Cimabue (umbes 1240 – umbes 1302), tegeliku nimega Cenni di Peppi, on üks olulisi hiliskeskaegseid Firenze maalikunstnikke, keda peetakse sillaehitajaks bütsantsi traditsiooni ja hilisema itaalia naturalismi vahel. Ta tegutses peamiselt Toscanas ja töötas suureformaadiliste altarimaalide, krutsifiksite, mosaiikide ja freskodega. Cimabue oli üks esimesi maalikunstnikke, kes hakkas murdma rangeid bütsantsi konventsioone, püüdes kujutada figuure ruumilisemalt ja anda neile suuremat inimlikku väljendust.

Teosed ja atribuudid

Paljud Cimabue'le omistatud tööd on paraku kadunud või tugevalt kahjustatud ning ajaloolises kirjanduses on palju vaidlusi tema autentsuse üle. Traditsiooniliselt mainitakse mitut tema atribuuti kandvat teost:

  • Santa Trinita Madonna – altarimaal, mis on tavapäraselt loetletud Cimabue tööde hulka; see on valmistatud panelile ja asub praegu Uffizi galeriis Firenzes. Töödateeritus jääb 13. sajandi lõppu.
  • Suured krutsifikstid – Cimabue'le omistatakse mitu suurt puidust krutsifiksi, mis rippusid kirikutes nagu Arezzo Püha Domenico ja Santa Croce Firenzes. Santa Croce krutsifiks sai tugevalt kannatada 1966. aasta üleujutuses ja on nüüd kirikumuuseumis.
  • Freskod Assisis – talle omistatakse kaks väga suurt freskot Assisi Püha Franciscuse kirikus; mõlemad on osaliselt hävinud või tugevalt restaureeritud ning attribuudi osas on kunstiajaloolased olnud ettevaatlikud.
  • Mosaiik Pisa katedraalis – üheks vähesteks tööd, mida sageli peetakse suhteliselt kindlaks Cimabue loominguks, on mosaiik pealkirjaga "Kristus majesteetlikult" Pisa katedraalis.

Tuleb rõhutada, et mitmete nimetatud tööde autorlus on teaduslikus kirjanduses vaidlustatud: ainult mõned neist loetakse kindlaks Cimabue autorsuseks, mistõttu tema kunstipärand on osaliselt konstruktsioon põhinedes stiililistel ja dokumentaalsetel tõenditel.

Stiil ja tehnika

Cimabue töötas peamiselt traditsiooniliste materjalidega: tempera puidust paneelidel, kullalehtedega taustadel ja suureformaadiliste puidust krutsifiksidega. Tema varasemad tööd järgivad tugevalt bütsantsi ikoonistlikku, stiliseeritud traditsiooni – kuldsed taustad, frontaalsed pildikujud ja formaalne hieraatilisus. Samas näitab Cimabue järk-järgult huvi ruumi ja anatoomia vastu: ta püüab kujutada figuurides mahu ja liikumise tunnet, kasutada variatsioone valgustuses ning anda emotsionaalset väljendust – tunnusjooned, mis eelnevad ja mõjutavad hilisemat Giotto naturalismi.

Giotto, Vasari ja pärimus

Kõige kuulsam ja levinud biograafiline lugu Cimabue ja tema seos Giottoga pärineb Giorgio Vasari'lt, kes kirjutas umbes 250 aastat pärast Cimabue elu. Vasari jutustab, et Cimabue märkas karjapoissi, kes kraapis kaljule lamba kujutist ning võttis poisi, Giotto, oma õpipoisiks. See anekdoot on pälvinud palju tähelepanu ja kujunenud kunstiajaloos populaarseks legendiks Giotto kui renessansi eelkäija avastamisest. Samas rõhutavad tänapäeva kunstiajaloolased, et Vasari terav filantroopia ja sajandipikkune vahe teose ja kirjelduse vahel võivad teha jutustusega kaapimise: tegelik õppimine ja mõjuvõrgustikud olid tõenäoliselt keerulisemad ja mitmekesisemad.

Mõju ja pärand

Cimabue tähtsus seisneb selles, et ta oli üks esimesi võimsamaid figuraalse suunitlusega meistreid Toscanas, kes hakkas nihutama pildikujutise vormilisi piire. Tema katseid ruumiruumi, figuuri mahu ja emotsiooni kujutamisel peetakse oluliseks sammuks, mis sillutas teed Giotto ja 14. sajandi itaalia kunstnike (nt Duccio, Pietro Cavallini) suunas, millest arenes välja nn. proto-renessanss. Kuigi suurem osa tema tööst on kas kadunud või on raske kindlaks teha autori täpset panust, on Cimabue nimetus kunstiajalukku jäänud tähistamaks perioodi muutust traditsioonilisest ikoonikast uuema, humanistlikuma kujutamisviisi poole.

Restaureerimine ja uurimine

20. ja 21. sajandil on välja tulnud palju restaureerimis- ja teadusuuringuid, mis püüavad eristada Cimabue käekirja teistest tollaste meistrite töödest. Mõned tööd on konservatsiooni käigus avastanud varasemaid värvikihte või allkirjastamata restistil taustu, mis aitavad paremini mõista tehnilisi lahendusi ja kronoloogiat. Samuti on ajaloolised sündmused — näiteks 1966. aasta Firenze üleujutus, mis kahjustas Santa Croce krutsifiksi — suurendanud huvi restaureerimise ja säilitamise vastu.

Kokkuvõte: Cimabue jääb oluliseks figuuriks keskaja Itaalia kunstis: ta sümboliseerib üleminekut formaalsest bütsantsi-ikonograafiast lakkamatu uurimuse ja loomulikkuse poole, mis lõppkokkuvõttes viis renessanssiajastu uute ilminguteni. Tema tööde vähesus ja attribuutide ebakindlus muudavad tema uurimise aktiivseks ja vastuoluliseks valdkonnaks kunstiajaloo kontekstis.