Kastraat (mitmuses kastraadid) oli meeslaulja, kelle hääl jäi väga kõrgeks seetõttu, et ta oli enne puberteeti kastreeritud või tal oli mõni hormonaalne häire. Sõna castrato tähendab sõna otseses mõttes kastreeritud. Sellised lauljad olid ooperi algusaegadel väga nõutud: paljud peamised soprani rollid Händeli ja teiste tolleaegsete heliloojate ooperites olid kirjutatud kastraatidele. Tänapäeval laulavad neid rolle peaaegu alati naissopranid või countertenor'id, sest kastraate enam ei ole.
Kuidas kastraadi hääl tekkis ja millised olid selle omadused
Kui kastreerimine tehakse enne puberteeti, ei toimu puberteedi tavapäraseid mõjusid, nagu häälepaelte pikenemine ja hääle süvenemine. Selle tulemusena säilib kõrge hääl, kuid kasvades säilitab laulja keha ja rindkorrus tihti täiskasvanu hingamis- ja rindkereproportsioonid. See annab häälele tavapärasest suurema võimsuse, pikema fraasipikkuse ja teistsuguse, sageli selgema või metalsema kõla. Kastraatide hääle täpne kõla on tänapäeval raske määratleda, sest puuduvad usaldusväärsed kaasaegsed salvestised, kuid ajaloolised kirjelduse ja partituuride põhjal oletatakse, et tegu oli võimsa, vahemikuliselt laia ja väga virtuoosse lauluhäälega.
Kes ja miks lasid poisse kastreerida
17. sajandil oli 17. sajandil oli Itaalias üsna levinud tava kastreerida noori poisse, kellel oli hea lauluhääl. Kuigi kastreerimine oli paljudes Itaalia osades ebaseaduslik, tehti seda sageli. Paljud vaesed pered lasid oma lapsed kastreerida, sest see võis anda neile võimaluse paremale haridusele, teenistusele ja sotsiaalsele tõusule. Mõnikord lubati kastreerimist ka kiriku või meistri poolt, kui arvati, et poiss võiks saada väärtuslikuks lauljaks.
Haridus ja karjäär
Pärast kastreerimist läks poiss tavaliselt spetsiaalsesse muusikakooli või studioosse, kus õpetati solfedžot, muusikateooriat, instrumentaalset mängu ja peamiselt lauluoskust. Õpiti ka ornamentikat, improvisatsiooni ja da capo-aria vormi nõudeid — oskused, mis olid barokiooperis väga olulised. Kastreeritud õpilasi koheldi sageli eriliselt: neid hellitati ja hoiti soojas, et nad ei saaks külmetada, sest tervis oli karjääri jaoks väga tähtis. Kui nad kasvasid suureks, lootsid nad saada kuulsaks ooperilauljaks; edukad kastraadid olid oma aja suured staarid ja võisid teenida suurt tasu ning nautida patrooni- ja avalikku tähelepanu. Need, kes ooperikarjäärile ei jõudnud, liitusid sageli kirikukooridega.
Repertuaar ja rollid
Barokiooperis olid kastraadid eelkõige ooperiseroole täitmas: tihti esinesid nad nii tragöödiates kui ka ilusa ning virtuoosse idiosünkraatilise lauluga täidetud partiirollides. Compositsioonid sisaldasid palju muusikaliste kaunistuste ehk ornamentide ja variatsioonide võimalusi, mille esitamisel kastraadid paistsid eriti silma. Heliloojad nagu Handel, Porpora, Vinci ja teised kirjutasid mitmeid rolle spetsiaalselt konkreetsete kastraatide hääleomadusi arvestades.
Ajalooline kontekst ja kuulsad kastraadid
18. sajandil sai itaalia ooper Inglismaal väga populaarseks. See oli suuresti tänu saksa päritolu heliloojale Georg FriderichHändelile, kes 1709. aastal Inglismaale kolis ja kirjutas palju itaalia oopereid. Paljud lauljad, kes Londonis laulsid, olid pärit Itaaliast ja paljud neist olid kastraadid. Kõige kuulsam neist oli Farinelli, kes oli Euroopas ülimalt mõjukas ja kelle kuulsus oli laialdane; tema tasemel kastraadid said osaks aadlike ja kuninglike patrooniõigusest ning püsivast rahalisest toetusest.
Kulminatsioon, hääbumine ja viimane kastraat
Kastraatide populaarsus hakkas hääbuma 19. sajandil, kui ooperid muutusid vähem kunstlikuks ja lähenesid rohkem tegelikkusele ning dramaturgiale, mis nõudis teistsugust hääle- ja näitlemisoskust. 19. sajandi keskpaigaks vähenes kastraatide roll oluliselt ning lõpuks neist ooperilaval peaaegu ei olnud. Mõned kastraadid jätkasid aga laulmist kirikukoorides. Viimane tuntud ooperikastraat ja ka viimaseks peetud mees nimega Alessandro Moreschi, suri 1922. aastal 64-aastaselt. Tema hääle kohta on olemas 1902. aastal tehtud salvestus, mida saab Internetis kuulata, kuid salvestuse kvaliteet on primitiivne, Moreschi oli salvestuse ajal vana ja tema esituse teatraalsus on teoreetiliselt piiratud — seetõttu ei saa selle üksiku salvestuse põhjal lõplikult hinnata, milline oli tüüpiline kastraadi hääl oma parimal ajal.
Moraal, seadusandlus ja pärand
Kastreerimise tava tekitas ja tekitab tugevaid eetilisi ja moraalseid küsimusi — see puudutab laste tervist, kehavõimu õigusi ja soo- ning muusikalist ekspluateerimist. Aja jooksul, koos meditsiini ja inimõiguste arenguga ning muutunud ühiskondlike normidega, muutus selline tava vastuvõetamatuks ning see keelustati paljudes kohtades. Muusikaliselt jättis kastraatide periood aga olulise pärandi: barokiooperi partituurid ja esitustraditsioonid, ornamentika ning teatav esteetika, mida hiljem taasavastati muusikauurimuste ja ajaloolise esituse liikumise kaudu.
Kuidas nende rolle täna esitatakse
Tänapäeval täidetakse barokiooperi kastraadirolle peamiselt kahe liigi lauljate poolt: naissopranid ja -mezzoid ning countertenorid, kes kasutavad kõrgete helide saavutamiseks peamiselt falsetti või spetsiaalset tehnikat. Ajaloolise muusika ansamblid ja dirigendid püüavad sageli rekonstrueerida barokiaja esitustraditsioone, kasutades originaalinstrumente ja ajaloolisi hääletehnikaid, et anda kaasaegsele publikule võimalikult autentne elamus.
Kuigi kastraatide praktika oli vastuoluline, on nende roll Euroopa muusikaajaloo ühe erakordsema ja mõjukama nähtusena hästi dokumenteeritud ja uuritud — nii muusikalise loomingupärandi kui ka sotsiaalse ja eetilise diskursuse osana.
