Kreeka keel on indoeuroopa keel ja kuulub konkreetsemalt hellenike keelte rühma. See on Kreeka (Hellas) ja Küprose ametlik keel ning omab pikaajalist kirjakeele traditsiooni. Kreeka keelt räägiti algselt peamiselt Kreekas ning ajalooliselt ka Väike-Aasia rannikul (tänapäeva Türgi alas), Lõuna-Itaalias ning laialdasemalt Lääne-Aasias ja Põhja-Aafrikas. Kreeka keeles nimetatakse seda keelt Ελληνικά (elliniká).

Ajalooline ülevaade

Kreeka keelil on katkematu kirjakeele ajalugu üle 3000 aasta, mis teeb sellest ühe pikima pideva kirjakeele traditsiooni indoeuroopa keeltest. Varem loetakse selle arengut tavaliselt kolmesse suuremasse perioodi:

  • vanakreeka (nt homeriline ja attiline olid olulised variandid) — hõlmab muinaskreeka eri dialekte ja klassikalist kirjakeelt;
  • koine (Hellenistlik aeg) — lihtsustatud ühtlustunud vorm, mis levis kogu Vahemere-alal ja oli varase kristliku kirjasuuna (Uus Testament) keel;
  • keskaegne / bütsantsi kreeka (umbes 330–1453) — periood, mille jooksul keele kirjanduslik ja ametlik kasutus toimus Bütsantsi impeeriumi ajal;
  • uuskeelne kreeka — alates varajasest modernsest ajast kuni tänapäeva, mille sees on suured muutused häälduses, morfoloogias ja sõnavaras.

Varaseimad teadaolevad kirjalikud märgid, mis seostuvad kreeka keeltele, pärinevad mükeense perioodi (lineaarne B kirjutis), kuid tuntumad klassikalised tekstid on 1. aastatuhande eKr perioodist. Koine kreeka keele laialdane levik järgnes Aleksander Suure vallutustele, mis muutsid selle Vahemere ja Lähis-Ida lingua francaks.

Tähestik ja kirjasüsteem

Kreeklased kirjutavad oma keelt kreeka tähestikku. Kreeka tähestiku algupära ulatub foiniikia tähestiku mõjudeni; hiljem kohandus kreeka kirjutussüsteem ja sellest tekkisid tähekujud, mis hiljem mõjutasid ka ladina tähestikku. Tänapäevane kreeka tähestik koosneb 24 tähest ning tal on nii suured kui ka väikesed tähekujud. Samuti on kreeka tähestikul olnud suur mõju paljudele teistele tähestikele, sh kirillitsa tähestik.

Kirjaviisus on ajalooliselt kasutanud nii polütoonikat (muuhulgas olika aksendid ja spiritused) kui ka modernset monotoonikat. Alates 20. sajandi lõpust (ametlikult 1982) kasutatakse Kreekas peamiselt monotoonikat, kus kasutatakse toonust (τόνος) ja diäreesi (¨) teatud juhtudel häälduse eristamiseks.

Keel ja vormid

Kreeka ajalugu tunneb mitmeid kõne- ja kirjavorme: homeriline, attiline, dialektid (nt joonia, eoloogia, dóori keel), koine, bütsantsi kreeka ja modernsed dialektid. Vaatamata suuri muutusi teinud hääldusele ja grammatikale on säilinud struktuurilised jooned, mis seovad kaasaegset keelt antiikajaga. Uuskeelne standard kehtestati 20. sajandi lõpupoole pärast keelepoliitilisi reforme (vaidlused dimotiki ja katharevousa üle), kus tänane standard põhineb demotiki ehk rahvakeele alusversioonil.

Tänapäevane levik ja kõnelejate arv

Maailmas räägitakse kreeka keelt peamiselt kahes riigis: Kreekas ja Küprosel. Lisaks on kreeka keele kõnelejaid Kreeka ja Küprose piiridest väljaspool suures diasporaas. Paljud kreeklased on emigreerunud ning suurimaid kogukondi leidub näiteks Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Kanadas, Saksamaal ja Suurbritannias. Üldised hinnangud kõnelejate arvule kõiguvad sõltuvalt allikast; 2020ndate alguse andmete põhjal jääb hinnanguline number tavaliselt vahemikku umbes 13–15 miljonit emakeelset kõnelejat, arvestades diasporaat on maailma koguarv sageli üle 15 miljoni.

Keelenähtused ja mõju

Kreeka keel on andnud tugeva panuse teaduslikku ja tehnilisse terminoloogiasse — eriti meditsiinis, bioloogias, filosoofias ja matemaatikas (paljud terminid ja sümbolid nagu π, Σ jm on kreekakeelsed või kreekakeelse tausta kaudu). Samuti on kreeka keelel rikas pärand kirjanduses, filosoofias, teoloogias ja teaduses, mis on mõjutanud Euroopa kultuurilist ja teaduslikku arengut läbi sajandite.

Dialektid ja vähemused

Kreeka keele sees leidub mitmeid dialekte ja kohalikku kõnepruuki. Näiteks mõnes Lõuna-Itaalia ja vahemere saartel on säilinud kreeka kõrvalised murded (nt griko, tsakonika), mis on ajalooliselt tähtsad kultuuripärandi osad. Samuti on Küprose kreeka oma eripäradega ja eraldi fonoloogiliste ning leksikaalsete erisustega.

Keele õpe ja tähtsus

Kreeka keelt õpetatakse nii Kreekas ja Küprosel kui ka paljudes välisriikide ülikoolides humanitaar- ja teoloogiaalastes õppekavades. Tänu oma ajaloolisele tähtsusele antiik- ja keskaja tekstide uurimisel on kreeka keel oluline allikas klassikalisele filoloogiale, ajaloo- ja usunditeadusele.

Kokkuvõtlikult on kreeka keel üks kultuuriliselt ja ajalooliselt väga mõjukas keel, mille kirjakeele traditsioon ning tähestiku pärand on jätnud püsiva jälje maailma keelte ja teaduse arengusse.