Muusikalised ornamendid: määratlus, tüübid ja ajalugu
Muusikas on ornamendid noodid või noodikõrvad, mis lisatakse muusikapala põhinootidele, et muuta meloodia väljenduslikumaks, huvitavamaks või mitmekihilisemaks.. Ornamente on palju liike: näiteks trillerid, mordendid, käändud (turn), slide’id ehk glissandod ja erinevad grace note tüübid. Renessanss- ja barokkmuusikas mängisid ornamentiivsed nüansid suurt rolli. Helilooja näitab tihti nootide kohale või kõrvale kirjutatud väikeste märkidega, milliseid ornamente soovi korral kasutada. Paljudes teostes — eelkõige aeglasemates osades — ei olnud ornamente sisse kirjutatud: heliloojad eeldasid, et interpreedid lisavad need vastavalt stiilile ja tabeldele. Muusika õige ornamentimise mõistmine oli ja on oluline osa laulu- või pillimängukunstist.
Tüübid ja märgistus
On mitmeid peamisi ornamentide liike; allpool on lühikirjeldus ja tavapärane märgistus:
- Triller (tr) — kiire vaheldus peanoodi ja selle ülemise kõrvalnoodi vahel; tähistatakse sageli lühendi tr või lainelise kriipsuga. Barokist sõltuvalt alustatakse trill kas peanoodist või ülemisest noodist.
- Mordent — kiire vaheldus peanoodi ja alumise kõrvalnoodi vahel; sageli märgitud väikese muhuga või erimärgiga.
- Turn (käänd) — nelja noodi järjestus ees–peal–alla–peal (või pööratud variatsioon); tähistatakse erilise sümboliga, mis meenutab siksakjat joont.
- Appoggiatuur (appoggiatura) — eessõna, mis võtab osa löögist ja seeläbi mõjutab frasatsiooni; see ei ole alati ajaliselt „ilma väärtuseta”.
- Acciaccatura (õrn ette löök, sageli nimetatud ka eessirise) — lühike „survelaadne” grace-noot, mille kestus ei arvestu tavaliselt takti põhiväärtusega; kirjutatakse väikese noodina, tihti kaldjoonega.
- Slide / Glissando — helide libistamine ühest noodist teise; võib olla täpsemalt määratud (small slide) või lahtine glissando.
- Ornamentide kombinatsioonid — paljudel juhtudel kasutatakse väikseid kombinatsioone (näiteks mordent + acciaccatura) või pikki värvinguid, mis vajavad stiilitunnetust.
Ajalooline areng ja riigilised erinevused
Muusika kaunistamise viisid varieerusid tugevalt ajaperiooditi ja riigiti. Ideed selle kohta, kuidas ornamente tuleks esitada, muutusid ja arenesid pidevalt. Tänapäeva muusikutel, kes soovivad esitada vanade perioodide muusikat autentselt, on oluline uurida ajaloolisi allikaid ja esituspraktikaid. Sageli tuleb teha informeeritud oletusi selle kohta, mida helilooja võis soovida; õnneks on mitmed heliloojad ja muusikateoreetikud kirjutanud õpetusi ja tabelid, kuidas ornamente mängida — see aitab mõista eri stiile.
Hispaanias nimetati renessanss- ja varabarokiajastul kaunistusi sageli diferenzias. Need ilmuvad juba 16. sajandi kitarriraamatutes ja laiemas improvisatsioonitraditsioonis. Prantsuse muusikas on tuntud agréments — Couperin ja teised prantsuse klavessiistid andsid täpsed juhised, millal ja kuidas neid mängida.
Baroki ja klassikalise perioodi vahel muutusid ornamentide roll ja märgistus. Klassikalisel ajastul kirjutasid paljud heliloojad ornamentatsiooni sisse vähem või piirasid seda spetsiifiliselt; hiljem, romantilisel perioodil, hakkasid heliloojad kirjutama üha täpsemini kõik noodid, mistõttu vabad ornamentatsioonivõimalused vähenesid. Samas mõnedes romantilise perioodi teostes säilisid teatud ornamentaalsed elemendid — näiteks triller (märgitud tihti tr) jäi kasutusse ka romantilise väljenduse vahendina.
Allikad ja ornamentide tõlgendamine
Mõned tuntud allikad, mis aitavad ornamentide tõlgendamisel:
- François Couperin — L'art de toucher le clavecin (klavirikäte tehnika ja ornamentide tabelid)
- C.P.E. Bach — Essay on the True Art of Playing Keyboard Instruments (täpsed juhised ornamentide kohta)
- J.J. Quantz — on olulisi juhendeid puupillide ornamentide kohta
- Leopold Mozart ja teised instrumentaalpedagoogid — pakuvad näpunäiteid viiuli- ja muude pillide ornamentimiseks
Mõnikord kirjutasid heliloojad teose sisse eessõna või teksti osa, kus nad selgitasid, kuidas nende ornamente mõista — see on väga väärtuslik info ajaloolise tõlgenduse jaoks. Kui allikaid ei ole, tuleb lähtuda ajastu stiilist ja vastavatest teooriatest ning võrrelda teiste sama aja heliloojate ja teoste ornamentatsioonipraktikat.
Kuidas õppida ja harjutada ornamente
- Uuri ajaloolisi tekste ja ornamentide näiteid — need annavad konkreetseid juhiseid ja stiilinäiteid.
- Kuula perioodiesitusi ja erinevaid tõlgendusi, et näha, kuidas erinevad interpreedid ornamentides erinevad.
- Harjuta aeglaselt: alusta ornamentidest aeglaselt ja suurenda tempot alles siis, kui tehnika ja fraas tunduvad loomulikud.
- Vali ornament vastavalt muusikalisele kontekstile — ornament peab teenima fraasi ja väljendust, mitte olema lihtsalt tehniline näitus.
- Ole kursis, milliseid ornamentide variante tavapäraselt kasutati konkreetses riigis või stiilis (nt prantsuse agréments vs. itaalia ornamentika).
Kokkuvõte
Ornamendid on muusikas olulised väljendusvahendid, mis annavad meloodiale sära, isikupära ja ajaloolist mõõdet. Nende õige tõlgendamine nõuab teadmisi periodist, regionaalsetest tavade erinevustest ja konkreetsete heliloojate praktikast. Tänapäeva interpreedid saavad kasutada ajaloolisi allikaid, õpetusi ja omanäolisi tõlgendusi, et lisada muusikale sobivat ja informeeritud ornamentatsiooni.
Barokk/klassikaliste ornamentide tüübid
Trill
Triller on kiire vaheldumine põhinoodi ja selle kohal oleva noodi vahel. Seda nimetati ka värinaks. Tavaliselt, kui muusika on kirjutatud enne 1800. aastat, mängitakse trill, alustades noodi üle kirjutatud noodi. Kui muusika on kirjutatud pärast 1800. aastat, siis mängitakse trill tavaliselt alustades kirjutatud noodist ja minnes ülespoole noodist. See ei olnud muidugi kindel reegel: esitusstiili muutused toimusid järk-järgult.
Mõnikord lõpeb triller pöördega (noot eespool, põhinoot, noot allpool, põhinoot).
Triller näidatakse muusikalises märkimises kas t r {\displaystyle tr~~~~} või a t r {\displaystyle tr~~~~~}
~~~, kusjuures ~ tähistab trilli pikkust, mis asub nootide kohal.
Mordent
Mordva on nagu väga lühike triller, tavaliselt ainult põhinoot, selle kohal olev noot ja jälle põhinoot. Kui keskmine noot on allapoole jääv noot, nimetatakse seda "ümberpööratud mordentsiks" või "madalamaks mordentsiks".
Ülemine mordent on tähistatud lühikese kriipsuga (mis võib tähendada ka trilli); alumine mordent on sama, kuid lühikese vertikaalse joonega läbi selle:
Nagu ka trilli puhul, sõltub täpne kiirus, millega mordent mängitakse, pala kiirusest, kuid mõõduka kiiruse juures võib eespool kirjeldatu olla selline:
Pöörake
Lühike joonis, mis koosneb noodist, mis on märgitud noodi kohal, noodist ise, noodist, mis on märgitud noodi all, ja jälle noodist ise. See on tähistatud S-kujulise peegelkujuga, mis asub noodijoonestiku kohal külje peal.
Madalam lisatud noot võib olla kromaatiliselt tõstetud (muutuda teravaks) või mitte.
Ümberpööratud pööret (noot allpool näidatud nooti, noot ise, noot selle kohal ja jälle noot ise) näidatakse tavaliselt nii, et tavalise pöörde märgi alla pannakse lühike vertikaalne joon, kuigi mõnikord on märk ise tagurpidi pööratud.
Appoggiatura
Appoggiatura tähendab sõna otseses mõttes "kallutatud nooti". Sõna tuleneb itaalia keelest appoggiare, "toetuda". See on noot, mis tahab langeda järgmise, harmooniasse kuuluva noodi juurde. Heliloojad kirjutasid appoggiatura sageli väikeses kirjas. See tähendab tavaliselt, et seda tuleb mängida, võttes järgmise noodi ajaväärtusest poole (näiteks: appoggiatura kvaversi (kaheksandiknoot) ees muudab mõlemad noodid kaheksakvaversiks (kuueteistkümnendiknootideks). 18. sajandil lõpetasid heliloojad nende kirjutamise väikeses kirjas ja kirjutasid need lihtsalt tavaliste nootidena.
Acciaccatura
Acciaccatura on noot, mida mängitakse võimalikult kiiresti. See tähendab "purustatud nooti" (itaalia keeles acciaccare tähendab "purustada"). Tavaliselt kirjutatakse see väikeses kirjas, kuid kaldkriipsuga läbi, et näidata, et tegemist ei ole appoggiaturaga. Enamik interpreete mängib acciaccaturat täpselt taktis, kuid mõnikord on parem mängida seda vahetult enne taktimõõtu, nii et põhinoot on täpselt taktis.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on muusikas ornamentika?
V: Ornamente muusikas on noodid, mis lisatakse muusikapala põhinootidele, et muuta see huvitavamaks.
K: Milliseid ornamente on olemas?
V: Ornamente on mitut liiki, sealhulgas trillerid ja slaidid.
K: Kuidas näitasid heliloojad, milliseid ornamente on vaja?
V: Helilooja näitas tavaliselt nootide kohale kirjutatud väikeste märkidega, milliseid ornamente oli vaja. Mõnes teoses, eriti aeglases osas, ei näidanud heliloojad sageli vajalikke ornamente ja eeldasid, et interpreedid panevad need ise sisse.
K: Kuidas muutusid aja jooksul arusaamad sellest, kuidas muusikat tuleks esitada?
V: Ideed selle kohta, kuidas muusikat tuleks esitada, muutusid riigiti ja sajanditi.
K: Mis on graatsianoot?
V: "Grace note" on noot, mis on kirjutatud väiksemas kirjas, et näidata, et selle noodi väärtus (kui kaua see kestab) ei loe takti koguaegse väärtuse hulka.
K: Millal kasutati kitarrimuusikas diferentsiat? V: Diferentsiat kasutati juba 16. sajandil, kui ilmusid esimesed kitarrimuusika raamatud.
K: Kas ornamentikat kasutati veel klassikalise perioodi heliloomingu ajal?
V: Ornamente kirjutati klassikalise perioodi muusikas ikka veel, kuigi need muutusid järk-järgult harvemaks, kuna heliloojad hakkasid kirjutama täpselt kõiki noote, mida tuli mängida.