Indoeuroopa keeled on maailma suurim keelepere.
Keeleteadlased usuvad, et nad kõik pärinevad ühest keelest, proto-indoeuroopa keelest, mida algselt räägiti kusagil Euraasias. Nüüd räägitakse neid üle kogu maailma.
Indoeuroopa keeled on mitusada omavahel seotud keelt ja dialekti hõlmav perekond, kuhu kuulub enamik Euroopa, Iraani tasandiku ja Lõuna-Aasia peamisi keeli. Mõned keeleteadlased usuvad ka, et Põhja-Jaapani ainu keel on (kaugelt) indoeuroopa keeltega suguluses.
Ajalooliselt oli see keelepere oluline ka Anatoolias ja Kesk-Aasias.
Varaseim indoeuroopa kiri pärineb pronksiajast Anatoolia ja Mükeene kreeka keelest. Indoeuroopa päritolu on pärast põllumajanduse leiutamist, sest mõned proto-indoeuroopa sõnad on põllumajandussõnad.
Kuigi selles on vähem erinevaid keeli kui mõnes teises keeleperekonnas, on seal kõige rohkem emakeeleõpetajaid, umbes 2,7 miljardit.
20 keelest, kus on kõige rohkem kõnelejaid, on 12 indoeuroopa keelt: inglise, hispaania, hindi, portugali, bengali, vene, saksa, sindi, pandžabi, marathi, prantsuse ja urdu keel.
ÜRO kuuest ametlikust keelest neli on indoeuroopa keeled: inglise, hispaania, prantsuse ja vene keel.
Päritolu ja rekonstrueerimine
Proto-indoeuroopa (PIE) on rekonstrueeritud keel, mida otseselt ei ole kirjalikult säilinud. Keeleteadlased kasutavad võrdleva meetodi abil sugulaskeeltes esinevaid häälikusüsteeme, morfoloogiat ja sõnavara, et taastada võimalikke vanema keele vorme. Selle tulemuseks on rekonstruktsioonid sõnadele, häälikutele ja grammatilistele kategooriatele (näiteks pööramine, käänded).
PIE kõneaja ulatust hinnatakse tavaliselt ajavahemikku umbes 4500–2500 eKr, kuid täpsed kuupunktid on vaidlusalused. On olulisi hüpoteese selle kohta, kus proto-keelt algselt räägiti: kaks peamist on Kurgani (ponti–kaspia stepi) hüpotees ning Anatoolia hüpotees. Kaasaegsed arheoloogilised ja geneetilised uuringud toetavad laialdaselt stepi-laienemise mudelit, kuid debateerimine jätkub.
Levik ja ajalugu
Indoeuroopa keeltest on kõige varasemad kirjalikud pärimused näiteks Anatooliast (hitiidi ja seotud keeled) ja Mükeene Kreekast (Lineaar B). Kreeka, Armeenia, itaalia (ladina) ja indoirani keelte varajased etapid on samuti hästi dokumenteeritud. Aja jooksul on indoeuroopa keeled levinud nii loomuliku rände, vallutuste kui ka hilisema kolonialismi ja globaliseerumise kaudu.
Tänapäeval on indoeuroopa keeled levinuimad üle maailma — paljusid neist kasutatakse rahvuskeelena, haridus- ja ametlikes kontekstides ning nad on mõjutanud väiksemaid kohalikke keeli läbi laensõnade ja keelekontaktide.
Peamised keeleharud
Indoeuroopa perekonnal on mitu suurt haru. Peamised neist on:
- Anatoolia (varased, nüüdseks suurel määral väljasurevad keeled, sh hittite)
- Tochari (kauged Aasia Kesk- või Idaosas leitud varased keeled, väljasurnud)
- Hellenic (kreeka keel ja selle varasemad etapid)
- Indo-Iraani (sh hindi, urdu, bengali, pandžabi, marathi ning iraani keeled nagu pärsia)
- Italic (ladina ja sellest arenenud romaani keeled: prantsuse, hispaania, portugali jt)
- Germanic (inglise, saksa, hollandi, rootsi jt)
- Balto-Slavic (läti, leedu ning slaavi keeled nagu vene, poola, tšehhi)
- Celtic (iiri, šoti gaeli, ka keldi keeled)
- Armeenia ja Albaania (mõlemad moodustavad omaette harud)
Iga haru jaguneb omakorda keelteks ja dialektideks, mõned harud on ajalooliselt andnud suuri kirjanduslikke ja kultuurilisi traditsioone.
Keelteaduslikud tunnused
Ühised tunnused, mille abil sugulust tuvastatakse, hõlmavad morfoloogiat (näit. rikkalik käänamine ja pööramine), paljusust kõnekäänetes, teatud sõnavaralemente (perekond, numbrid, kehaosad, põllumajandus) ning regulaarseid häälikumuutusi (nt Grimm’i seadus saksa haru puhul). Laryngeal-teooria ja muud rekonstruktsioonimeetodid aitavad seletada mõningaid näiliselt kummalisi kõlasid varases rekonstruktsioonis.
Tähtsus tänapäeval
Indoeuroopa keeltest pärinevad tänased maailma mõjukad keeled nagu inglise, hispaania, prantsuse ja vene, mis mängivad olulist rolli rahvusvahelises suhtluses, teaduses, poliitikas ja kaubanduses. Lisaks mõjutavad need keeled palju üksteist ja väiksemaid keeli läbi laensõnade, standardiseerimise ja meediasaate kaudu.
Uurimise suundumused ja arutelud
Keeleteadus jätkab proto-indoeuroopa rekonstrueerimist ja leviku uurimist, kombineerides keeleteaduslikke, arheoloogilisi ja geneetilisi andmeid. Paljud küsimused — täpne asukoht, laienemise kronoloogia ja varasemate harude eraldumine — on endiselt aktiivse uurimise objektiks.
Kokkuvõte: Indoeuroopa keeled on suur ja mitmekesine keelerühm, millel on ühine päritolu, rikas ajalooline dokumentatsioon ja suur tänane mõju maailmas. Nende uurimine aitab mõista nii keelelist evolutsiooni kui ka inimeste ajaloolisi rändeid ja kultuurikontakte.
