Tegusõna

Sõna 'verb'

Sõna verb pärineb algselt sõnast *were-, mis on proto-indoeuroopa sõna, mis tähendab "sõna". Inglise keelde on see jõudnud ladina verbum'i ja vanaprantsuse verbe'i kaudu.

Sõnaline fraas

Lihtsates lausetes võib verbi olla üks sõna: Kass istus matile. Verbi võib aga olla ka fraas: Kass istub matil.

Sõnalisi fraase võib olla äärmiselt raske analüüsida: Ma kardan, et pean varsti minema. Siin näib olevat kolm verbaalseid fraase, mis tähendavad midagi sellist: Vabandust, ma pean varsti minema.

Verbi vormid

Inglise keeles ja paljudes teistes keeltes muudavad verbid oma vormi. Seda nimetatakse käändumiseks. Enamikul inglise keele verbidel on kuus flekteeritud vormi (vt tabelit), kuid olla on kaheksa erinevat vormi.

Te peaksite märkama, et mõned verbi vormid näevad välja samad. Võite öelda, et neil on sama kuju. Näiteks on lihtminevik ja lihtvorm kõndida sama kujuga. Sama kehtib ka mineviku ja mineviku osalise kohta. Kuid need erinevad vormid võivad olla teistel verbidel erineva kujuga. Näiteks lihtminevik on tavaliselt olema, kuid lihtvorm on olla. Samuti on mineviku eat mineviku vorm ate, kuid mineviku partitsiip on eaten. Kui te otsite sõnaraamatust mõnda verbi, siis otsite tavaliselt lihtvormi.

Inglise keele lauses peab olema vähemalt üks primaarvormi verb. Igal põhilausel võib olla ainult üks algvormi verb.

Verbide liigid

Inglise keeles on kaks peamist verbi liiki: tavalised verbid (mida nimetatakse leksikaalseks verbiks) ja abiverbid. Nende erinevus seisneb peamiselt selles, kuhu need võivad lauses kuuluda. Mõned verbid kuuluvad mõlemasse rühma, kuid abiverbe on inglise keeles väga vähe. Samuti on olemas kahte liiki abiverbe: modaalverbid ja mittemodaalverbid. Alljärgnevas tabelis on esitatud enamik inglise keele abiverbe ja väike hulk muid verbe.

On olemas mitu abiverbi:

• To do (teha, teeb, tegi, tegi)
• Olla (olen, olen, olen, olen, olin, olin): Tekitab progresseeruva ajajärgu
• Et on (on, on, oli): Loob perfekti.

Järgmised verbid on modaalsed abiverbid.

• Saab
• Kas
• Mai
• Võib
• Peab

·          

• Peaks

Abiverbid flekteeruvad ka eitamisel. Tavaliselt tehakse seda lisades not või n't.

• Sa ei peaks siin olema.
• Ta ei ole kodus.
• Me ei ole veel alustanud.

Abimõiste do kasutamine

Mõnikord kasutatakse verbi teha koos teiste verbidega. See ei muuda tegelikult tähendust, kuid seda võib kasutada tugeva väite tegemiseks.

• Ma räägin (kohal)
• Ma läksin (minevik)

Seda kasutatakse ka eitavas käändes, kui teisi abiverbe ei kasutata.

• Ma ei räägi (praegu)
• Ma ei läinud (minevik)

Mõnikord tuleb see enne teemat. Seda nimetatakse inversiooniks ja tavaliselt tähendab see, et lause on küsimus.

• Kas sa räägid? (kohal)
• Kas sa läksid? (Minevikus)

Paljud teised keeled ei kasuta verbi teha abiverbina. Nad kasutavad do jaoks lihtsat olevikku ja did jaoks lihtsat minevikku või perfekti.

Aeg, aspekt ja meeleolu

Verbiga on seotud kolm peamist süsteemi: aeg, aspekt ja meeleolu.

Pingeline

Aega kasutatakse peamiselt selleks, et öelda, millal verbi toimub: minevikus, olevikus või tulevikus. Ajaaja selgitamiseks ja mõistmiseks on kasulik kujutleda aega kui joont, millel paiknevad mineviku-, oleviku- ja tulevikuvormid.

Mõnes keeles on kõik kolm ajavormi, mõnes ainult kaks ja mõnes üldse mitte ühtegi ajavormi. Näiteks inglise ja jaapani keeles on ainult kaks ajavormi: minevik ja olevik. Hiina ja indoneesia verbid ei näita ajavormi. Selle asemel kasutatakse lauses teisi sõnu, et näidata, millal verbi toimub.

Aspekt

Aspekt näitab meile tavaliselt selliseid asju nagu see, kas tegevus on lõpetatud või mitte, või kas midagi toimub regulaarselt. Inglise keeles on kaks aspekti: progresseeruv ja perfekt. Inglise keeles näidatakse aspekti tavaliselt osalisverbide vormide abil. Aspekti võib kombineerida oleviku- või minevikuvormiga.

Progressiivne aspekt

Inglise keeles kasutatakse gerundi partitsiipi, tavaliselt koos abisõna be (ja selle vormidega am, is, are, was ja were), et näidata progressiivset aspekti.

• Ma magan. (oleviku progresseeruv)
• Ta õppis eile õhtul inglise keelt. (mineviku progresseeruv)
• Ta läheb homme poodi (tulevane progressiivne)

Paljudes teistes keeltes, näiteks prantsuse keeles, ei kasutata progresseeruvaid ajavorme.

• Ma olen teda kaks korda näinud. (oleviku perfekt)
• Olin seal kolm aastat elanud. (mineviku perfekt)

Mineviku perfekti võib kasutada realiseerimata lootuse, soovi jne väljendamiseks.

• Ta kavatses küpsetada kooki, kuid jahu sai otsa.
• Ta oli tahtnud talle kingituse osta, kuid mees keeldus.

Pärast kui, sooviks ja pigem oleks, võib mineviku perfekti kasutada, et rääkida minevikus toimunud sündmustest, mida ei ole kunagi toimunud.

• Kui ma oleksin sündinud püsti seistes!
• Oleksin soovinud, et sa oleksid mulle seda varem öelnud.
• Ma oleksin eelistanud, et te oleksite läinud kuhugi mujale.

Mood

Lõpuks, inglise keele meeleolu näidatakse nüüd tavaliselt modaalverbide abil. Varem oli inglise keeles täielik meeleolusüsteem, kuid see on peaaegu täielikult kadunud. Nüüd kasutatakse konjunktiivi meeleolus lihtvormi. Samuti on olemas vorm olla, mida kasutatakse tingmoodustes, et näidata, et midagi ei ole tõsi (nt Kui ma oleksin lind, lendaksin ma Californiasse).

Lauseosad, mis käivad koos verbidega

Teatud lauseosad tulevad loomulikult enne või pärast verbe, kuid need ei ole alati kõikide verbide puhul samad. Peamised lauseosad on: subjekt, objekt, täiend ja modifikaator.

Teema

Peaaegu kõigil inglise keele lausetel on subjektid, kuid lausetel, mis on käsud (mida nimetatakse imperatiivideks), ei ole tavaliselt subjekti. Subjekt tuleb tavaliselt enne verbi, kuid see võib tulla ka pärast abiverbe. Järgnevates näidetes on subjekt allajoonitud ja põhiverbi on rasvases kirjas.

• Me vajame teid.
• Toit oli hea.
• Punaste juustega väike poiss magab.
• Kas te näete autot?
• Tule siia. (puudub teema)

Objektid

Paljudele verbidele võib järgneda objekt. Neid verbe nimetatakse transitiivseteks verbideks. Tegelikult peab mõnel verbil olema objekt (nt võtta), kuid mõnedel verbeil ei ole kunagi objekti (nt magada). Verbe, mis ei võta objekti, nimetatakse intransitiivseteks verbideks. Mõnel verbil võib olla isegi kaks objekti. Neid nimetatakse ditransitiivseteks verbideks. Järgnevates näidetes on objekt allajoonitud ja põhiverbi on rasvases kirjas.

• Ma magan. (ei mingit objekti)
• Võtsin temalt raamatu.
• Ma andsin talle raamatu. (2 objekti)
• Ma olen õnnelik. (ei mingit objekti)
• Minust sai õpetaja. (täiendus, ei ole eesmärk)
• Ma magasin oma voodis (1 objekt)

Täiendab

Mõnele verbile võib või peab järgnema täiend. Neid verbe nimetatakse ühendavaks verbi või kopulaks. Järgnevates näidetes on täiend allajoonitud ja verbi on rasvases kirjas.

• Ta on hea.
• Ta on poiss.
• Ta jäi haigeks.
• Temast sai juht.
• See näeb kena välja.

Modifikaatorid

Verbe võib modifitseerida erinevate modifikaatoritega, peamiselt adverbidega. Pange tähele, et verbid ei vaja üldiselt modifikaatoreid; tavaliselt on see valik. Järgnevates näidetes on adverb allajoonitud ja verbi on rasvases kirjas.

• Poiss jooksis kiiresti.
• Vabalt õõtsuv köis tabas teda.

Verbid võtavad tavaliselt ka mitmesuguseid muid modifikaatoreid, sealhulgas prepositsioone.

Erinevused verbide ja teiste sõnade vahel

Mõnikord võivad verbi ja teine sõna olla ühesuguse kujuga. Sellistel juhtudel saab tavaliselt erinevust näha, kui vaadata sõnade erinevaid omadusi.

Verbid vs. omadussõnad

Mõnikord võivad verbi ja omadussõna olla ühesuguse kujuga. Tavaliselt juhtub see partitsiipide puhul. Näiteks oleviku partitsiip huvitav ja omadussõna huvitav näevad välja ühesugused. Verbid erinevad aga omadussõnadest, sest neid ei saa modifitseerida sõnadega very, more või most. Näiteks võib öelda "See on väga huvitav", nii et te teate, et huvitav on siinkohal adjektiiv. Aga te ei saa öelda "Minu õpetaja on mind matemaatikas väga huvitav", sest selles lauses on huvitav verb. Teisest küljest, kui te ei saa muuta "olla" verbi "tunduda" või "saada", siis on see tõenäoliselt verb.

• Ta oli isoleeritud / Ta muutus isoleerituks (isoleeritud on omadussõna).
• The door was opening / *The door became opening (avanemine on verb)

Verbid vs. nimisõnad

Gerundi-partikkel näeb mõnikord välja nagu nimisõna. See kehtib eriti siis, kui seda kasutatakse subjektina, nagu järgmises näites:

• Jooksmine on sulle kasulik.

Peamised erinevused nende verbide ja nimisõnade vahel on: modifikaatorid, arv ja objekt/täiendus.

Modifikaatorid

Verbe ei saa üldjuhul modifitseerida omadussõnadega ja nimisõnu ei saa üldjuhul modifitseerida omadussõnadega. Nii et sõnas "Regulaarne jooksmine on teile kasulik" on jooksmine verb, sest seda modifitseerib adverb regulaarselt.

Number

Verbid ei saa arvu poolest muutuda, nii et kui te saate sõna mitmuse, siis on see substantiiv, mitte verb. Näiteks "see joonistus on kena" võib muutuda "need joonistused on kenad", seega on joonistamine substantiiv. Kuid "puude joonistamine on lõbus" ei saa muutuda "puude joonistamine on lõbus", seega on see siin verb.

Objekt/täiendus

Paljud verbid võivad võtta objekte või täiendeid, kuid nimisõnad ei saa. Seega on "auto parkimine on raske", parkimine on verbi, sest see võtab objekti auto. Aga kui te ütlete "parkimine ei ole", võib parkimine olla substantiiv, sest tal puudub objekt.

Verbid vs. prepositsioonid

Mõned verbid on muutunud prepositsioonideks. Ka need jagavad tavaliselt vormi partitsiipidega. Siin on mõned näited:

• Arvestades probleeme, arvan, et me ei peaks minema.
• Meil on palju abilisi, sealhulgas John.
• Kaardi järgi oleme siin.
• Ta läks pärast kaklust haiglasse.

Peamine erinevus verbide ja prepositsioonide vahel on see, et verbidel on subjekt. Isegi kui subjekti ei ole kirjutatud, saab aru, mis see on. Prepositsioonidel ei ole subjekti.