Lapsepõlv, 1452-1466
Leonardo sündis 15. aprillil 1452. aastal Toscana mäelinnas Vincis, Arno jõe orus. Tema vanaisa Antonio da Vinci kirjutas üles sünni üksikasjad. Leonardo vanemad ei olnud abielus. Tema isa oli notar Ser Piero da Vinci. Tema ema Caterina oli teenija. Ta võis olla Lähis-Idast pärit ori. või Hiinast. Hiljem võttis isa Leonardo eestkoste ja ema abiellus uuesti ning tal oli veel 5 last. Leonardo täielik nimi oli "Leonardo di ser Piero da Vinci", mis tähendab "Leonardo, Messer (härra) Pierdaom Vinci poeg".
Leonardo elas oma esimesed viis aastat koos emaga talumajapidamises. Seejärel elas ta Vincis oma isa, isa uue naise Albiera, vanavanemate ja onu Francesco juures. Kui Leonardo üles kasvas, kirjutas ta oma lapsepõlvest üles vaid kaks mälestust. Ta mäletas, et kui ta õues hällis lebas, lendas taevast suur lind ja hõljus tema kohal. Selle sabasuled harjusid tema nägu. Leonardo teine oluline mälestus oli see, kuidas ta mägedes uurides leidis koopa. Ta oli hirmul, et seal võib peidus olla mõni suur koletis. Kuid ta oli ka väga põnevil ja tahtis teada saada, mis seal sees on.
Leonardo alustas maalimist juba poisikesena. Giorgio Vasari kirjutas Leonardo elust vahetult pärast tema surma. Ta räägib palju huvitavaid lugusid sellest, kui tark Leonardo oli. Ta ütleb, et Leonardo maalis ümmarguse puidust kilbi, millel oli kujutatud tuld sülitavaid madusid. Messer Piero viis oma poja maali Firenzesse ja müüs selle kunstikaupmehele.
Verrocchio töökoda, 1466-1476
1466. aastal, kui Leonardo oli neljateistkümneaastane, viis isa ta Firenzesse kunstnik Verrocchio õpipoisiks.
Firenze oli väga põnev koht noorele inimesele, kes tahtis saada kunstnikuks. Firenzes elasid paljud kuulsad kunstnikud, alustades Cimabue ja Giottoga 1200ndatel aastatel. Kõikjal, kuhu inimene vaatas, olid kuulsad ja ilusad kunstiteosed. Hiiglaslikul katedraalil oli tohutu uus kuppel. Johannese kirikus olid uksed, mis hiilgasid kullast ja mida peeti maailma kõige kaunimaks ukseks. Teises kirikus olid ümberringi kuulsate skulptorite kujud, sealhulgas üks Leonardo õpetaja Verrocchio kuju.
Kui kunstnikul oli õnne, leidis ta rikka mandaadi, kes ostis palju tema maale. Kõige rikkam perekond Firenzes olid Medici. Nad olid ehitanud endale Firenzes parima palee ja neile meeldis osta maale, kujusid ja muid ilusaid asju. Samuti huvitusid nad kirjanduse ja filosoofia õppimisest. Paljud noored kunstnikud lootsid saada tööd Medicidelt ja nende sõpradelt.
Verrocchio suur töökoda oli üks Firenze hõivatumaid töökodasid. Leonardo õppis kunstnikuks, seega pidi ta õppima joonistamist, maalimist, skulptuuri ja mudelite valmistamist. Töötoas olles sai ta õppida ka igasuguseid muid kasulikke oskusi: keemiat, metallurgiat, metallitöötlust, kipsivalmistamist, nahatöötlust, mehaanikat ja tisleritööd.
Leonardo ei olnud Verrocchio töökojas ainus noor maalikunstnik. Paljud teisedki maalijad said seal koolitust või käisid seal sageli. Mõned neist said hiljem kuulsaks: Ghirlandaio, Perugino ja Botticelli. Need kunstnikud olid kõik vaid paar aastat vanemad kui Leonardo.
Giorgio Vasari jutustab huvitava loo sellest ajast Leonardo elust. Verrocchio oli maalimas suurt Kristuse ristimise pilti. Ta andis Leonardole ülesandeks maalida üks Jeesuse rüüd hoidvatest inglitest pildi vasakul küljel. Vasari ütles, et Leonardo maalis ingli nii kaunilt, et Verrocchio pani pintsli maha ega maalinud enam kunagi. Maali lähemal uurimisel on võimalik näha, et ka paljud teised pildi osad, nagu kaljud, pruun oja ja taust, võis olla Leonardo maalitud. Verrocchio valmistas sel ajal Taaveti pronksist kuju. Arvatakse, et ta kasutas oma mudelina Leonardot.
Umbes 1472. aastal, kui ta oli kahekümneaastane, liitus Leonardo Püha Luuka gildiga, mis oli kunstnike ja arstide organisatsioon. Isegi pärast seda, kui tema isa pani ta omaenda töökojas tööle, meeldis Leonardo endiselt Verrocchio töökojas töötada. Leonardo varaseim teadaolev töö on pliiatsiga tehtud joonistus Arno-jõe orustikust. Sellel on kuupäev 5. august 1473. See on praegu Uffizi galeriis.
Tööelu 1476-1499
Kui Vasari kirjutab Leonardo kohta, kasutab ta selliseid sõnu nagu "üllas", "helde", "graatsiline" ja "ilus". Vasari räägib meile, et täiskasvanuna oli Leonardo pikk ja ilus mees. Ta oli nii tugev, et suutis palja käega hobuserauad painutada. Tema hääl oli nii ilus, et võlus kõiki, kes seda kuulsid. Peaaegu kõik tahtsid olla tema sõbrad. Ta armastas loomi, oli taimetoitlane ja ostis turult linde ning lasi need vabaks.
Leonardo elust ja loomingust aastatel 1472-1481 on teada väga vähe. Tõenäoliselt oli ta Firenzes hõivatud. Aastal 1478 sai ta olulise tellimuse maalida altarimaal San Donato a Scopeto munkade jaoks. Maali pidi olema "Kolm tarka meest" (The Adoration of the Magi). Maali ei saanud kunagi valmis, sest Leonardo saadeti ära Milanosse.
Leonardo oli väga andekas muusik. Aastal 1482 valmistas ta hõbedast lüüra (muusikainstrument) hobuse pea kujulise lüüra. Sel ajal oli Põhja-Itaalias asuvas Milano linnas uus valitseja. Hertsog Ludovico il Moro tegi teised valitsejad närviliseks. Lorenzo Medici saatis Leonardo Milanosse saadikuna. Lorenzo de' Medici tahtis, et Leonardo annaks Ludovicole tema poolt kingituseks lüüra. Leonardo kirjutas Milano hertsogile kirja, milles rääkis talle kõigist nutikatest ja kasulikest asjadest, mida ta oskas teha, näiteks sõjamasinate valmistamisest. Ta kirjutas kirjas, et oskab "ka maalida". Leonardo ei teadnud sel ajal, et just maalimise eest teda enamasti mäletatakse. Leonardo jäi Milanosse ja töötas hertsogile aastatel 1482-1499. Osa tema tööst oli festivalide ja karnevali rongkäikude kujundamine. Leonardo märkmikeraamatutes on jooniseid teatrikostüümidest, hämmastavatest kiivritest ja stseenidest, mis võiksid olla teatrile mõeldud.
Leonardo, nagu enamik teisi oma aja tuntud kunstnikke, kasutas oma töökojas teenijaid, noori õpilasi ja vanemaid abilisi. Üks tema noortest õpilastest oli poiss, kelle nimi oli Gian Giacomo Caprotti da Oreno. Ta oli ilus poiss ilusate pikkade kuldsete kiharatega. Ta nägi välja täiuslik kunstniku ingli modell. Kuid ta oli nii raske ja ebaaus poiss, et Leonardo nimetas teda "Salai" või "Salaino", mis tähendab "väike kurat". Leonardo kirjutas oma märkmikusse, et Salai oli väga ahne, et ta oli valetaja ja et ta oli vähemalt viis korda majast asju varastanud. Salai viibis Leonardo majapidamises kolmkümmend aastat õpilase ja teenijana.
Gran Cavallo
Leonardo tähtsaim töö hertsog Ludovico jaoks oli eelmise valitseja Francesco Sforza tohutu kuju valmistamine hobuse seljas. Ta alustas hobusega. Pärast hobuste uurimist ja kavandi joonistamist tegi ta tohutult suure hobuse savist. Seda nimetati "Gran Cavallo". See kavatseti valada pronksist. Sellest pidi saama suurim pronksist hobune, mida oli tehtud üle tuhande aasta. Kahjuks ei tehtud pronksist hobust kunagi. 1494. aastal andis Ludovico pronksist teha suurtükke, sest Prantsuse armee tungis Milanosse. Hiiglaslik savist hobune oli ikka veel püsti, kui Prantsuse armee 1499. aastal uuesti sisse tungis. Seekord kasutati seda sihtmärkide harjutamiseks ja see hävitati täielikult.
Kaljude neitsi
Kui Leonardo töötas hertsog Ludovico heaks, sai ta kaks olulist maalimistellimust. Üks neist oli teha õlimaal, mis pidi kuuluma suurde altarimaali, mis oli mõeldud Immaculata Conceptsiooni vennaskonna jaoks. Leonardo tegi maali kaks korda. Ühe jättis ta mungade juurde Milanosse, teise maali viis ta Prantsusmaale, kus see on nüüd Louvre'i muuseumis. Mõlemad maalid kannavad nimetust "Kalju Neitsi". Need kujutavad stseeni Neitsi Maarjast ja Jeesuslapsest kaljusel salapärasel maastikul. Maarja ja Jeesus kohtuvad Ristija Johannesega. On olemas lugu (mida ei ole Piiblis, kuid mis on osa kristlikust traditsioonist) sellest, kuidas Johannes ja Jeesuslaps kohtusid teel Egiptusesse. Selles stseenis palvetab Johannes ja Jeesuslaps tõstab käe, et õnnistada Johannest. Maalidel on kummaline õudne valgus ja pehmed sügavad varjud. Taustal on udus järv ja mäed. Sellist maali polnud varem tehtud.
Viimane õhtusöömaaeg
Leonardo teine oluline maal Milanos on veelgi kuulsam. See on "Viimne õhtusöömaaeg". Maal kujutab viimast õhtusööki, mida Jeesus jagab oma jüngritega enne vangistamist ja surma. Leonardo otsustas maalida hetke, mil Jeesus on öelnud: "Üks teist reedab mind". Leonardo räägib sellest üllatusest ja ärritusest, mida see Jeesuse kaheteistkümnele järgijale põhjustas. Ta jutustab selle loo läbi inimeste tegevuse ja nägude maalil. Mõned neist räägivad, mõned on püsti tõusnud, mõned tõstavad õudusest käed üles.
Kirjanik Matteo Bandello nägi Leonardot tööl. Bandello kirjutas, et mõnel päeval maalis ta hommikust õhtuni ilma söömise vaheajata. Seejärel ei maalinud ta kolm või neli päeva üldse. Sageli seisis ta lihtsalt ja vaatas maali. Vasari ütles, et kloostri prior oli väga pahane. Ta palus Ludovicol käskida Leonardol kiiremini töötada. Vasari ütles, et Leonardo oli mures, sest ta arvas, et ta ei suuda Jeesuse nägu piisavalt hästi maalida. Leonardo ütles hertsogile, et ta võiks kasutada priori nägu reeturi Juudase näo mudelina.
Kui see valmis sai, ütlesid kõik, kes seda nägid, et tegemist on meistriteosega. Kuid Leonardo ei olnud maalimisel kasutanud korralikku freskot. Ta oli kasutanud temperat gesso peal, mida tavaliselt ei kasutata seinamaali puhul. Peagi hakkas maalil tekkima hallitus ja see hakkas seinalt maha kooruma. Sada aastat hiljem oli see "täiesti hävinud". Kuigi mõnes kohas on värv otse seinalt maha kukkunud, on maal nii populaarne, et seda trükitakse ja kopeeritakse rohkem kui ühtegi teist religioosset maali maailmas.
Tööelu 1499-1513
1499. aastal kukutati Ludovico il Moro. Leonardo lahkus Milanost koos oma sulase Salai ja sõbra Luca Pacioliga, kes oli matemaatik. Nad läksid Veneetsiasse. Leonardo töötas sõjaväearhitektina ja insenerina. Kuna Veneetsia on paljude saarte peal asuv linn, püüdis Leonardo välja mõelda, kuidas kaitsta linna mererünnaku eest.
1500. aastal läks Leonardo tagasi Firenzesse, võttes kaasa oma "majapidamise", mis koosnes teenijatest ja õpipoistest. Püha kuulutuse kloostri mungad andsid Leonardole kodu ja suure töökoja. 2005. aastal restaureeriti mõned hooned, mida kasutas sõjaväegeograafia osakond. Restauraatorid avastasid, et osa hoonest oli Leonardo ateljee.
Neitsi ja laps koos Püha Anna ja Ristija Johannesega
Leonardo alustas tööd uue maali kallal. Ta joonistas suure "karikatuuri". (See tähendab joonistust, mis on maali plaan.) Karikatuuril oli kujutatud Neitsi Maarja, kes istub oma ema, Püha Anna põlvel. Maarja hoiab süles Jeesus-lapsukest. Jeesus sirutab käed oma noore nõbu Ristija Johannese poole. Vasari ütleb, et kõik olid sellest ilusast joonistusest nii vaimustuses, et "mehed ja naised, noored ja vanad" tulid seda suurtes rühmades vaatama, "nagu osaleksid nad suurel festivalil". Joonistus on praegu Londoni Rahvusgaleriis. Kuigi see on vana ja tuhmunud ning seda hoitakse pimedas ruumis, käivad inimesed iga päev galeriis selle ees istumas. Nagu paljud Leonardo projektid, ei saanud ka see maal kunagi valmis.
Anghiari lahing
1502. ja 1503. aastal töötas Leonardo Cesare Borgiale, võimsale aadlikule, kes oli paavst Aleksander VI poeg. Leonardo reisis koos Borgia'ga sõjaväearhitektina ja insenerina mööda Itaaliat ringi. 1503. aasta lõpus pöördus Leonardo tagasi Firenzesse. Ta liitus taas Püha Luuka gildiga.
Talle anti väga oluline ülesanne. Firenze linnavalitsus soovis, et Signoria palee kõige tähtsama ruumi seintele maalitaks kaks suurt freskot. Michelangelo pidi maalima "Cascina lahingu" ja Leonardo "Anghiari lahingu". Leonardo alustas projekti, uurides ja joonistades vihaste meeste ja võitlevate hobuste nägusid. Need joonistused on siiani tema märkmikutes näha. Kuid kahjuks pidi see olema Leonardo jaoks järjekordne läbikukkumine. Pildi seinale maalimisel kasutas ta fresko asemel hoopis õlivärve. Värv ei tahtnud kuivada. Leonardo süütas selle kuivatamiseks tuled ja maal sulas. Peter Paul Rubens joonistas keskmisest osast koopia. Mõne aja pärast kattis linnavalitsus selle ära ja lasi kellelgi teisel seina värvida. Ka Michelangelo ei lõpetanud oma maali, sest paavst kutsus ta Rooma.
Mona Lisa
Umbes 1503. aastal hakkas Leonardo maalima Mona Lisa nime all tuntud naise portreed, mis on kuulsaim portree, mis on kunagi maalitud. Ta jätkas selle kallal töötamist mitu aastat. Tegemist on väikese pildiga, mis on maalitud õlivärviga puitpaneelile. Sellel on kujutatud naise nägu, ülakeha ja käed. Ta on väga lihtsalt riietatud. Portree jaoks pani naine tavaliselt oma parimad riided ja ehted selga. Mona Lisal on tume kleit ja peenike must loor peas. Leonardo jättis oma maalidele sageli sümboleid, mis annavad vihjeid isiku kohta. Selle pildi ebatavaline asi on naeratus. Naeratus on vihje tema nimele: Mona Lisa Giacondo. Giacondo tähendab "naljamees". (Mona on lühend Madonnast, mis tähendab "Minu daam").
Maal on nii kuulus sellepärast, et see näib olevat täis salapära. Mona Lisa silmad vaatavad vaatajale otsa. Kuid keegi ei oska arvata, mida ta mõtleb. Tema silmad ja suu näivad naeratavat. See on portreemaali puhul väga ebatavaline. Enamik inimesi portreedel näevad väga tõsised välja. Raske on öelda, milline on Mona Lisa täpne ilme. Kui inimene tahab lugeda teise inimese tundeid, vaatab ta tema suu- ja silmanurka. Kuid Leonardo on maalinud Mona Lisa suu- ja silmanurkadesse pehmed varjud, et varjata tema ilme. Pehmed varjud on ka tema näo külgedel, kaelal ja kätel. Seda viisi, kuidas Leonardo varje kasutab, nimetatakse "sfumato" (mis on itaalia keeles "suitsu"). Vasari ütles, et see pilt oli nii kaunilt maalitud, et kõik teised kunstnikud, kes seda vaatasid, arvasid, et nad ei suudaks kunagi nii hästi maalida.
Tööelu, 1506-1516
1506. aastal läks Leonardo koos oma õpilastega tagasi Milanosse ja elas oma majas Porta Orientale'is. Mõnest õpilasest said maalijad: Bernardino Luini, Giovanni Antonio Boltraffio ja Marco D'Oggione. D'Oggione tegi mitu koopiat Viimasest õhtusöömaajast. Luini tegi koopia Kalju-neitsi kohta. Boltraffio (ja teised) maalisid palju Madonna ja lapse pilte, mida võib siiani näha kunstigaleriides ja kirikutes. Üks õpilastest oli noor aadlik nimega krahv Francesco Melzi. Melzi ei saanud kunagi väga heaks maalikunstnikuks, kuid ta armastas Leonardot ja jäi tema juurde kuni surmani.
Septembris 1513 läks Leonardo Rooma ja elas seal kuni 1516. aastani. Ta elas Vatikaanis. Kõrgrenessansi kolm suurimat maalikunstnikku, Leonardo, Michelangelo ja Raffaello, töötasid kõik samal ajal Roomas. Kuigi nende nimesid öeldakse sageli koos, nagu oleksid nad sõbrad, ei olnud nad seda. Leonardo oli sel ajal kuuekümnendates eluaastates, Michelangelo oli keskealine. Ta ei olnud sõbralik ei Leonardo ega Raffaello suhtes. Raffaello oli väga tark noor maalikunstnik, kes õppis palju Leonardo ja Michelangelo maalitud pilte vaadates. Kuid kumbki neist ei olnud kunagi tema õpetaja.
Oktoobris 1515 vallutas Prantsusmaa kuningas Francis I Milano. 19. detsembril toimus Bolognas Franciscus I ja paavst Leo X kohtumine. Leonardo läks kohtumisele koos paavst Leoga. Leonardo valmistas kuningas Franciscuse lõbustamiseks hämmastava mänguasja. See oli elusuuruses mehaaniline lõvi, mis oskas kõndida. Selle rinnal olid uksed, mis avanesid ja sealt tuli välja kimp lillioone. Lilled olid Prantsuse kuningate kuninglik sümbol.
Vanadus, 1516-1519
1516. aastal kutsus Franciscus I Leonardo endaga Prantsusmaale. Ta kinkis Leonardole kauni maja nimega Clos Lucé (mõnikord ka "Cloux"). See asub kuninga lossi Chateau Amboise'i lähedal. Leonardo veetis oma elu viimased kolm aastat Clos Lucés oma ustava sõbra ja õpipoisi krahv Melzi juures. Kuningas andis Leonardole 10 000 scudi suuruse pensioni. Üks Leonardo viimastest maalidest oli pilt Ristija Johannesest. Tema mudeliks oli Salai oma kaunite pikkade lokkis juustega.
Kui Leonardo oli suremas, palus ta, et preester tuleks, et ta saaks ülestunnistada ja saada püha õhtusöömaaega. Leonardo suri Clos Lucés 2. mail 1519. aastal. Kuningas Franciscusest oli saanud lähedane sõber. Vasari ütleb, et kuningas hoidis surres Leonardo pead süles. Oma testamendis palus ta, et kuuskümmend kerjusmüüjat järgneksid tema kirstule rongkäigus. Ta maeti Amboise'i lossi kabelisse.
Leonardo ei olnud kunagi abiellunud ja tal ei olnud oma lapsi. Oma testamendis jättis ta oma raha, raamatud ja suurema osa oma maalidest krahv Melzile. Leonardo mäletas ka oma teist õpilast Salai ja oma teenijat Battista di Vilussit, kes said kumbki pool Leonardo viinamarjaistandustest Milano lähedal. Leonardo jättis oma teenijannale musta karusnahkservaga mantli. Salai oli Leonardo kuulsaima õlimaali, Mona Lisa omanik. See kuulus talle veel mõned aastad hiljem, kui ta suri pärast kaklust duellis.
Kuningas Franciscus ütles: Mitte niivõrd maalikunstist, skulptuurist ja arhitektuurist, kuivõrd sellest, et ta oli väga suur filosoof." Ta ütles: "Maailmas ei ole kunagi sündinud teist meest, kes oleks teadnud nii palju kui Leonardo."
Joonised
Leonardo ei maalinud väga palju pilte. Küll aga joonistas ta sadu kiireid visandeid, plaane, kaarte ja üksikasjalikke jooniseid. Nii jäädvustas ta kõik huvitavad asjad, mida ta nägi, uuris ja mõtles.
Mõned Leonardo joonistused on "uurimused" maalide jaoks. Nendel joonistustel kavandas Leonardo asju, mida ta kavatses maalida. Mõned uuringud on tervete maalide plaanid. Üks neist maalidest on suur ilus joonistus "Madonna ja laps koos Püha Anna ja Ristija Johannesega", mis asub praegu Londoni Rahvusgaleriis.
Paljud uuringud näitavad "detaile", mida Leonardo tahtis just õigesti saada. Üks uurimus näitab väga üksikasjalikku perspektiivijoonistust lagunenud hoonetest, mis on maali "Maagid" taustal. Teised uuringud näitavad käsi, nägusid, drapeeringuid, taimi, hobuseid ja lapsi. Varaseim Leonardo joonistus, millel on kuupäev, on "Arno oru maastik" (1473), millel on väga üksikasjalikult kujutatud jõgi, mäed, Montelupo loss ja selle taga asuvad põllumaad.
