Monteverdi: 'Poppea kroonimine' (L'incoronazione di Poppea, 1643) — ülevaade
Monteverdi "Poppea kroonimine" (L'incoronazione di Poppea, 1643) — sügav ülevaade ooperi ajaloost, muusikast, tegelastest ja lavastustraditsioonidest.
L'incoronazione di Poppea (inglise keeles: The Coronation of Poppea) on Claudio Monteverdi ooper kolmes vaatuses. Liibreto on Giovanni Francesco Busenello kirjutatud. Esietendus toimus 1643. aastal Veneetsias Teatro Santi Giovanni e Paolo teatris. See oli Monteverdi viimane ooper, mille ta kirjutas. Ooperi teema on võim, armastus ja ambitsioon — lugu Rooma keisririigi telgitagustest, kus era- ja poliitilised motiivid põimuvad.
Sisukokkuvõte ja tegelased
Erinevalt paljudest 17. sajandi alguse oopereist, mis käsitlesid peamiselt mütoloogilisi või kristlikke teemasid, põhineb L'incoronazione di Poppea ajaloolistel sündmustel. Ooperis kohtame tuntud ajaloolisi isikuid: keiser Nero, Poppea, Ottone, keisrinna Ottavia, filosoof Seneca ning teisi õukonna liikmeid. Peamine tegevusvool käsitleb Poppea ambitsiooni saada Nero abikaasa ja tegelikult tema troonikaaslane, ning selle kõrval ilmnevad reetmine, intriigid ja moraalikonfliktid.
Ooper jaguneb kolmeks vaatuseks, kus erinevad tegelaskujud püüavad oma soove ellu viia: ühed saavutavad võimu ja armastuse, teised kaotavad positsioone või esitavad kangekaelseid moraalseid otsuseid (näiteks Seneca kuulsas stseenis, kus tema saatus selgub). Kuigi ooperi pealkiri viitab kroonimisele, ei ole laval näha suurt kroonimistseremooniat — see oligi osa teatri- ja libretokujundusest ning publikule tuntud viide ajaloolisele sündmusele.
Muusika ja orkester
Monteverdi oli selle ooperi kirjutamisel juba kogenud helilooja, ja teos sisaldab palju tema muusikalisi saavutusi: rikast harmooniat, ilmekat meloodiat ja tundlikku fraseeringut. Orkester on suhteliselt väike ja eripärane — koosseis sisaldab peamiselt ajaloolisi pille, mida ooperis ka mainitakse: keelpillid, plokkflöödid, kornetid (vana trompetiliik), löökpillid, harfid, luut ja gambad. Muusika ei või jaguneda teravalt rekitatiivide (jutustava muusika) ja aariate (setitud laulud) vahel — helikeel voolab ja muutub peeneid nüansse võimaldavalt sujuvalt.
Esituspraktika ja rolliandmed
Seda ooperit kuulates on oluline meeles pidada, et 17. sajandil laulsid mehed sageli naiste rolle ja naised taas meeste rolle. Sellist osa nagu Nero oleks algselt laulnud kastraat. Tänapäeval tõlgendatakse neid rolle erinevalt: Nero'd võivad esitada kas kontratenor (mees) või meztsosopran (naine). Ooperis leidub ka stseene, kus tegelased kehastuvad vastassugupooleks — 17. sajandi publikule see ei olnud ebatavaline ja lavakujunduses oli see osa meelelahutuslikust ning teatraalsest väljendusest.
Autorsuse ja teksti eripärad
Ooperi libretto on Busenello töö, kuid muusikalise autorsusega seoses on tekkinud arutelusid. Näiteks ooperi lõpul olev Nero ja Poppea duett on ajalooliselt vaagitud ning mõned uurijad on leidnud, et see osa võis olla teise helilooja kirjutatud või hiljem juurde pandud. Sellised küsimused on seotud 17. sajandi partituuride säilimisega, eri allikate erinevustega ja redaktsioonide tööga.
Lavastus, tähendus ja vastuvõtt
L'incoronazione di Poppea esitab keeruka pildi moraalist ja võimust: selles on nii armastuslüürikat kui ka julma intriigi. Mitu sajandit peale esietendust ei olnud ooper laialt lavastatud, kuid 20. sajandi teisel poolel tekkis huvi varajase muusika ja barokkopera vastu ning teos sai jälle keskpunkti. Tänapäeval on see ooper üks barokkrepertuaari silmapaistvamaid näiteid ja seda lavastatakse nii ajaloolise mängutehnikaga kui ka kaasaegsete tõlgendustega.
Ajalooliselt ja tänapäeval on teos tekitanud laialdast huvi nii muusikute kui ka teadlaste seas — seda peetakse oluliseks sillaks renessansijärgse polyfoonia ja varajase barokimuusika teatri vahel.
Mitmemõõtmeline pärand ja salvestused
Ooper on säilitanud oma tähtsuse nii teaduslikus uurimuses kui ka esituspraktikas. Selle mitmed salvestused ja lavastused on pälvinud tunnustust: erinevad ansamblid ja dirigendid on teosele andnud erinevaid tõlgendusi — alates ajaloolisest instrumentaariumist kuni modernsete orkestri- ja vokaalvõteteni. Lisaks laiemale publikule meeldivad mitmed üksikud numbrid ooperist oma erilise meloodia ja emotsionaalse jõu tõttu.
Kokkuvõte
- Monteverdi jõudis L'incoronazione di Poppea kirjutades muusikaliselt küpsusesse — teos on muusikaliselt rikkalik ja dramaturgiliselt terav.
- Ooper räägib võimust, armastusest ja intriigidest ning asetub Vana-Rooma õukonda, kus juhtuvad nii isiklikud kui poliitilised tragöödiad.
- Instrumentatsioon on intiimne ja varieeruv, muusika voolab rekitatiivide ja aariate vahel ilma järsu piiritluseta.
- Esitusepraktika ajalooliselt erineb tänapäevasest (kastraadid, kahepoolne sugude kehastamine), mis annab teosele erilise ajaloolise nüansi.
Ooperi ja selle eri versioonide uurimine jätkub ning L'incoronazione di Poppea jääb oluliseks teoseks nii muusikaloos kui lavakunstis.
Monteverdi
Ooperi lugu
Proloog
Jumalannad Fortuuna ja voorus vaidlevad. Nad on teineteise vastu pahatahtlikud, kumbki väidab, et ta on parem ja võimsam kui teine. Amor (armastuse jumal) tuleb sisse ja ütleb, et ta on isegi suurem kui nemad ja et ta valitseb mõlemaid. Fortuuna ja voorus ei julge talle vastu vaielda.
I akt
Otho, kes on Poppea armuke, naaseb oma majja ja leiab, et keiser Nero on tema majas ja veedab öö koos Poppeaga. Nero valvurid on maja ümber piiranud. Nero ütleb Poppeale, et peab nüüd minema, kuid et ta armastab teda ja tuleb varsti tagasi. Kui ta on läinud, hoiatab Arnalta, Poppea õde, et tema suhe Nero'ga toob kaasa probleeme. Octavia, Nero naine, on väga kurb, et tema abikaasal on suhe kellegi teisega, ja loodab, et jumalad karistavad teda. Tema õde lohutab teda, öeldes, et ta peaks leidma endale uue armastaja, et Nero ristiks, kuid Octavia on selleks liiga aus, et midagi sellist teha. Filosoof Seneca ütleb talle, et ta peaks lihtsalt leppima oma saatusega. Page poiss ütleb filosoofile, et ta on rumal.
Nero ütleb Senecale, et ta kavatseb vabaneda oma naisest ja abielluda Poppeaga. Seneca hoiatab Nerot, et rahvale see ei meeldi, kuid Nero ei hooli sellest. Ta on keiser ja võib teha, mida tahab. Nero ütleb Poppeale, et ta armastab teda nii väga, et tahab teda keisrinnaks teha. Poppea ütleb Nerole, et Seneca usub, et Nero on võimas ainult sellepärast, et tema (Seneca) saab teda juhtida. Nero usub teda kohe ja ütleb, et Seneca tuleks tappa. Otho on seda stseeni jälginud. Ta läheb Poppea juurde ja püüab tema armastust tagasi saada, kuid Poppea ütleb, et ta kuulub nüüd Nerole. Otho mõistab, et Poppea tahab lihtsalt võimu ja ta teab, et Nero annab käsu teda tappa, kui saab teada, et ta oli varem Poppea armuke, seega otsustab ta, et peab Poppea tapma.
Otho läheb Drusilla juurde, kes on temasse armunud. Ta ütleb talle, et armastab teda, kuid ütleb vaikselt, et Poppea on ikka veel tema südames.
II akt
Jumal Merkuur hoiatab Senecat, et ta sureb. Seneca on selle uudise üle üsna õnnelik, sest see tähendab, et ta saab elada koos jumalatega taevas. Sõnumitooja Liberto (tema nimi tähendab "vabastatud ori") tuleb teatama Senecale, et Nero laseb ta tappa. Ta on üllatunud, kui Seneca juba teab. On lühike stseen, kus Page flirdib oodatud daamiga. Nero laulab koos oma sõbra Lucaniga Poppeat ülistades.
Octavia käsib Otho'l end naisterahva riietesse maskeerida ja minna Poppeat tapma. Ta ütleb, et kui ta seda ei tee, räägib ta Nero kohta halbu asju. On koomiline stseen Page'i ja õe vahel. Drusilla laseb Otho'l laenata oma riideid, et end maskeerida. Poppea on oma aias, kus Arnalta teda magama uinutab. Amor laulab laulu, lubades teda kaitsta. Kui Drusillaks maskeeritud Otho tuleb teda tapma, peatab Amor teda.
III akt
Drusilla on õnnelik, sest tema rivaal sureb. Valvurid arreteerivad ta kohe, arvates, et ta püüdis tappa Poppeat (tegelikult oli see Otho maskeerituna). Drusilla mõistab, et oli rumal, et laenas Othole oma riideid. Ta ütleb Nerole, et ta on süüdi. Seejärel kõneleb Otho ja räägib Nerole, mis juhtus. Nero karistab teda, käskides tal Roomast lahkuda ja minna elama kaugele kõrbesse. Nero saadab ka Octavia Roomast minema. Ta ütleb, et ta tuleb panna paati ja jätta tuulte meelevalda. Octavia laulab Roomas hüvastijätulaulu. Arnalta laulab koomilise laulu sellest, kui tähtis ta nüüd keisrinna õena on. Ooper lõpeb Nero ja Poppea kauni armastusduetiga.
Küsimused ja vastused
K: Mis on ooperi pealkiri?
V: Ooperi pealkiri on "L'incoronazione di Poppea" (Poppea kroonimine).
K: Kes kirjutas selle ooperi libreto?
V: Libreto kirjutas Giovanni Francesco Busenello.
K: Millal toimus selle ooperi esietendus?
V: Esimene etendus toimus 1643. aastal Veneetsias Teatro Santi Giovanni e Paolo teatris.
K: Millist lugu see ooper jutustab?
V: See lugu põhineb ajaloolisel sündmusel Vana-Roomast, täpsemalt keiser Nero ja tema abielu Poppeaga.
K: Milliseid instrumente kasutatakse selle ooperi orkestris?
V: Orkester koosneb keelpillidest, plokkflöödist, kornetist, löökpillidest, harfist, luutidest ja gambadest.
K: Kuidas käsitlesid 17. sajandi ooperid lauljate valimisel soorolle?
V: 17. sajandi ooperites laulsid mehed sageli naiste osi ja naised meeste osi. Sellist osa nagu Nero oleks laulnud kastraat. Tänapäeval võib seda osa laulda kas kontratenor (mees) või meztsosopran (naine). On stseene, kus näitlejad kehastavad end vastassugupooleks, mida sel ajal ei peetud ebatavaliseks.
K: Kas on tõendeid, et mõni teine helilooja võis kirjutada muusikat selle ooperi jaoks?
V: Jah, on tõendeid, mis viitavad sellele, et mõni teine helilooja võis kirjutada Nero ja Poppea vahelise dueti ooperi lõpus.
Otsige