Konjugatsioon: verbide pööramine, infinitiiv ja näited

Õpi konjugatsiooni ehk verbide pööramist, infinitiivi kasutust ja praktilisi näiteid lihtsate reeglitega. Sobib õpilastele ja keelehuvilistele.

Konjugatsioonid on verbi vormid, mis muudetakse nii, et need vastaksid subjektile (kes tegevust teeb) ning annaksid sageli lisainfot ajalise suhtluse, meele (indikatiiv, imperatiiv, subjunktiiv), arvulise kuuluvuse ja aspekti kohta. Tavaliselt jääb verbi tüvi samaks, kuid lõppvormid ja vahel ka tüve vokaalid või konsonandid muutuvad. Konjugatsioonid võivad hõlmata: persooni (1., 2., 3.), arvu (ainsus, mitmus), aega (näiteks olevik, minevik, tulevik) ja meelt.

Infinitiiv. Infinitiiv on verbi põhivorm või mitmineku vorm (non-finite), mida eesti keeles tavaliselt tähistatakse lõppudega -da/-da või -ta (näiteks kõndida, mängida, süüa). Infinitiivi kasutatakse mitmes grammatilises konstruktsioonis: kui räägitakse tegevusest üldiselt, põhimõtteliselt või pärast teatud tegusõnu (nt meeldima, tahtma). Näited eri keeltest illustreerivad, kuidas infinitiivi kasutatakse eri olukordades: Inglise keeles kasutatakse sageli infinitiivi eessõnaga to (nt "I like to eat") või nimisõnalist gerundi (nt "I like eating"), samal ajal kui prantsuse keeles kasutatakse sel juhul verbi infinitiivivormi: "J'aime manger".

Prantsuse -er verbide näide

Prantsuse keel on hea näide lihtsast, regulaarse musteriga konjugatsioonist. Verbi manger (tüvi mang-, infinitiv manger) oleviku (présent) konjugatsioon 1.–6. isikuni:

• je mange (ma söön)
• tu manges (sa sööd)
• il/elle/on mange (ta sööb / üldine vorm)
• nous mangeons (me sööme) — ortograafiline erand -ge- säilitamiseks
• vous mangez (te sööte / Te sööte)
• ils/elles mangent (nad söövad)

Siin on muster: eemaldatakse lõpp -er ja lisatakse vastav isikuline lõpp (-e, -es, -e, -ons, -ez, -ent). See muster kehtib paljude -er gruppi kuuluvate prantsuse tegusõnade puhul, kuid mitte kõigi puhul ning ka ortograafilised erandid võivad esineda (nt nous mangeons säilitab e, et säilitada hääldust).

Regulaarsed vs eba‑regulaarsed verbid

Mõned keeled (nt prantsuse, hispaania) jagavad verbaalsüsteemi rühmadesse vastavalt infinitiivi lõppudele, teised (nt inglise, eesti) pööravad vähem morfoloogiliselt. On regulaarseid verbe, mis järgivad kindlaid reegleid (lihtsam õppida), ja ebareegulisi, mille kujutised muutuvad eeldatust erinevalt (näiteks inglise go — went — gone, eesti minema — läks — läinud).

Mõned olulised tähelepanekud

• Konjugatsiooni täpsus sõltub keelest: keeltes võivad mustrid olla väga erinevad — mõnes on palju isikuvorme, teises kasutatakse pigem abiverbe ja mitte-finitseid vorme.
• Infinitiiv kui põhivorm ei kanna isikut ega arvu ja seda kasutatakse sageli teatud modaalsete konstruktsioonide, eesmärgi väljendamise ja nominaalsetena (nt "ta tahtis süüa", "on oluline õppida").
• Mõned keelekeskkonnad jätavad isiku või aja ära ja tuginevad kontekstile või abiverbidele (nt inglise "I have eaten" vs hispaania ühe sõnaga vormid).
• Õppides verbi konjugatsiooni, tasub tähele panna nii morfoloogilisi reegleid (lõpud) kui ka fonoloogilisi või ortograafilisi erandeid (nt kitsas hääldus või täheasendused tüves).

Lühike soovitus õppijale: alusta infinitiividega ja grupi regulaarseid mustreid (nt prantsuse -er või hispaania -ar/-er/-ir), seejärel õpi kõige sagedasemaid eba‑regulaarseid verbe, harjuta kõne ja kirjutamise kaudu ning jälgi, millal keel eelistab infinitiivi, gerundi või pööratud vormi.

Küsimused ja vastused

K: Mis on konjugatsioonid?

K: Mis jääb tavaliselt samaks, kui verbi konjugatsiooniks muudetakse?

K: Kas enamik konjugatsioonisüsteeme järgib keele sees kindlat mustrit?

K: Mis on verbi infinitiivivorm?

K: Kas inglise keeles võib kasutada sõna "I like eat"?

K: Millisel juhul võiks nii inglise kui ka prantsuse keeles kasutada verbi infinitiivivormi?

K: Kas kõikides keeltes kasutatakse verbi konjugatsiooniks sama mustrit?

Otsing