Claudio Monteverdi – varase baroki täht ja ooperi pioneer

Monteverdi oli apteekri ja arsti poeg. Ta oli noorena väga andekas ja oli vaid 15-aastane, kui ta avaldas oma esimesed muusikapalad. Selle muusika sissejuhatuses ütleb ta, et tema muusikaõpetaja oli Marc' Antonio Ingegneri, Cremona katedraali maestro di cappella. Me ei leia midagi, mis näitaks, et ta oleks laulnud katedraali kooris. Tõenäoliselt oli tal eramuusikatunde. Ta õppis kompositsiooni, laulmist ja keelpillide, nagu vioola ja viola da braccio, mängimist. Ta avaldas Veneetsias mitmeid kompositsioone. Kui ta sai oma esimese töö, oli ta juba avaldanud kaks raamatut madrigale.

Tema esimene töökoht oli Mantova hertsogi õukonnas. Mantuas oli väike ansambel suurepäraseid muusikuid. Muusikajuht oli kuulus Giaches de Wert. Monteverdi tutvus paljude kuulsate luuletajatega ja Ferraras, mis ei olnud kaugel, olid kuulsad lauljad.

Alguses oli Monteverdil madalapalgaline töö. Ta abiellus ühe õukonnamuusiku tütrega, kes kuulus keelpilliorkestrisse. Monteverdi sai peagi tuntuks. Ta saatis mitmeid oma teoseid Ferraras esitamiseks ja läks koos hertsogiga, kui tema armee võitles türklaste vastu.

Noor Monteverdi arendas uut muusikastiili. Vana stiil oli tuntud kui prima pratica ("esimene praktika") ja uut stiili nimetati seconda pratica ("teine praktika"). Prima pratica kasutati jätkuvalt kirikumuusikas. Selles stiilis peeti muusikat olulisemaks kui sõnu. See tähendas, et muusika võis olla väga kontrapunktiline, kus toimus mitu asja korraga, nii et sõnu ei olnud võimalik selgelt kuulda. Seconda pratica's olid sõnad aga tähtsamad kui muusika, st oluline oli, et kõik sõnad oleksid selgelt kuuldavad, ja muusika pidi selleks olema piisavalt lihtne. See oli eriti oluline ooperis ja madrigalis.

Muusikute vahel oli palju vaidlusi nende kahe kompositsioonistiili üle, ja see on võib-olla ka põhjus, miks Monteverdi kolmanda ja neljanda madrigaaliraamatu vahel oli 11-aastane vahe. Tema ooperit "Orfeo" (1608) esitati vähemalt kaks korda õukonnas ja mitu korda Salzburgis. Monteverdi oli muutumas kuulsaks kogu Euroopas.

Monteverdi läks tagasi Cremonasse. Tema naine suri, jättes talle kolm väikest last. See oli Monteverdi jaoks kohutav tragöödia ja ta ei tahtnud Mantuasse tagasi minna, kuid hertsog kirjutas talle, et ta peab tagasi tulema, et pakkuda muusikat prints Francesco Gonzaga ja Savoia Margharita pulmadeks.

Monteverdi pöördus tagasi Mantovasse, kus ta kirjutas oma ooperi "Arianna". Etendus oli suur edu ja publikut liigutas Arianna nutulaulu muusika pisarateni. See laul on ainus osa ooperist, mis ei ole kadunud.

Kuigi Monteverdi kuulsus kasvas, oli tema tööandjaga palju vaidlusi. Lõpuks leidis ta uue töö, seekord kirikumuusikuna, Veneetsia suurimas kirikus. Monteverdil oli raske teekond Mantovast Veneetsiasse. Teel röövisid reisijad maanteeröövlid. Ta jõudis Veneetsiasse 1613. aasta oktoobris.

Maestro (muusikajuht) ametikoht San Marco (Püha Markuse kirik) Veneetsias oli ehk kõige tähtsam kirikumuusiku ametikoht kogu Euroopas. Kuid muusika oli halvas seisus, sest eelmised muusikadirektorid ei olnud väga head. Monteverdi hakkas seal muusikat ümber korraldama: ta ostis raamatukokku uut muusikat ja hankis uusi muusikuid. Ta pidi aasta jooksul koostama muusikat paljudeks erilisteks pühadeks. Ta tegi head tööd ja 1616. aastal suurendati tema palka 400 dukaadini (umbes 44,28 untsi kulda, mis on tänapäeval umbes 73 500 USA dollari väärtuses). Mantova hertsog oli ilmselt kurb, et ta oli kaotanud nii hea muusiku. Ta palus siiski Monteverdil kirjutada talle muusikat. Monteverdi pidi ilmselt kuuletuma, sest ta oli endiselt Mantua kodanik (Itaalia sai üheks riigiks alles rohkem kui kaks sajandit hiljem). Ta kirjutas muusikat tähtsate sündmuste jaoks, nagu pulmad ja karnevalid Mantuas.

1619. aastaks oli Monteverdi avaldanud oma seitsmenda madrigaliteose. Seejärel hakkas ta siiski vähem muusikat avaldama. Võib-olla oli see tingitud sellest, et ta oli nii hõivatud, või siis sellest, et tal polnud enam vaja kuulsust otsida. Tõenäoliselt kirjutas ta palju kirikumuusikat, mis on nüüdseks kadunud.

1620. aastatel jätkas ta oma tööd Veneetsias, kuigi ta võis püüda saada ka muid töökohti. Tema hobide hulka kuulub ka alkeemia. Ta võttis vastu helilooja Heinrich Schützi, kes külastas Veneetsiat teist korda. Pärast Mantova hertsogi surma 1626. aastal kirjutas Monteverdi vähem muusikat Mantova jaoks. Ta pidi saama neilt aastapalka, kuid sageli ei saanud ta seda. Mantuas oli sõda, palju hooneid hävitati ja sissetungivad väed tõid kaasa katku. Monteverdi sai 1632. aastal preestriks. Ei ole selge, kas ta tegi seda seetõttu, et ta oli tõesti religioosne, või arvas ta, et see aitab tema karjäärile kaasa.

1637. aastal alustati Veneetsias avaliku ooperiga. Monteverdi, kes oli nüüdseks juba 70-aastane, kirjutas Veneetsia jaoks oopereid. Il ritorno d'Ulisse in patria (1640) ja L'incoronazione di Poppea (1642) moodustavad tema karjääri hiilgava lõpu. Pärast selle ooperi etendamist tegi ta kuuekuulise reisi Lombardiasse ja Mantovasse, kus ta pidi taas kohtus vaidlema selle üle, et talle ei maksta pensioni. Pärast Veneetsiasse naasmist oli ta üheksa päeva haige ja suri seejärel.