Sight

Protsess

Valgus siseneb looma silmadesse ja silma osa, mida nimetatakse läätseks, saadab valguse teabe silma tagumisele osale, mida nimetatakse võrkkestaks. Võrgustik koosneb valgustundlikest rakkudest, mis annavad valguse tabamisel signaali nägemisnärvi. Nägemisnärv on kogu võrkkestast pärit närvikiudude kimp.

Kui valgus väljub võrkkestast, jõuab teave ajju. See liigub mööda optilist lõhe, kuni jõuab aju tagaosas asuvasse optilisse ajukooresse. Seejärel töödeldakse teavet, et leida esemete kuju ja värvid. Selle ja mälu põhjal saab ta öelda, mis liiki objekt on. Näiteks suudab ta kuidagi eristada puu ja maja. Rada, mida mööda selline teave voolab, nimetatakse ventraalseks vooluks.

Aju suudab ka öelda, kus objektid asuvad. Näiteks suudab ta öelda, kui kaugel mingi objekt on (seda nimetatakse käe-silma koordinatsiooniks). Seda on vaja palli püüdmisel. Rada, mida mööda selline teave voolab, nimetatakse dorsaalseks vooluks.

Mis on nägemine?

Peamine probleem visuaalses tajus on see, et see, mida inimesed näevad, ei ole lihtsalt pildi tõlge võrkkestale. Esiteks näeme maailma paremal pool, kuigi võrkkestal olev kujutis on tagurpidi (kuna see on läbinud läätse). Seetõttu on raske seletada, mis juhtub, et luua see, mida me tegelikult näeme. Võti, mille mõistmiseks kulus sajandeid, seisneb selles, et aju töötab silmadest saadud andmete põhjal ning ühendab need mälu ja oletustega, ja seda kõike välkkiirusel. Tulemuseks on maailmakogemus, mis tundub igale inimesele kui lihtne reaalsus. Kuigi see põhineb reaalsusel, on see tegelikult siiski aju poolt loodud mentaalne konstruktsioon.

Ajalugu

Paljudel antiikmaailma tegelastel oli nägemise kohta ideid. Platon, Aristoteles, Eukleidese, Ptolemaiose ja Galenose ideed olid kõik omal kohal, kuid enamik neist ideedest olid spekulatsioonid. Need ei põhinenud ühelgi teaduslikul meetodil.

Alhazen (965-c. 1040) viis läbi uurimusi ja katseid visuaalse taju kohta. Ta laiendas Ptolemaiose tööd binokulaarse nägemise kohta ja kommenteeris Galaenose anatoomilisi töid.

Leonardo da Vinci (1452-1519) on arvatavasti esimene, kes tunnistas silma erilisi optilisi omadusi. Ta kirjutas: "Inimese silma funktsiooni ... kirjeldasid paljud autorid teatud viisil. Kuid mina leidsin, et see on täiesti erinev". Tema peamine eksperimentaalne järeldus oli, et selge ja selge nägemine on olemas ainult nägemisjoonel, optilisel joonel, mis lõpeb fovea juures. Kuigi ta ei kasutanud neid sõnu sõna-sõnalt, on ta tegelikult foveaalse ja perifeerse nägemise tänapäevase eristamise isa.

Hermann von Helmholtz uuris inimsilma ja jõudis järeldusele, et see on optiliselt üsna vilets. Tema arvates näis silmade poolt kogutud halva kvaliteediga teave muutvat nägemise võimatuks. Seega arvas ta, et nägemine võib olla ainult mingi teadvustamata järelduste tulemus. Lisaks silmadest saadud teabele kasutas aju ka varasematest kogemustest saadud teavet. Kogetud maailm on üles ehitatud oletuste ja järelduste põhjal, mis põhinevad ebatäielikel andmetel, kasutades varasemaid kogemusi maailma kohta.

Näited tuntud eeldustest, mis põhinevad visuaalsel kogemusel, on järgmised:

• valgus tuleb ülaltpoolt
• objekte ei vaadelda tavaliselt altpoolt
• näod on näha (ja äratuntavad) püsti.
• lähemad objektid võivad blokeerida kaugemate objektide vaatevälja, kuid mitte vastupidi.
• figuuridel (st esiplaanil olevatel objektidel) kipuvad olema kumerad piirid.

Visuaalsete illusioonide (juhtumid, kus järeldusprotsess läheb valesti) uurimine on andnud palju teavet selle kohta, milliseid eeldusi visuaalne süsteem teeb.

Seotud leheküljed

• Neuroteadus
• Oftalmoloogia
• Värvipimedus
• Achromatopsia