L'incoronazione di Poppea (inglise keeles: The Coronation of Poppea) on Claudio Monteverdi ooper kolmes vaatuses. Liibreto on Giovanni Francesco Busenello kirjutatud. Esietendus toimus 1643. aastal Veneetsias Teatro Santi Giovanni e Paolo teatris. See oli Monteverdi viimane ooper, mille ta kirjutas. Ooperi teema on võim, armastus ja ambitsioon — lugu Rooma keisririigi telgitagustest, kus era- ja poliitilised motiivid põimuvad.

Sisukokkuvõte ja tegelased

Erinevalt paljudest 17. sajandi alguse oopereist, mis käsitlesid peamiselt mütoloogilisi või kristlikke teemasid, põhineb L'incoronazione di Poppea ajaloolistel sündmustel. Ooperis kohtame tuntud ajaloolisi isikuid: keiser Nero, Poppea, Ottone, keisrinna Ottavia, filosoof Seneca ning teisi õukonna liikmeid. Peamine tegevusvool käsitleb Poppea ambitsiooni saada Nero abikaasa ja tegelikult tema troonikaaslane, ning selle kõrval ilmnevad reetmine, intriigid ja moraalikonfliktid.

Ooper jaguneb kolmeks vaatuseks, kus erinevad tegelaskujud püüavad oma soove ellu viia: ühed saavutavad võimu ja armastuse, teised kaotavad positsioone või esitavad kangekaelseid moraalseid otsuseid (näiteks Seneca kuulsas stseenis, kus tema saatus selgub). Kuigi ooperi pealkiri viitab kroonimisele, ei ole laval näha suurt kroonimistseremooniat — see oligi osa teatri- ja libretokujundusest ning publikule tuntud viide ajaloolisele sündmusele.

Muusika ja orkester

Monteverdi oli selle ooperi kirjutamisel juba kogenud helilooja, ja teos sisaldab palju tema muusikalisi saavutusi: rikast harmooniat, ilmekat meloodiat ja tundlikku fraseeringut. Orkester on suhteliselt väike ja eripärane — koosseis sisaldab peamiselt ajaloolisi pille, mida ooperis ka mainitakse: keelpillid, plokkflöödid, kornetid (vana trompetiliik), löökpillid, harfid, luut ja gambad. Muusika ei või jaguneda teravalt rekitatiivide (jutustava muusika) ja aariate (setitud laulud) vahel — helikeel voolab ja muutub peeneid nüansse võimaldavalt sujuvalt.

Esituspraktika ja rolliandmed

Seda ooperit kuulates on oluline meeles pidada, et 17. sajandil laulsid mehed sageli naiste rolle ja naised taas meeste rolle. Sellist osa nagu Nero oleks algselt laulnud kastraat. Tänapäeval tõlgendatakse neid rolle erinevalt: Nero'd võivad esitada kas kontratenor (mees) või meztsosopran (naine). Ooperis leidub ka stseene, kus tegelased kehastuvad vastassugupooleks — 17. sajandi publikule see ei olnud ebatavaline ja lavakujunduses oli see osa meelelahutuslikust ning teatraalsest väljendusest.

Autorsuse ja teksti eripärad

Ooperi libretto on Busenello töö, kuid muusikalise autorsusega seoses on tekkinud arutelusid. Näiteks ooperi lõpul olev Nero ja Poppea duett on ajalooliselt vaagitud ning mõned uurijad on leidnud, et see osa võis olla teise helilooja kirjutatud või hiljem juurde pandud. Sellised küsimused on seotud 17. sajandi partituuride säilimisega, eri allikate erinevustega ja redaktsioonide tööga.

Lavastus, tähendus ja vastuvõtt

L'incoronazione di Poppea esitab keeruka pildi moraalist ja võimust: selles on nii armastuslüürikat kui ka julma intriigi. Mitu sajandit peale esietendust ei olnud ooper laialt lavastatud, kuid 20. sajandi teisel poolel tekkis huvi varajase muusika ja barokkopera vastu ning teos sai jälle keskpunkti. Tänapäeval on see ooper üks barokkrepertuaari silmapaistvamaid näiteid ja seda lavastatakse nii ajaloolise mängutehnikaga kui ka kaasaegsete tõlgendustega.

Ajalooliselt ja tänapäeval on teos tekitanud laialdast huvi nii muusikute kui ka teadlaste seas — seda peetakse oluliseks sillaks renessansijärgse polyfoonia ja varajase barokimuusika teatri vahel.

Mitmemõõtmeline pärand ja salvestused

Ooper on säilitanud oma tähtsuse nii teaduslikus uurimuses kui ka esituspraktikas. Selle mitmed salvestused ja lavastused on pälvinud tunnustust: erinevad ansamblid ja dirigendid on teosele andnud erinevaid tõlgendusi — alates ajaloolisest instrumentaariumist kuni modernsete orkestri- ja vokaalvõteteni. Lisaks laiemale publikule meeldivad mitmed üksikud numbrid ooperist oma erilise meloodia ja emotsionaalse jõu tõttu.

Kokkuvõte

  • Monteverdi jõudis L'incoronazione di Poppea kirjutades muusikaliselt küpsusesse — teos on muusikaliselt rikkalik ja dramaturgiliselt terav.
  • Ooper räägib võimust, armastusest ja intriigidest ning asetub Vana-Rooma õukonda, kus juhtuvad nii isiklikud kui poliitilised tragöödiad.
  • Instrumentatsioon on intiimne ja varieeruv, muusika voolab rekitatiivide ja aariate vahel ilma järsu piiritluseta.
  • Esitusepraktika ajalooliselt erineb tänapäevasest (kastraadid, kahepoolne sugude kehastamine), mis annab teosele erilise ajaloolise nüansi.

Ooperi ja selle eri versioonide uurimine jätkub ning L'incoronazione di Poppea jääb oluliseks teoseks nii muusikaloos kui lavakunstis.