Ornament (muusika)
Muusikas on ornamendid noodid, mis lisatakse muusikapala põhinootidele, et muuta see huvitavamaks. Ornamente on mitut liiki, sealhulgas trillerid ja slaidid. Renessanss- ja barokkmuusikas on palju ornamente. Helilooja näitab tavaliselt nootide kohale kirjutatud väikeste märkidega, milliseid ornamente on vaja. Mõnes teoses, eriti aeglases osas, ei näidanud heliloojad sageli vajalikke ornamente: nad eeldasid, et interpreedid panevad need ise sisse. Muusika õige ornamentimise viisi mõistmine oli varem väga oluline osa laulu- või pillimängukunstist.
Muusika kaunistamise õige viis oli riigiti ja sajanditi väga erinev. Ideed selle kohta, kuidas muusikat tuleks esitada, muutusid pidevalt. Tänapäeva muusikutel, kes soovivad mängida nende vanemate perioodide muusikat, on oluline teada võimalikult palju ajaloolisest muusikastiilist. Mõnikord peame tegema oletusi selle kohta, mida helilooja võis soovida. Õnneks on mitmed heliloojad ja muusikateoreetikud kirjutanud raamatuid selle kohta, kuidas ornamente mängida. See võimaldab meil mõista erinevaid esitusstiile. Mõnikord kirjutasid heliloojad oma muusikasse eessõna (sissejuhatuse), et selgitada esitajale, kuidas nende kirjutatud ornamente mängida.
On olemas erinevaid kaunistusi. "Grace note" on väiksemas kirjas kirjutatud noot, mis näitab, et selle noodi väärtus (kui kaua see kestab) ei loe takti koguaegse väärtuse hulka.
Hispaanias nimetati neid kaunistusi "diferenzias". Neid kasutati juba 16. sajandil, kui ilmusid esimesed kitarrile mõeldud noodiraamatud. Prantsuse muusikas nimetati neid "agréments".
Ornamente kirjutati muusikas veel klassikalisest ajast, kuigi neid kasutatakse järk-järgult üha vähem, kuna heliloojad hakkasid täpselt kirjutama kõiki noote, mida tuli mängida. Romantikaperioodil kasutati neid vaevalt, välja arvatud "tr", mis tähendab "trill".
Barokk/klassikaliste ornamentide tüübid
Trill
Triller on kiire vaheldumine põhinoodi ja selle kohal oleva noodi vahel. Seda nimetati ka värinaks. Tavaliselt, kui muusika on kirjutatud enne 1800. aastat, mängitakse trill, alustades noodi üle kirjutatud noodi. Kui muusika on kirjutatud pärast 1800. aastat, siis mängitakse trill tavaliselt alustades kirjutatud noodist ja minnes ülespoole noodist. See ei olnud muidugi kindel reegel: esitusstiili muutused toimusid järk-järgult.
Mõnikord lõpeb triller pöördega (noot eespool, põhinoot, noot allpool, põhinoot).
Triller näidatakse muusikalises märkimises kas t r {\displaystyle tr~~~~}
või a t r {\displaystyle tr~~~~~} ~~~, kusjuures ~ tähistab trilli pikkust, mis asub nootide kohal.
Mordent
Mordva on nagu väga lühike triller, tavaliselt ainult põhinoot, selle kohal olev noot ja jälle põhinoot. Kui keskmine noot on allapoole jääv noot, nimetatakse seda "ümberpööratud mordentsiks" või "madalamaks mordentsiks".
Ülemine mordent on tähistatud lühikese kriipsuga (mis võib tähendada ka trilli); alumine mordent on sama, kuid lühikese vertikaalse joonega läbi selle:
Nagu ka trilli puhul, sõltub täpne kiirus, millega mordent mängitakse, pala kiirusest, kuid mõõduka kiiruse juures võib eespool kirjeldatu olla selline:
Pöörake
Lühike joonis, mis koosneb noodist, mis on märgitud noodi kohal, noodist ise, noodist, mis on märgitud noodi all, ja jälle noodist ise. See on tähistatud S-kujulise peegelkujuga, mis asub noodijoonestiku kohal külje peal.
Madalam lisatud noot võib olla kromaatiliselt tõstetud (muutuda teravaks) või mitte.
Ümberpööratud pööret (noot allpool näidatud nooti, noot ise, noot selle kohal ja jälle noot ise) näidatakse tavaliselt nii, et tavalise pöörde märgi alla pannakse lühike vertikaalne joon, kuigi mõnikord on märk ise tagurpidi pööratud.
Appoggiatura
Appoggiatura tähendab sõna otseses mõttes "kallutatud nooti". Sõna tuleneb itaalia keelest appoggiare, "toetuda". See on noot, mis tahab langeda järgmise, harmooniasse kuuluva noodi juurde. Heliloojad kirjutasid appoggiatura sageli väikeses kirjas. See tähendab tavaliselt, et seda tuleb mängida, võttes järgmise noodi ajaväärtusest poole (näiteks: appoggiatura kvaversi (kaheksandiknoot) ees muudab mõlemad noodid kaheksakvaversiks (kuueteistkümnendiknootideks). 18. sajandil lõpetasid heliloojad nende kirjutamise väikeses kirjas ja kirjutasid need lihtsalt tavaliste nootidena.
Acciaccatura
Acciaccatura on noot, mida mängitakse võimalikult kiiresti. See tähendab "purustatud nooti" (itaalia keeles acciaccare tähendab "purustada"). Tavaliselt kirjutatakse see väikeses kirjas, kuid kaldkriipsuga läbi, et näidata, et tegemist ei ole appoggiaturaga. Enamik interpreete mängib acciaccaturat täpselt taktis, kuid mõnikord on parem mängida seda vahetult enne taktimõõtu, nii et põhinoot on täpselt taktis.
Küsimused ja vastused
Küsimus: Mis on muusikas ornamentika?
V: Ornamente muusikas on noodid, mis lisatakse muusikapala põhinootidele, et muuta see huvitavamaks.
K: Milliseid ornamente on olemas?
V: Ornamente on mitut liiki, sealhulgas trillerid ja slaidid.
K: Kuidas näitasid heliloojad, milliseid ornamente on vaja?
V: Helilooja näitas tavaliselt nootide kohale kirjutatud väikeste märkidega, milliseid ornamente oli vaja. Mõnes teoses, eriti aeglases osas, ei näidanud heliloojad sageli vajalikke ornamente ja eeldasid, et interpreedid panevad need ise sisse.
K: Kuidas muutusid aja jooksul arusaamad sellest, kuidas muusikat tuleks esitada?
V: Ideed selle kohta, kuidas muusikat tuleks esitada, muutusid riigiti ja sajanditi.
K: Mis on graatsianoot?
V: "Grace note" on noot, mis on kirjutatud väiksemas kirjas, et näidata, et selle noodi väärtus (kui kaua see kestab) ei loe takti koguaegse väärtuse hulka.
K: Millal kasutati kitarrimuusikas diferentsiat? V: Diferentsiat kasutati juba 16. sajandil, kui ilmusid esimesed kitarrimuusika raamatud.
K: Kas ornamentikat kasutati veel klassikalise perioodi heliloomingu ajal?
V: Ornamente kirjutati klassikalise perioodi muusikas ikka veel, kuigi need muutusid järk-järgult harvemaks, kuna heliloojad hakkasid kirjutama täpselt kõiki noote, mida tuli mängida.
