Getae (kreeka keeles Γέται, ainsuses Γέτης) oli nimi, mille kreeklased ja roomlased andsid mitmele traakia hõimule, kes elasid piirkonnas, mis asus Alam-Doonaust lõuna pool, tänapäeva Põhja-Bulgaarias, ja Alam-Doonaust põhja pool, Rumeenias. Nad rääkisid iidset traakia keelt nagu nende naabrid, daaklased. Dnestri jõe ääres elas ka türagetlaste haru ning Sküütias kaks hõimu, massagetlased ja tüssaagetlased. Paljud 4.-6. sajandist pKr pärit ajaloolased nimetasid goote, kes elasid toona samas piirkonnas Doonau jõest põhja pool, getae'ideks.
Asukoht ja ühiskond
Getae elasid eelkõige Doonau alamjooksu läheduses ja selle ümbrusesse kuuluvatel aladel. Nende asulad ulatusid nii jõekaldaid nokitsevatest küladest kui ka kindlustatud linnuste ja künkadega paikkondadeni. Majandus põhines põllumajandusel, karjakasvatusel, kalapüügist ja omavahelisel kauplemisel ning vahetusel hoolikalt hoitud varustusega. Kaubavahetus toimus eriti aktiivselt Musta mere rannikul asuvate Kreeka kolooniatega, mis mõjutasid kohalikke kombeid ja kunstilisi vorme.
Keel ja kultuur
Getae rääkisid traakia sugulaskeelt, mida tänapäeval üldjuhul nimetatakse traakia keelrühmaks. Kirjalikke pärisallikaid getae keele kohta on vähe, mistõttu suur osa teadmistest pärineb arheoloogilistest leidudest ja klassikaliste autorite märkustest. Arheoloogia on välja toonud hauaküngaste, raua- ja pronksesemete, samuti keraamika jäänuseid, mis annavad aimu elulaadist, uskumustest ja tehnoloogilistest oskustest.
Religioon ja uskumused
Klassikalised autorid, eelkõige Herodotos ja Strabón, mainivad Getae usku jumalasse nimega Zalmoxis (Zamolxes), kelle ümber oli mitmesuguseid rituaale ja uskumusi hingede ellujäämisest. Herodotose kohaselt uskusid mõned hõimud, et surm ei ole lõplik ning et Zalmoxis õpetas neile surematust. Usulised tavandid võisid hõlmata nii ühiseid ohverdusi kui ka eraklikumaid rituaale, mida praeguste leidude põhjal on raske täpselt rekonstrueerida.
Ajaloolised allikad ja segadus Dacia mõistega
Klassikalised allikad on mitmes osas vastuolulised: kreeka ja rooma autorid kasutasid nimetust Getae erinevalt, mõnikord laiemalt kui tänapäevased ajaloolased. On pidev teaduslik diskussioon selle üle, kuivõrd Getae ja daaklased olid samad või eraldi gruppidena. Mõned autorid ja hilisemad ajaloolased pidasid getasid daaklasteks või nende osaks, teised eristasid neid kultuuriliselt või poliitiliselt erinevateks üksusteks.
Suhted naabritega ja Roomaga
Getae suhted Kreeka kolooniate, teiste traakia hõimude ja hiljem Rooma impeeriumiga olid mitmesugused: kaubanduslikud sidemed, sõjalised kokkupõrked ja ajutised liidud kuulusid igapäevasse poliitikasse. Mõned geta hõimud sattusid suurema Dacia poliitilise üksuse koosseisu, kui tugevamaid juhte tekkis, teised tegutsesid iseseisvalt. Rooma laienemine Doonau piirkonnas ja hilisemad sõjad muutsid kohaliku poliitika ja ühiskonna struktuuri oluliselt.
Pärand ja uurimistöö
Arheoloogilised väljakaevamised Doonau äärsetel aladel annavad jätkuvalt uusi andmeid geta kultuuri kohta: leide on nii asulate kimpu, linnamüüridest, kui ka matmispaikadest ja käsitööesemetest. Nende andmete kombineerimine klassikaliste autoritega aitab paremini mõista, kuidas elati, milliseid uskumusi järgiti ja kuidas hõimud suhtlesid oma naabritega. Tänapäeva ajaloolased ja arheoloogid jätkavad debatti selle üle, kuidas kõige täpsemalt kirjeldada getae rolli Traakia ja Dacia ajaloos.