

Transilvaania kuulus Ungari Kuningriigi koosseisu umbes 10. sajandist kuni 16. sajandini, mil sellest sai Transilvaania vürstiriik. See kestis kuni 1711. aastani. Vallašia oli 14. sajandist alates Osmanite impeeriumi piiril. Osmanite impeeriumi mõju kasvades langes see 15. sajandil järk-järgult Osmanite impeeriumi suveräänsuse (kontrolli) alla.

Selle perioodi tuntuim valitseja oli Vlad III Vaadija, tuntud ka kui Vlad Dracula või Vlad Ţepeş, IPA: ['tsepeʃ], Vallaavia vürst, aastatel 1448, 1456-62 ja 1476. Kuigi ta oli oma rahva juht, oli tal Osmanite impeeriumiga kokkulepe jääda iseseisvaks. Paljud inimesed Rumeenias pidasid teda sel ajal valitsejaks, kellel oli suur õiglustunne ja kes kaitses oma riiki.

Moldaavia oli oma suurimal ajal, kui Stefan Suur valitses aastatel 1457-1504. Ta oli suur väejuht, kes võitis 47 lahingut ja kaotas vaid 2. Pärast iga võidetud lahingut ehitas Stefanus kiriku. Kuna ta võitis 47 lahingut, mida ta pidas, ehitas ta lõpuks 48 kirikut. Pärast Stefan Suure surma sattus Moldaavia 16. sajandil Osmanite impeeriumi suveräänsuse alla.

Iseseisvus ja monarhia

Kui Transilvaania oli Austria-Ungari impeeriumi orgaaniline osa ja Osmanite impeerium kontrollis Valahhiat ja Moldovat, olid peaaegu kõigil rumeenlastel piiratud kodanikuõigused. Nii jäi see ka siis, kui nad moodustasid enamiku nende piirkondade elanikest.

Pärast 1821. aasta valla revolutsiooni, nagu ka 1830. aastatel, pöörduti natsionalistlike mõtete ja tunnete poole Rumeenias ja seda nimetati "Rumeenia rahvuslikuks ärkamiseks". Juba siis võeti vastu 3-värviline lipp, sinikollane-punane, millest hiljem sai Rumeenia lipp.

Pärast seda, kui 1848. aasta veelgi vägivaldsem revolutsioon ei õnnestunud, selgitati, et suurriikidele ei meeldinud mõte, et Rumeeniast saab vaba riik, ja see ei olnud reaalne võimalus.

1859. aastal Moldovas ja Vallašias hääletanud inimesed valisid nende piirkondade vürstiks ühe ja sama isiku - Alexandru Ioan Cuza. Tal õnnestus rahvast ühendada ja rahvuslust peeti kasulikuks meetodiks.

Alexandru Ioan Cuza kõndis ettevaatlike sammudega, ta ei kuulutanud kohe iseseisvusdeklaratsiooni, sest ta teadis, et see tooks kaasa uue sõja. Selle asemel lasi ta Moldaavia ja Valakia ühendada Osmanite impeeriumi ühendatud vürstiriikidesse ja suurendada omavalitsust suuremal määral.

Uus liit oli tänase Rumeenia eesotsas. Ettevaatlike sammudega vabastasime end rohkem ja pealinnaks sai Bukarest. Kuid talupoegadel oli rohkem maad, kui pärisorjus kaotati, mis tõi kaasa riigipöörde Alexandru Ioan Cuza vastu, mille korraldasid talupojad, kes kukutasid režiimi.

Uueks juhiks sai Hohenzollern-Sigmaringeni vürst Karl, keda hiljem nimetati Rumeenia vürst Carol I-ks. Vene-Türgi sõja ajal võitles Rumeenia Venemaa poolel. Kui 1878. aasta Berliini leping allkirjastati, tegid suurriigid Rumeeniast iseseisva riigi. Vastutasuks pidid nad andma Venemaale kolm oma lõunapoolset Bessaraabia piirkonda. 1881. aastal sai vürstiriigist kuningriik, kus prints Carol valitses kuninga Carol I nime all.

Maailmasõjad ja suured juhid

Esimene maailmasõda

Kui 1914. aasta augustis algas Esimene maailmasõda, ütles Rumeenia, et ta on neutraalne riik. 1916. aastal lubasid liitlased anda Rumeeniale osa Austria-Ungari keisririigist, kus elas palju rumeenlasi, kui Rumeenia alustab sõda Austria-Ungari vastu.

Rumeenia sõjaline kampaania lõppes katastroofiga pärast Rumeenia vägede peatamist 1917. aastal. Paljud hukkusid. Moldova oli üks vähestest Rumeenia osadest, mida ei vallutatud, kui ründajad 1917. aastal peatati. Liitlased võitsid sõja, Austria-Ungari oli nõrgenenud ja kuulutati välja iseseisev Ungari vabariik. Nagu lubatud, said Bessaraabia, Bukoviina ja Transilvaania 1918. aastal Rumeenia Kuningriigi osaks. Pärast Trianoni lepingut 1920. aastal loobus Ungari vastavalt kokkuleppele Austria-Ungari monarhia nõuetest Transilvaania suhtes. Rumeenia ja Bukoviina liideti 1919. aastal Saint Germaini lepingu tulemusena. Bessaraabia ühines Rumeeniaga 1920. aastal, kui sõlmiti Pariisi leping.

Suur-Rumeenia

Pärast Esimest maailmasõda oli palju suurem ja rahvuslikum. Väike kuningriik sai ("suur Transilvaania"). Vallašia, Moldaavia ja Bessaraabia (Moldova) moodustasid koos "Suur-Rumeenia" 1918-1940. "Suur-Rumeenia" ei elanud Teist maailmasõda üle.

Rumeenlased nimetasid oma riiki Esimese ja Teise maailmasõja vahelisel ajal România Mare, mis tähendab Suur-Rumeenia või Suur-Rumeenia. Nad nimetasid seda nii, sest nad kontrollisid 300 000 ruutkilomeetrit (115 831 ruut mi) maad.

Suur majanduslangus tähendas sotsiaalseid rahutusi, suurt tööpuudust, streike ja rahutusi, eriti kaevurite streiki 1929. aastal Valea Jiului's ja streiki Griviţase hooldustöökodades. 1930. aastate keskpaigaks, kui Rumeenia majandus hakkas taastuma, kasvas tööstus, kuigi umbes 80% rumeenlastest tegeles endiselt põllumajandusega.

Raudne valvur

1930. aastate lõpus asendus Rumeenia liberaalne demokraatia aeglaselt fašistliku diktatuuriga. Peaingel Miikaeli leegioni, mida tuntakse Raudkaardi organisatsioonina, juhtis Corneliu Codreanu Zelea. 1937. aasta valimistel toetas erakond Adolf Hitlerit ja natsismi ning sai 15,5% häältest ja tõusis kolmandaks suurimaks erakonnaks. 1938. aastal haaras Rumeenia kuningas Carol II võimu Rumeenias. Ta sulges kõik poliitilised parteid ja hukkas Corneliu Codreanu Zelea koos 12 teise juhiga.

Teine maailmasõda

Carol II kuulutas Rumeenia 1939. aastal, kui Teine maailmasõda puhkes, riigi neutraalseks, kuid kuna Nõukogude Liit okupeeris Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina, siis liitus ta Hitleri Saksamaaga. See juhtus pärast seda, kui feldmarssal Ion Antonescu sundis autoritaarset Karol II Rumeeniat loobuma. Antonescu nimetas end "konuktoriks", Rumeenia diktaatoriks, ja sõlmis 23. novembril 1940. aastal kolmevägede pakti Natsi-Saksamaaga. Hitleri Saksamaa oli sõltuvuses kütuse ja toornafta pidevast impordist Rumeenia Ploesti naftaväljadelt. 1940. aastal võttis yjr Ungari Kuningriik üle seadusliku ülemvõimu Põhja-Transilvaanias Teise maailmasõja lõpuni.

Riigi väed võitlesid koos Saksa Wehrmachtiga Nõukogude Liidu vastu. 1941. aasta suvel liitus Rumeenia Hitleri sõjaga Nõukogude Liidu vastu, samuti liitusid Hitleri sõjaga Soome, Slovakkia ja Ungari. Rumeenia rajas koonduslaagreid ja alustas massilist juutide tagakiusamist, mis muutus väga äärmuslikuks Iasi linnas.

Holokaust Rumeenias

Rumeenia osales holokaustis. Raul Hilberg, raamatu "Euroopa juutide hävitamine" autor, kirjutab järgmist: "... / hetk, mil sakslased pidid tegelikult sekkuma ja aeglustama Rumeenia meetmete võtmise kiirust". Ida-Rumeenia (sealhulgas Bessaraabia, Bukovina, Transnistria ja Iasi linna) juutide jaht oli pigem pogrommi iseloomuga kui saksa, hästi organiseeritud laagrid ja transport.

Iasi linnas toimusid pogromid. Iasi juudi vähemuse kodud tähistati ristidega. 27. juunil 1941 helistas Ion Antonescu linna linnapeale ja Antonescu ütles telefoni: "puhastage Iasi linn juutidest". Ja holokaust Rumeenias algas. Politseiametnikud ja paljud tsiviilisikud läksid linna igasse ristiga tähistatud juudi koju ja mõrvasid samal päeval tuhandeid juute.

1941. aasta juunis andis Rumeenia diktaator Ion Antonescu eripolitseile "ebaseadusliku salajase korralduse". Ta käskis politseil koostöös Rumeenia armee ja Saksa SS-vägedega tappa lähiaastatel kõik Ida-Rumeenia juudid. Maal elavad juudid tapeti kohe kohapeal. Linnades elavad juudid koguti esmalt getodesse ja hiljem küüditati nad ära.

22. oktoobril 1941 lõhkus Nõukogude Liit pommidega Rumeenia sõjaväe peakorterit Odessas ja tappis 66 Rumeenia sõdurit. Kättemaksuks otsustas Ion Antonescu, et iga surnud Rumeenia ohvitseri eest tuleb tappa 200 nõukogude kommunisti ja iga surnud sõduri eest tuleb tappa 100 kommunisti. Kõik ülejäänud kommunistid vangistati ja juudi perekonnad võeti pantvangi, lootuses, et partisanide liikumine lõpetab oma tegevuse.

Päev pärast seda, 23. oktoobril 1941 arreteeriti Bukarestis umbes 5 000 inimest, kellest enamik olid juudid, kes hiljem hukati hukkamisega. Nõukogude külas Dalnikis vangistati peaaegu 20 000 juuti mitmesse lukustatud hoonesse ja põletati elusalt.

Pärast veresauna saadeti paljud Odessasse jäänud juudid erinevatesse koonduslaagritesse. Odessa lähistel kogunes 25. oktoobril 1941 umbes 40 000 juuti spetsiaalsele suletud sõjaväe turvatud alale ja juudid pidid üle kümne päeva ilma toidu ja varustuseta õues viibima. Paljud surid külma ja nälga. Ellujäänud mõrvati kuu aega hiljem.

Kokku mõrvasid sõjavägi ja politsei Rumeenias aastatel 1941-1944 umbes 469 000 juuti, sealhulgas 325 000 mõrvatud juuti Bessaraabias ja Bukovinas.

Sõja lõpp

1943. aasta lõpus vabastas Punaarmee suurema osa Nõukogude territooriumist ja hakkas oma piiridest lääne poole tungima, et võita Natsi-Saksamaa ja selle liitlased. Sellega seoses ületasid Nõukogude väed Rumeenia. Kui Nõukogude Liit suutis Rumeeniat tabada, on natsi-Saksamaa viimane lootus kadunud, ütles Punaarmee sõjaline juhtkond. Venelased deponeerisid kogu 1,5 miljonit sõdurit rünnakus Rumeenia vastu ja Rumeenia viimased reservid, mis koosnesid ainult 138 000 sõdurist. 1944. aasta suvel algas rünnak Bessaraabia (Moldova) vastu ja Rumeenia armee põgenes sealt. 2. augustil vallutab Punaarmee kogu Bessaraabia (Moldova). Seejärel läksid venelased Rumeenias kaugele ja 23. augustil jõudsid nad Rumeenia pealinna Bukaresti. Avalik arvamus pöördus riigis Antonescu vastu ning 1944. aasta suvel kukutati ja vangistati ta. Uus valitsus sõlmis relvarahu ja andis end Nõukogude Liidule välja. Punaarmee tappis 1. juunil 1946 vana fašistliku režiimi liikmed (sealhulgas Ion Antonescu).

Sõja lõpus lubati Rumeenial säilitada kogu Transilvaania läänes ja Dobruja lõunas, kuid kaotas Bessaraabia/Transnistria ja Odessa oblasti idas (kus olid rikkalikud naftavarud), mis läksid Nõukogude Liidu koosseisu. Bukovina jagati pooleks, sest põhjaosas oli enamusrahvus ukrainlane ja lõunaosas rumeenlane.

Nõukogude Liit asendas 1947. aastal kuningliku monarhia kommunistliku režiimiga. Nõukogude Liit võttis riigi ressursid, mis tõi kaasa Rumeenia vaesuse suurenemise.

Rumeenia ja kommunism

Mihkel I loobus troonist ja pidi 1947. aastal kommunistide tõttu Rumeeniast lahkuma. Rumeenia muutus monarhiast vabariigiks. NSVL okupeeris Rumeeniat kuni 1950. aastate lõpuni, mil Nõukogude väed lahkusid Rumeeniast. Selle aja jooksul võttis Nõukogude Liit Rumeenia ressursse kommunistlike juhtide sõlmitud kokkulepete tõttu.

Pärast Nõukogude vägede lahkumist Rumeeniast soovis Nicolae Ceauşescu, et Rumeenia muutuks Moskvast sõltumatumaks. Rumeenia hakkas järgima Moskvast veidi erinevat välispoliitikat. Pärast kuue päeva sõda 1967. aastal alustas Rumeenia läbirääkimisi Iisraeliga ja alustas suhteid Saksamaa Liitvabariigiga. Rumeenial hakkasid olema oma suhted araabia riikidega. Rumeenia ametnikel lubati osaleda Iisraeli ja Egiptuse ning Iisraeli ja Palestiina Vabastusorganisatsiooni vahelistel rahuläbirääkimistel.

Rumeenia riigivõlg teistele riikidele kasvas aastatel 1977-1981 3 miljardilt dollarilt peaaegu 10 miljardile dollarile. Rahasumma, mille Rumeenia teistele riikidele võlgu oli, sundis neid toetuma pankadele ja teistele laenuandjatele kogu maailmas. President Nicolae Ceauşescu autarkia tähendas, et ta ei tahtnud teistest riikidest sõltuda ja Rumeenia maksis teistelt riikidelt laenatud raha tagasi. See mõjutas Rumeenia majandust. Selleks, et võimul püsida, lasi Ceauşescu arreteerida ja vangi panna kõik, kes ei olnud temaga nõus. Paljud inimesed tapeti või said vigastada. Peaaegu 60 000 inimest pandi psühhiaatriahaiglatesse. Ceauşescu kaotas lõpuks võimu ja tapeti 1989. aasta Rumeenia revolutsioonis.

1989-2007

1989. aastal tuli võimule Rahvuslik Päästerinne. Seda juhtis Ion Iliescu. Kui nad võimule tulid, loodi mitmed teised, enne Teist maailmasõda tegutsenud erakonnad ümber. Nende hulka kuulusid Kristlik-demokraatlik Rahvuslik Põllumeeste Partei, Rahvuslik Liberaalne Partei ja Rumeenia Sotsiaaldemokraatlik Partei. Aprillis 1990 algasid mitmete meeleavalduste tulemusena protestid. Protestivad inimesed ei tunnustanud valimistulemusi. Seda seetõttu, et nad arvasid, et Rahvusliku Päästerinde liikmed on kommunistid. Järjest rohkem inimesi protestis ja sellest sai meeleavaldus - väga suur protest. Seda nimetati Golaniadiks ja see muutus väga vägivaldseks.

Kui Rahvuslik Päästerinne kaotas võimu, tehti mitmeid teisi parteisid. Need olid Sotsiaaldemokraatlik Partei, Demokraatlik Partei ja mõned teised erakonnad, mis olid pärit veel enne sõda. Sotsiaaldemokraatlik Partei valitses Rumeeniat 1990. aastast kuni 1996. aastani. Ion Iliescu oli riigipea ehk vastutav isik. Pärast 1996. aastat tulid võimule mitmed teised erakonnad ja kaotasid selle. 2004. aastal sai presidendiks Traian Băsescu.

Pärast külma sõda muutus Rumeenia Lääne-Euroopaga tihedamaks sõbraks. 2004. aastal liitus Rumeenia NATOga ja võõrustas 2008. aasta tippkohtumist. Riik esitas 1993. aasta juunis taotluse Euroopa Liidu liikmeks saamiseks ning sai 1995. aastal ELi assotsieerunud riigiks, 2004. aastal ühinevaks riigiks ja 1. jaanuaril 2007 liikmeks.

Rumeenia kommunistliku partei vapp.


Rumeenia armee ohvitserid I maailmasõjas.


Rooma provintsi Dacia punasega.

Geograafia

Rumeenia on osa Kagu-Euroopast. See piirneb Musta mere ja Doonaujõega. Keskuses asuvad Karpaadid.

Rumeenia on rahvaarvult suurim riik Kagu-Euroopas. Selle pindala on 238 391 ruutkilomeetrit. See on Euroopa suuruselt kaheteistkümnes riik. Suurem osa Rumeenia piirist Serbia ja Bulgaariaga kulgeb Doonau kaudu. Doonau suubub Pruti jõkke. Pruti jõgi moodustab Moldova-Rumeenia piiri. Seejärel voolab Doonau Musta mere piirkonda Rumeenia sees. See moodustab Doonau delta. Delta on biosfääri kaitseala ja bioloogilise mitmekesisuse maailmapärandi objekt. Mõned teised suured jõed Rumeenias on Siret, Olt ja Mureş. Sireti jõgi voolab Moldaavia põhjaosast lõunasse. Olt jõgi voolab Karpaatidest Olteniasse. Mureş voolab läbi Transilvaania idast läände.

Maastik

Rumeenia maa koosneb võrdsetes osades mägedest, küngastest ja madalatest aladest. Suure osa Rumeenia keskosast moodustavad Karpaadid. Neliteist selle mäeahelikku on kõrgemad kui 2000 m. Rumeenia kõrgeim mägi on Moldoveanu tipp, mille tipp on 2544 m kõrgusel.

Jõed

Doonau on Rumeenia pikim jõgi. Selle pikkus Rumeenias on umbes 1000 kilomeetrit. See on peaaegu pool kogu Doonau pikkusest. Peaaegu kõik Rumeenia jõed on Doonau otsesed või kaudsed lisajõed.

Ilm

Rumeenia kliima vaheldub parasvöötme ja kontinentaalse kliima vahel. Kliimamuutuste põhjuseks on see, et Rumeenia asub ranniku lähedal. Rumeenias on neli erinevat aastaaega. Keskmine temperatuur aasta jooksul on Lõuna-Rumeenias 11 °C ja põhjaosas 8 °C.

Lääne kõrgeimatel mägedel sajab palju vihma ja lund. Suurem osa sellest langeb lumena. Riigi lõunaosas langeb umbes 60 sentimeetrit vihma ja lund.

Kõige madalam Rumeenias kunagi mõõdetud temperatuur oli -38,5 °C (-37,3 °F) Braşovis 1944. aastal. Rumeenias kunagi mõõdetud kõrgeim temperatuur oli 44,5 °C (112,1 °F) Calafati lähedal 1950. aastatel.

Rumeenia füüsiline kaart.

Ühing

Eeldatav rahvastiku päritolu Rumeenias, 2011. aasta
Päritolu	Rahvastik	Protsent
Rumeenlased	&&&&&&&&16463000.&&&&&016,463,000	82%
Ungarlased	&&&&&&&&&2500000.&&&&&02,500,000	12.45%
Mustlased	&&&&&&&&&&620000.&&&&&0620,000	3%
Ukrainlased	&&&&&&&&&&300000.&&&&&0300,000	1.5%
Sakslased	&&&&&&&&&&135000.&&&&&0135,000	0.6%
Teised (venelased, poolakad, slovakid, horvaadid jne.)	&&&&&&&&&& &50000.&&&&&050,000	0.2%
Kogu elanikkond	&&&&&&&&20068000.&&&&&020,068,000	100%

Need on peamiselt piirkondlikud:

• Kirde
• Lääne
• Loode
• Keskus
• Kagu
• Lõuna
• Bukarest-Ilfov
• Southwest

Eeldatav rahvastiku sugu Rumeenias, 2010. aasta
Sugu	Kokku	protsent
Mehed	&&&&&&&&10004180.&&&&&010,004,180	49.28%
Naised	&&&&&&&&10294390.&&&&&010,294,390	50.72%
Kogurahvastik, 2010. aasta	&&&&&&&&20298570.&&&&&020,298,570	100%

Keel ja kultuur

Rumeenia ametlik keel on rumeenia keel. Rumeenia keel on idaromaani keel.

Rumeenial on oma kultuur, sest ta asub seal. See on punkt, kus kohtuvad 3 erinevat piirkonda: Kesk-Euroopa, Ida-Euroopa ja Balkan. Rumeenia kultuur on segu kõigist neist piirkondadest. Rumeenia kultuuri on mõjutanud kreeklased, roomlased ja slaavlased.

Religioon

Rumeenia on ilmalik riik. See tähendab, et Rumeenial ei ole rahvuslikku religiooni. Rumeenia suurim religioosne rühm on Rumeenia õigeusu kirik. See on autokefaalne kirik, mis kuulub ida-ortodoksi kirikukoguduse koosseisu. Aastal 2002 moodustas see religioon 86,7% elanikkonnast. Teised usundid Rumeenias on roomakatoliiklus (4,7%), protestantism (3,7%), nelipühitsus (1,5%) ja Rumeenia kreeka-katoliiklus (0,9%).

Linnad

Bukarest on Rumeenia pealinn. See on ka Rumeenia suurim linn, kus elab üle 2 miljoni inimese.

Rumeenias on veel 5 linna, kus elab üle 300 000 inimese. Need on Iaşi, Cluj-Napoca, Timişoara, Constanţa ja Craiova. Rumeenias on ka 5 linna, kus elab üle 200 000 inimese: Galaţi, Braşov, Ploieşti, Brăila ja Oradea.

Rumeenias on veel kolmteist linna, kus elab üle 100 000 inimese.

Majandus

Rumeenia ühines Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2007. Rumeenia majandus on terve. Praegu on Rumeenia sisemajanduse koguprodukt umbes 350 miljardit dollarit ja SKT elaniku kohta 16 540 dollarit.

Kuni 1900. aastateni oli Rumeenia endiselt suures osas põllumajanduslik riik. Kommunismi ajal 1947-1989 oli riigis plaanimajandus. Üleminek plaanimajanduselt turumajandusele pärast kommunistlikku režiimi viis 1990. aastatel majanduse kokkuvarisemisele, mille põhjuseks oli see, et trükiti rohkem raha, kallinesid hinnad ja toimus ettevõtete oluline erastamine, mis esialgu tõi kaasa hüppeliselt suureneva tööpuuduse. 1990. aastate reformid võimaldasid välisinvestoritel esimest korda Rumeenias maad osta. Kui see läks plahvatuslikult hästi tööstusele Ladina riikides nagu Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania, hakkasid need riigid Rumeeniaga kauplema, sest see on nende jaoks lemmik häälepealne riik, kus kasvada. Välismaised ettevõtted laienevad Rumeenias sellest ajast alates ja kannustab turgu.

Haridus

Rumeenia kool on kohustuslik 10 aastat. Lastel on võimalus osaleda ka vabatahtlikus eelkoolis varases vanuses 3-6 aastat. Pärast kooli võivad õpilased vabatahtlikult sooritada keskkooli sisseastumiseksamit, millel on mitmeid praktilisi ja teoreetilisi ridu. Kõrgharidusasutusi on üle 40, sealhulgas viis ülikooli ja viis tehnikakõrgkooli. Õppemaks on tasuta ja on kuum poliitiline kohustus isegi ülikoolis. Riigi vähemustel on võimalus saada õpet oma emakeeles. Alates 1989. aastast on haridust reformitud. Kuid see on olnud aeglane ja hariduse tase on riigi eri osades väga erinev, haridus on parandanud taset linnapiirkondades võrreldes maapiirkondadega, kus kvaliteet võib olla väga madal. Rumeenia osaleb täielikult ELi haridusprogrammis.

Sotsiaalhoolekanne

Rumeenias on töötuse määr viis protsenti ja see on olnud madal juba aastaid.

Kommunistliku ajastu lõpus oli elatustase väga madal, kuid olukord paranes vaid veidi 1990ndatel aastatel. Vastupidi, elatustaseme oluliselt tõttu põhjustatud suur erastamine töökohtade, mis tõi kaasa suure tööpuuduse ja hinnatõusu. Hilisematel aastatel elas veel 2010 ligi 10% elanikkonnast absoluutses vaesuses ja neist 90% elab maapiirkondades. Riiklik sotsiaalkindlustussüsteem on suhteliselt laiaulatuslik, kuid ressursid on äärmiselt väikesed.

Algatati reformid ja 1999. aastal erastati ravikindlustus, mille eest maksavad tööandjad ja töötajad. Pärast revolutsiooni asutati mitu tuhat kohalikku ametiühingut, mis hiljem liideti (ühendati) föderatsioonideks. Need ametiühingud ja liidud on aidanud organiseerida üliõpilasi, pensionäre ja töötuid, sest neil kõigil on sarnased vajadused, mured ja eesmärgid.

2011. aasta esimeses kvartalis oli leibkonna keskmine sissetulek 2318 Rumeenia leu kuus (vastab ligikaudu 862 USA dollarile). Erinevus maa- ja linnapiirkondade vahel võib olla erinev - linnapiirkonnas on sissetulek 36% kõrgem kui maal.

Pensionisüsteem on reformitud.

Kõige murettekitavam on asjaolu, et pensionäre on rohkem kui töötavaid inimesi. sest paljud, kes erastamiste ajal vallandati, olid pensionile jäänud. Rumeenia pensionäride keskmine pension on kuus umbes 190 eurot (vastab umbes 250-300 USA dollarile). Praegust madalat keskmist pensioniiga (55 aastat meestel ja 57 aastat naistel) tõstetakse järk-järgult kuni 2014. aastani, mil see saab 60 aastat naistele ja 65 aastat meestele.

Paljudel riigi mustlastel ei ole isikutunnistusi ja seetõttu on nad sotsiaalhüvitiste süsteemist, koolidest ja tervishoiust kõrvale jäetud. Riiklik tervishoiuteenus on tasuta, kuid hooldussüsteem on hooletusse jäetud ja on viimastel aastatel ressursside puudumise ja alatasustatud personali tõttu halvenenud. Paljudel juhtudel maksavad patsiendid ravi saamiseks "laua all". siin on tõendeid selle kohta, et patsiendi jõukus mängib olulist rolli selles, kuidas ta ravi saab.

Teadus ja tehnoloogia

Ajalooliselt on Rumeenia teadlased ja leiutajad andnud märkimisväärse panuse mitmesse valdkonda, näiteks: lennundus, meditsiin, matemaatika, arvutiteadus/inseneriteadus, füüsika, biofüüsika, keemia, biokeemia ja bioloogia. Lennunduse ajaloos on Traian Vuia ja Aurel Vlaicu ehitanud ja lennutanud esimesi edukaid õhusõidukeid, Henri Coandă aga avastas Coandăi efekti fluidika valdkonnas. Tema eelkäija Elie Carafoli oli aerodünaamika valdkonna teerajaja maailmas.

Victor Babeş avastas üle 50 mikroobi ja ravi tema nime kandva haiguse, babesioosi vastu; bioloog Nicolae Paulescu avastas insuliini. Teine bioloog Emil Palade sai Nobeli preemia oma panuse eest rakubioloogiasse. George Constantinescu lõi sonika teooria, Lazăr Edeleanu oli esimene keemik, kes sünteesis amfetamiini ja leiutas ka kaasaegse toornafta rafineerimise meetodi. Costin Neniţescu leidis uued meetodid piriliumsoolade, karbenide, trüptamiini ja serotoniini sünteesimiseks, kaks uut indoolituuma sünteesi ning uue etüleeni polümerisatsiooni meetodi.

Mitmed matemaatikud paistavad samuti silma, nende hulgas: Gheorghe Ţiţeica, Spiru Haret, Grigore Moisil, Miron Nicolescu, Nicolae Popescu ja Ştefan Odobleja; viimast peetakse ka küberneetika ideoloogiliseks isaks.

Märkimisväärsete füüsikute ja leiutajate hulka kuuluvad ka: Horia Hulubei aatomifüüsika alal, Șerban Țițeica teoreetilise füüsika alal, Mihai Gavrilă, kes on spetsialiseerunud kvantiteooriale ja avastanud aatomi dihhotoomia nähtuse, Alexandru Proca (tuntud esimese mesoniteooria ja Proca vektoriaalse mesonivälja võrrandite poolest), Ştefan Procopiu, kes 1911. aastal avaldas esimese teooria elektroni magnetmomendi kohta (praegu tuntud kui Bohr-Procopiu magneton), Theodor V. Ionescu, kes leiutas mitmekambrilise magnetroni (1935), vesinikmaseri 1947. aastal, 3D-kujutise kino/televisiooni jaoks 1924. aastal ja kuuma deuteeriumi plasma uurimise kontrollitud tuumasünteesi jaoks, Ionel Solomon, kes on tuntud tahkete kehade magnetresonantsi teooria, Solomoni võrrandite ja fotogalvaaniliste seadmete poolest, Petrache Poenaru, Nicolae Teclu ja Victor Toma, kusjuures viimane on tuntud esimese Rumeenia arvuti CIFA-1 leiutamise ja ehitamise poolest 1955. aastal.

Euroopa Liidu kavandatava Extreme Light Infrastructure (ELI) laseri tuumafüüsika rajatis ehitatakse Rumeeniasse. Rumeenial on praegu 1400 MW tuumaenergia tootmisvõimsus ühe aktiivse tuumaelektrijaama (Cernavodă) kahe reaktoriga, mis moodustab umbes 18% riigi elektritootmisvõimsusest. Sellega on Rumeenia 23. suurim tuumaenergia kasutaja maailmas.

Traian Vuia, varajase lennu pioneer

Valitsus

Poliitika

Rumeenia põhiseaduse aluseks on võetud Prantsusmaa V vabariigi põhiseadus. See võeti vastu 8. detsembril 1991. aastal pärast rahvahääletuse korraldamist. 2003. aasta oktoobris lisati põhiseadusele 73 muudatust, et viia Rumeenia põhiseadus kooskõlla Euroopa Liidu põhiseadusega.

Rumeenia valitsuse seadusandlikku haru nimetatakse parlamendiks. Parlament koosneb kahest kojast - 140-liikmelisest senatist ja 346-liikmelisest esindajatekojast. Mõlema koja liikmed valitakse iga nelja aasta tagant erakondade proportsionaalse esindatuse alusel.

Rumeenia valitsuse kohtuharu on teistest harudest eraldi. See koosneb kohtute süsteemist. Kõige suurema mõjuvõimuga kohus on Kõrgem Kassatsioonikohus, mis on Rumeenia kõrgeim kohus. Rumeenia valitsuse kohtuharu moodustavad ka teised kohtud, sealhulgas apellatsiooni-, maakonna- ja kohalikud kohtud. Rumeenia kohtusüsteemi toimimisviis on kujundatud Prantsusmaa õigussüsteemi mudeli järgi. See põhineb tsiviilõigusel.

Divisjonid

Rumeenia on jagatud 41 maakonnaks, sealhulgas Bukaresti omavalitsusüksus, mis on ühtlasi oma maakond.

Rumeenia jaguneb veel 319 linnaks ja 2686 omavalitsusüksuseks. Igal kommuunil on oma volikogu, mida juhib linnapea.

Armee

Rumeenia armee koosneb maismaa-, õhu- ja mereväest, mida kõiki juhib ülemjuhataja. Ülemjuhatajale annab käske kaitseministeerium. Sõja ajal juhib armeed president. 2003. aastal kuulus Rumeenia armeesse 90 000 inimest: 15 000 tsiviilisikut ja 75 000 sõjaväelast. Rumeenia armee 75 000 sõjaväelasest on 45 800 maismaaväes, 13 250 õhujõududes, 6800 mereväes ja 8800 muudes sõjaväeosades.

Seotud leheküljed

• Rumeenia kommuunid
• Rumeenia maakonnad
• Linnade loetelu Rumeenias
• Rumeenia järvede loetelu
• Rumeenia kirjanike nimekiri
• Rumeenia kohalikud omavalitsused
• Rumeenia olümpiamängudel
• Rumeenia jalgpallikoondis