Renessansimuusika: Euroopa polüfooniline muusika 1400–1600
Avasta renessansimuusika (1400–1600): Euroopa polüfooniline pärand, heliloojad, stiili areng ja üleminek keskajast barokini. Sügav sissevaade meloodiasse ja tonaalsusesse.
Renessansimuusika on Euroopa muusika, mis on kirjutatud umbes alates 1400. aastast kuni 1600. Seda ajavahemikku nimetatakse renessansiks, mis tähendab "uuestisündi". Renessanss jääb keskaja ja barokiaja vahele.
Muusika paigutamine ajasektsioonidesse ei tähenda, et seal oleks olnud kiireid tüübivahetusi. Muusika muutus aeglaselt ja varane renessansiaegne muusika oli sarnane keskaegse muusikaga. Aeglaselt hakkasid muusikakirjanikud uusi ideid proovima. Palju keskaegset kirikumuusikat oli muutunud väga karmiks, kus oli palju reegleid rütmide ja nootide kokkupõrgete kohta, et tekitada dissonantse. Paljud renessansiajastu heliloojad kirjutasid muusikat, mis oli sujuvam ja õrnem. Muusika oli endiselt polüfooniline, kus igal häälel oli oma osa meloodiast. Muusika hakkas muutuma vähem modaalseks ja rohkem tonaalseks. Barokiaja alguseks kasutasid heliloojad duur- ja moll-toonimõõtude süsteemi, nagu me teeme seda tänapäeval.
Põhiomadused
Renessansimuusika iseloomustab tasakaalustatud, ladus polüfoonia — mitmelõimelised hääled liiguvad sageli üksteist peegeldades või vastates (imitatiivne polüfoonia). Dissonantse käsitleti pehmemalt: need lahendati sujuvalt ja rõhutati konsonantseid kokkupuutepunkte. Harmoniliselt toimus järkjärguline liikumine võtmestikule lähemale, ehkki vanad modaalvõtted püsisid veel kaua.
Vormid ja žanrid
Renessansimuusikas tekkis ja arenes nii kiriklikke kui ilmalikke žanreid:
- Missad (mass) — suured liturgilised tsüklid, mis kasutasid sageli cantus firmust või imiteerivat tehnikat.
- Motetid — mitmehäälne kiriklik pala ladina keeles, tihti keeruka polüfoonilise struktuuriga.
- Madrigalid — italialased ilmalikud palaühikud, mis rõhutasid teksti väljendusrikkust ja teksti peenhäälset sõnastamist.
- Chansonid ja teised ilmalikud laulud — prantsuse või hispaania keeles kirjutatud laulukompositsioonid, sageli lihtsamad ning kergemad kui kiriklikud palad.
- Instrumentaalvormid — rikka rütmilise ülesehitusega tantsud (pavane, galliard), samuti frottola ja teised varased instrumendipala tüübid.
Töövõtted ja tehnikad
Tuntud tehnikad on imitatsioon (hääl kordab teise teemat), cantus firmus (püsiv meloodia, mille ümber rajatakse mitmehäälsus), parafraseerimine ja paroodia (varasemate laulude motiivide kasutamine massides). Samuti kasutati fauxbourdon’i-laadset lähenemist ja kontrapunkti reegleid, mis rõhutasid sujuvat häälevoolu ja harmoonilist selgust.
Tuntud heliloojad
Mõned tähtsamad renessansiaja heliloojad:
- Guillaume Dufay — varane ristisildaja prantsuse-flamand koolkonnast;
- Josquin des Prez — imitatsiooni ja väljendusrikka polüfoonia meistriks peetud;
- Palestrina — Rooma koolkonna täht, kelle stilistika mõjutas kirikliku muusika reegleid;
- Orlando di Lasso — viljakas laulik, tuntud ilmalike ja kiriklike žanrite poolest;
- William Byrd ja Thomas Tallis — inglise renessanss, olulised nii kiriku- kui õukonnamuusikas.
Instrumentaalmuusika ja tants
Kuigi renessansis oli polüfooniline laul kesksel kohal, arenes ka instrumentaalmuusika kiiresti. Lute, vihuela, viola da gamba, orgel ja erinevad puhkpillid olid levinud. Instrumentaalsed tantsud (näiteks pavane, galliard, allemande) olid populaarsed nii lõbususel kui ka sotsiaalsetes tseremooniates. Paljud laulukompositsioonid arranžeeriti instrumentidele.
Notatsioon, trükkimine ja levik
Trükikunsti levik 16. sajandil (muusikatrükk) andis muusika levikule suure hoo — palade koopiad hakkasid liikuma kiiremini üle Euroopa, mis aitas ühtlustada stiile ja levitada ideid. Notatsioon muutus täpsemaks, võimaldades keerukamaid rütmilisi ja harmoonilisi lahendusi.
Üleminek barokki
Renessanssi järgnes barokk, kus hakkasid domineerima uued ideed: basso continuo, monoodia (üksinda laul ja instrumentaalpunktiir), tugevama dramaatikaga väljendus ja lõpuks toonisüsteemide (duur–moll) laiem kasutuselevõtt. See üleminek ei toimunud äkki, vaid paljud renessansielemendid sulandusid uutesse barokkpraktikatesse.
Miks renessansimuusika on tähtis
Renessansimuusika on oluline, sest see kujundas Euroopa polüfoonilise traditsiooni, mõjutas hilisemat harmoonia- ja vormitajumist ning jättis pärandi, mida esitatakse ja uuritakse tänini. Selle selge häälevool ja tekstile orienteeritus annavad muusikale erilise ilu ja loetavuse ka kaasaegse kuulaja jaoks.
Vokaalmuusika
Heliloojad kirjutasid palju missasid ja motette. 16. sajandil sündis ka madrigal: ilmalikud (mitte religioossed) laulud, mis sageli käsitlesid armastust. Madrigaal sai alguse Itaaliast ja muutus lühikest aega väga populaarseks Inglismaal alates 1580. aastatest. Oli ka palju teisi ilmalikke laule, nagu šansoon, canzonetta ja villanelle. Laulud olid sageli laulu saatel. Muusika oli renessansiajastul oluline osa ühiskondlikust, religioossest ja õukondlikust elust. Rikkalik mõttevahetus Euroopas ning poliitilised, majanduslikud ja usulised sündmused aastatel 1400-1600 tõid kaasa suuri muutusi heliloomingu stiilides, muusika levitamise meetodites, uutes muusikastiilides ja muusikainstrumentide arengus. Kõige tähtsam vararenaissanceaegne muusika oli kiriklikuks kasutamiseks loodud polüfoonilised (mitmest samaaegsest meloodiast koosnevad) missad ja ladinakeelsed motetid tähtsate kirikute ja õukonnakapellide jaoks. Kuueteistkümnenda sajandi lõpuks oli aga patronaaž jagunenud paljude valdkondade vahel: katoliku kirik, protestantlikud kirikud ja õukonnad, jõukad amatöörid ja muusikaprint - kõik need olid heliloojate sissetulekuallikad.
Muusika trükkimine
Teine väga oluline avastus sel ajal oli nootide trükkimine. Noodiprintimine algas Itaalias 16. sajandi keskel.
Renessansiaja heliloojad
15. sajandi algul tegutses heliloojate rühm, mida nüüd tuntakse Burgundia koolkonnana (Burgundist). Guillaume Dufay oli neist kõige kuulsam. Nende muusika kõlas natuke nagu keskaegne muusika.15. sajandi lõpu poole oli välja kujunenud polüfoonilise kirikumuusika stiil, mida võib kuulda Johannes Ockeghemi ja Jacob Obrechti missades. Ockeghem kirjutas isegi ühe teose, milles kõik osad arenevad ühest ideest, mida kasutati kaanonina.
16. sajandil hakkasid heliloojad kirjutama selge taktiga ja korrapärase pulsiga muusikat. Nende hulka kuulusid Josquin des Prez ja teised prantsuse-flamanni koolkonna esindajad. Rooma koolkond, kuhu kuulus ka kuulus itaallane Giovanni da Palestrina. Tema viis kirjutada polüfooniat on olnud selle stiili eeskujuks paljude sajandite jooksul. Muusikaüliõpilased peavad ikka veel õppima "Palestrina tehnikat" (kuidas Palestrina stiilis komponeerida). Kuigi selle aja kirikumuusika on peamiselt polüfooniline, on selles ka homofoonilisi lõike, kus hääled laulavad koos samu sõnu. See aitab olulisi sõnu tõesti selgeks teha.
Veneetsias, alates umbes 1534 kuni umbes 1600. aastani kujunes välja polükooriline stiil. Koorid olid eraldatud, lauldes kiriku eri osadest, sageli galeriidest. See suurejooneline muusika kõlas ilusasti suurtes kirikutes, nagu Basilica San Marco di Venezia. Neid heliloojaid nimetatakse sageli "Veneetsia koolkonnaks". Sellist muusikat kirjutasid Andrea Gabrieli ja hiljem tema vennapoeg Giovanni Gabrieli ning hiljem Claudio Monteverdi, kes alustas renessanssiajastul ja elas kuni barokiajani.
Renessansiaja lõpp
Muutus barokkmuusika stiiliks toimus umbes 1600. aasta paiku. See oli aeg, mil leiutati ooper. See vajas uut kompositsioonistiili. Helilooja Monteverdi kirjutas renessanss-stiilis kuni umbes 1600-1650. aastani, mil ta läks üle barokkstiilile.
| · v · t · e Muusika | |||||
| Muusika ajalugu ja |
| ||||
|
| ||||
| |||||
| Haridus ja õppimine |
| ||||
| Tootmine |
| ||||
| Kultuurilised ja |
| ||||
| Suveräänse riigi poolt |
| ||||
| Loetelud |
| ||||
| Seotud artiklid |
| ||||
| |||||
Küsimused ja vastused
K: Millist ajavahemikku nimetatakse renessansiks?
V: Renessanss on Euroopa muusika osa, mis on kirjutatud umbes aastatel 1400-1600.
K: Kuidas muutus muusika sel perioodil?
V: Muusika muutus aeglaselt ja varajase renessansi muusika oli sarnane keskaegse muusikaga. Aeglaselt hakkasid muusikakirjanikud katsetama uusi ideid, kirjutades sujuvamaid ja õrnemaid teoseid, mis olid siiski polüfoonilised, kus igal häälel oli oma osa meloodiast. Muusika hakkas muutuma vähem modaalseks ja rohkem tonaalseks.
K: Mida tähendab sõna "renessanss"?
V: Sõna "renessanss" tähendab "uuestisündi".
K: Kuidas kõlas keskaegne kirikumuusika?
V: Palju keskaegset kirikumuusikat oli muutunud väga karmiks, kus oli palju rütmireegleid ja nootide kokkupõrkeid, et tekitada dissonantse.
K: Millist süsteemi kasutasid heliloojad barokiaja alguseks?
V: Barokiaja alguse ajal kasutasid heliloojad duur- ja moll-toonide süsteemi, nagu me kasutame tänapäeval.
K: Kuidas oli varase renessansiaja muusika võrreldav keskaegse muusikaga?
V: Varane renessanssmuusika oli mitmes mõttes sarnane keskaegse muusikaga.
Otsige