Indoeuroopa keeled

Peamised keelerühmad

Need on peamised indoeuroopa keelerühmad:

• Albaania
• Anatoolia: Luwi; hetiidi
• Armeenia
• Baltoslaavi
• Balti (läti ja leedu)
• slaavi keeled (näiteks poola, vene ja serbia keel)
• keldi keel (näiteks iiri ja walesi keel)
• germaani keeled (nagu inglise, saksa ja rootsi keel).
• kreeka keel (ja tänapäeva kreeka keel)
• Indo-Iraani
• indoarjalised keeled (india keeled)
• Iraani
• ladina keel ja romaani keeled (nt prantsuse, itaalia ja rumeenia keel).

Enamik indoeuroopa keeli kasutab ladina kirjaviisi, kuid teised kasutavad devanagari, kirillitsat või araabia kirjaviisi.

Indoeuroopa keelepere. Klõpsake, et näha üksikasju.

Kokkuvõte

Esinejate arv on saadud statistikast või hinnangutest (2019) ja see on ümardatud:

Number	Filiaal	Keeled	Emakeelsed kõnelejad	Peamised kirjasüsteemid	Ref
1	Albaania keel	4	7,500,000	Ladina
2	Armeenia keel	2	7,000,000	Armeenia
3	Baltoslaavi keeled	25	270,000,000	kirillitsas, ladina keeles
4	Keldi keeled	6	1,000,000	Ladina
5	Germaani keeled	47	550,000,000	Ladina
6	Kreeka keeled	6	15,000,000	Kreeka
7	Indo-Iraani keeled	314	1,650,000,000	Devanagari, Perso-Araabia keel
8	Kursiivsed keeled	44	800,000,000	Ladina
Kokku	Indoeuroopa keeled	448	3,300,000,000	- –

Indoeuroopa keeleteaduse ajalugu

16. sajandil hakkasid Euroopa külalised Indias tegema ettepanekuid India ja Euroopa keelte sarnasuse kohta. 1583. aastal märkas Thomas Stephens S.J., inglise jesuiitlik misjonär Goas, Indias, india keelte sarnasusi kreeka ja ladina keelega ning lisas need oma vennale saadetud kirjas, kuid see avaldati alles 20. sajandil.

Esimene sanskriti keelt mainiv aruanne pärineb Filippo Sassettilt. Ta sündis 1540. aastal Itaalias Firenzes ja oli kaupmees, kes oli üks esimesi eurooplasi, kes uuris sanskriti keelt. Kirjutades 1585. aastal, märkis ta mõningaid sõnade sarnasusi sanskriti ja itaalia keele vahel, nagu devaḥ/dio "jumal", sarpaḥ/serpe "madu", sapta/sette "seitse", aṣṭa/otto "kaheksa", nava/nove "üheksa"). Kumbki tähelepanek ei viinud siiski edasise teadusliku uurimise juurde.

1647. aastal märkis hollandi keeleteadlane ja õpetlane Marcus Zuerius van Boxhorn indoeuroopa keelte sarnasust ja oletas, et need pärinevad ühisest algupärasest keelest. Tema hüpotees hõlmas hollandi, kreeka, ladina, pärsia ja saksa keelt ning hiljem lisandusid slaavi, keldi ja balti keeled. Tema oletused ei saanud siiski laialdaselt tuntuks ega stimuleerinud edasisi uuringuid.

Gaston Coeurdoux ja teised olid teinud sarnaseid tähelepanekuid. Coeurdoux tegi 1760. aastate lõpus põhjaliku võrdluse sanskriti, ladina ja kreeka keele konjugatsioonide vahel, et oletada nende keelte vahelist seotust. Samamoodi võrdles Mihhail Lomonossov maailma eri keelerühmi, sealhulgas slaavi, balti, iraani, soome, hiina, hottentoti ja teisi.

See hüpotees kerkis uuesti esile 1786. aastal, 20 aastat pärast Coeurdoux'd, kui Sir William Jones esines esimest korda ettekandega kolme vanima teadaoleva keele hämmastava sarnasuse kohta: ladina, kreeka ja sanskriti keelte vahel. Hiljem lisas ta esialgu gooti, keldi ja vanapärsia keele, kuid tegi oma liigituses mõningaid vigu ja jättis välja.

1813. aastal kasutas Thomas Young esimesena terminit "indoeuroopa". Sellest sai standardne teaduslik termin, välja arvatud Saksamaal Franz Boppi "Võrdleva grammatika" kaudu. Aastatel 1833-1852 ilmunud termin oli indoeuroopa uuringute kui akadeemilise distsipliini alguseks.

Mõned 20. sajandi teadlased arvasid, et indoeuroopa keeled said alguse Armeeniast või Indiast, kuid enamik arvab, et see toimus Ida-Euroopas või Anatoolias. Hiljuti toetasid uuemad uuringud päritolu Põhja-Iraani ja Armeenia päritolu.