Muusikalised ornamendid: määratlus, tüübid ja ajalugu

Avasta muusikaliste ornamentide määratlus, tüübid ja ajalugu – renessansist barokini, ornamentide tähendus, esitustraditsioonid ja praktilised näited esituseks.

Muusikas on ornamendid noodid või noodikõrvad, mis lisatakse muusikapala põhinootidele, et muuta meloodia väljenduslikumaks, huvitavamaks või mitmekihilisemaks.. Ornamente on palju liike: näiteks trillerid, mordendid, käändud (turn), slide’id ehk glissandod ja erinevad grace note tüübid. Renessanss- ja barokkmuusikas mängisid ornamentiivsed nüansid suurt rolli. Helilooja näitab tihti nootide kohale või kõrvale kirjutatud väikeste märkidega, milliseid ornamente soovi korral kasutada. Paljudes teostes — eelkõige aeglasemates osades — ei olnud ornamente sisse kirjutatud: heliloojad eeldasid, et interpreedid lisavad need vastavalt stiilile ja tabeldele. Muusika õige ornamentimise mõistmine oli ja on oluline osa laulu- või pillimängukunstist.

Tüübid ja märgistus

On mitmeid peamisi ornamentide liike; allpool on lühikirjeldus ja tavapärane märgistus:

• Triller (tr) — kiire vaheldus peanoodi ja selle ülemise kõrvalnoodi vahel; tähistatakse sageli lühendi tr või lainelise kriipsuga. Barokist sõltuvalt alustatakse trill kas peanoodist või ülemisest noodist.
• Mordent — kiire vaheldus peanoodi ja alumise kõrvalnoodi vahel; sageli märgitud väikese muhuga või erimärgiga.
• Turn (käänd) — nelja noodi järjestus ees–peal–alla–peal (või pööratud variatsioon); tähistatakse erilise sümboliga, mis meenutab siksakjat joont.
• Appoggiatuur (appoggiatura) — eessõna, mis võtab osa löögist ja seeläbi mõjutab frasatsiooni; see ei ole alati ajaliselt „ilma väärtuseta”.
• Acciaccatura (õrn ette löök, sageli nimetatud ka eessirise) — lühike „survelaadne” grace-noot, mille kestus ei arvestu tavaliselt takti põhiväärtusega; kirjutatakse väikese noodina, tihti kaldjoonega.
• Slide / Glissando — helide libistamine ühest noodist teise; võib olla täpsemalt määratud (small slide) või lahtine glissando.
• Ornamentide kombinatsioonid — paljudel juhtudel kasutatakse väikseid kombinatsioone (näiteks mordent + acciaccatura) või pikki värvinguid, mis vajavad stiilitunnetust.

Ajalooline areng ja riigilised erinevused

Muusika kaunistamise viisid varieerusid tugevalt ajaperiooditi ja riigiti. Ideed selle kohta, kuidas ornamente tuleks esitada, muutusid ja arenesid pidevalt. Tänapäeva muusikutel, kes soovivad esitada vanade perioodide muusikat autentselt, on oluline uurida ajaloolisi allikaid ja esituspraktikaid. Sageli tuleb teha informeeritud oletusi selle kohta, mida helilooja võis soovida; õnneks on mitmed heliloojad ja muusikateoreetikud kirjutanud õpetusi ja tabelid, kuidas ornamente mängida — see aitab mõista eri stiile.

Hispaanias nimetati renessanss- ja varabarokiajastul kaunistusi sageli diferenzias. Need ilmuvad juba 16. sajandi kitarriraamatutes ja laiemas improvisatsioonitraditsioonis. Prantsuse muusikas on tuntud agréments — Couperin ja teised prantsuse klavessiistid andsid täpsed juhised, millal ja kuidas neid mängida.

Baroki ja klassikalise perioodi vahel muutusid ornamentide roll ja märgistus. Klassikalisel ajastul kirjutasid paljud heliloojad ornamentatsiooni sisse vähem või piirasid seda spetsiifiliselt; hiljem, romantilisel perioodil, hakkasid heliloojad kirjutama üha täpsemini kõik noodid, mistõttu vabad ornamentatsioonivõimalused vähenesid. Samas mõnedes romantilise perioodi teostes säilisid teatud ornamentaalsed elemendid — näiteks triller (märgitud tihti tr) jäi kasutusse ka romantilise väljenduse vahendina.

Allikad ja ornamentide tõlgendamine

Mõned tuntud allikad, mis aitavad ornamentide tõlgendamisel:

• François Couperin — L'art de toucher le clavecin (klavirikäte tehnika ja ornamentide tabelid)
• C.P.E. Bach — Essay on the True Art of Playing Keyboard Instruments (täpsed juhised ornamentide kohta)
• J.J. Quantz — on olulisi juhendeid puupillide ornamentide kohta
• Leopold Mozart ja teised instrumentaalpedagoogid — pakuvad näpunäiteid viiuli- ja muude pillide ornamentimiseks

Mõnikord kirjutasid heliloojad teose sisse eessõna või teksti osa, kus nad selgitasid, kuidas nende ornamente mõista — see on väga väärtuslik info ajaloolise tõlgenduse jaoks. Kui allikaid ei ole, tuleb lähtuda ajastu stiilist ja vastavatest teooriatest ning võrrelda teiste sama aja heliloojate ja teoste ornamentatsioonipraktikat.

Kuidas õppida ja harjutada ornamente

• Uuri ajaloolisi tekste ja ornamentide näiteid — need annavad konkreetseid juhiseid ja stiilinäiteid.
• Kuula perioodiesitusi ja erinevaid tõlgendusi, et näha, kuidas erinevad interpreedid ornamentides erinevad.
• Harjuta aeglaselt: alusta ornamentidest aeglaselt ja suurenda tempot alles siis, kui tehnika ja fraas tunduvad loomulikud.
• Vali ornament vastavalt muusikalisele kontekstile — ornament peab teenima fraasi ja väljendust, mitte olema lihtsalt tehniline näitus.
• Ole kursis, milliseid ornamentide variante tavapäraselt kasutati konkreetses riigis või stiilis (nt prantsuse agréments vs. itaalia ornamentika).

Kokkuvõte

Ornamendid on muusikas olulised väljendusvahendid, mis annavad meloodiale sära, isikupära ja ajaloolist mõõdet. Nende õige tõlgendamine nõuab teadmisi periodist, regionaalsetest tavade erinevustest ja konkreetsete heliloojate praktikast. Tänapäeva interpreedid saavad kasutada ajaloolisi allikaid, õpetusi ja omanäolisi tõlgendusi, et lisada muusikale sobivat ja informeeritud ornamentatsiooni.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on muusikas ornamentika?

K: Milliseid ornamente on olemas?

K: Kuidas näitasid heliloojad, milliseid ornamente on vaja?

K: Kuidas muutusid aja jooksul arusaamad sellest, kuidas muusikat tuleks esitada?

K: Mis on graatsianoot?

K: Kas ornamentikat kasutati veel klassikalise perioodi heliloomingu ajal?

Otsing