Rahvamuusika
Rahvamuusika on muusika, mida mängivad või laulavad tavalised inimesed (mitte professionaalsed muusikud). See on traditsiooniline muusika, mida inimesed õpivad, kuulates teisi inimesi, kes seda mängivad, ja seejärel neid jäljendades. Me ütleme, et traditsioon on "suuliselt edasi antud" või "suuliselt edasi antud", mis tähendab, et muusikat ei ole üles kirjutatud, vaid seda õpetatakse rääkimise teel ("suuline" tähendab "suhu kuuluv"). Igal riigil on oma traditsiooniline muusika. Rahvalaul on osa rahvamuusikast. Rahvalaulja on inimene, kes laulab rahvalaule.
1960ndatel alustas uut tüüpi muusikat raamat Bob Dylan, kes segas traditsioonilist rahvalaulu rock'n'roll'iga. Seda muusikat nimetatakse mõnikord "folk rockiks" .
Rahvamuusika on muusika, mida igaüks saab mängida ja kuulata. Selles mõttes erineb see klassikalisest muusikast, mille on peamiselt välja töötanud professionaalsed muusikud väiksemale inimrühmale. Rahvamuusika on osa popkultuurist, kuigi tänapäeval viitab mõiste "popmuusika" või "popmuusika" niisugusele muusikale, mida inimesed saavad kuulata televisiooni, raadio ja muude salvestusvahendite kaudu.
Paljudes maailma osades on peaaegu kogu muusika rahvamuusika. Mõistet "rahvamuusika" kasutatakse tavaliselt Euroopa ja Ameerika muusika kohta, mis on osa suulisest traditsioonist. Rahvamuusika kui suuline traditsioon on palju vähem oluline kui varem, osaliselt tänu uuele tehnoloogiale (raadio, televisioon jne ja muusika salvestused ). Rahvamuusika on nüüd sageli üles kirjutatud ja see on mõjutanud teisi muusikaliike, nii et eri muusikaliikide vahelisi erinevusi on raskem märgata.
Traditsiooniline päritolu
Vanematel aegadel oli rahvamuusika osa "kogukondlikust puhkusest". See tähendab, et väikesed kogukonnad, näiteks külad või perekonnad, lõõgastusid ühiselt muusikat mängides ja lauldes. Sageli mõtlesid inimesed välja uue laulu või uue muusikapala või muutsid juba tuntud muusikat. Sel viisil oli muusika alati muutuv. Inimesed said muusikalisi ideid teistelt lähedal asuvatelt rühmadelt. Seetõttu kõlab naaberriikide rahvamuusika sageli sarnaselt.
Ballaadid olid populaarne rahvamuusika liik. Need olid rahvalaulud, mis jutustasid lugu (need olid "jutustavad"). Mõnikord oli neil iga salmi järel refrään, et kõik saaksid kaasa laulda. Ballaadid jutustasid lugusid armastusest, müütidest või folkloorist. Nii anti lugusid edasi ühelt põlvkonnalt teisele.
Tantsimiseks kasutati instrumentaalset rahvamuusikat. Mõned pillid võisid olla väga lihtsad, näiteks pulgapaar, helkur või lihtne trumm. Teised pillid võivad olla viiul (rahvapärane sõna "viiulile"), torupill, harf, kannel või mitmesugused puhkpillid, sõltuvalt ajaloost ja riigist.
Mõned laulud olid polüfoonilised, st et laulus oli kaks või enam häält (häält). Väga sageli laulsid kaks häält paralleelselt (üheskoos üles- ja allapoole minnes). Sellistes maades nagu Venemaa laulavad inimesed kolme- või neljahäälselt, nt traditsioonis "podgolosnaja" ("hääle all"). Sellistes riikides nagu Suurbritannia seda polüfoonilist traditsiooni ei eksisteerinud. Seal lauldi rahvalaule ühe laulja poolt, ilma saatjata.
Rahvamuusika kasutas erinevaid skaalasid. Neid nimetatakse režiimideks. Joonia režiim (nagu meie duurskaala) oli Lääne-Euroopas kõige levinum. Mõnel pool Ida-Euroopas kasutati mitmete pooltoonidega režiime, kuid enamasti välditi pooletappe. Selle tulemusel kirjeldatakse hääli kui tetratoonilisi (neli nooti oktaavi kohta) või pentatoonilisi (viis nooti oktaavi kohta).
Rahvamuusika hõlmab ka lihtsaid lastelaule ja uinumislaule.
Rahvalikku muusikat laulsid inimesed töö ajal. Euroopa sisserände algusaegadel laulsid pioneerid Ameerikas reisides, karjapoisid laulsid töötades, orjad laulsid puuvillapõldudel.
Leedu folkloorirühm laulab ja tantsib
Mõju klassikalisele muusikale
18. sajandil hakkas rahvamuusika mõjutama klassikalist muusikat (või "kunstmuusikat"). Kõrgematest klassidest pärit inimesed hakkasid huvituma rahvamuusikast, sest nad olid teadlikud, et nad on osa traditsioonist. Sellised heliloojad nagu Mozart ja Schubert kirjutasid rahvatantse orkestrile või väikestele pillirühmadele.
Rahvamuusikat kasutasid romantika perioodil paljud heliloojad. Gustav Mahler kasutas rahvalaule paljudes oma muusikapalades. Kahekümnenda sajandi alguses reisisid mõned heliloojad ringi, et koguda rahvamuusikat, mida mängisid või laulsid inimesed maal. Sageli kasutasid nad oma muusikas mõningaid neist ideedest. Bartok tegi seda nii Ungaris kui ka Bulgaarias ja Ameerika Ühendriikides ning sellised inimesed nagu Cecil Sharp ja helilooja Ralph Vaughan Williams kogusid rahvamuusikat Inglismaal. Ameerika Ühendriikides on džässi mõju klassikalisele muusikale kõik osa rahvamuusika loost.
Küsimused ja vastused
K: Mis on folkmuusika?
V: Folkmuusika on traditsiooniline muusika, mis esindab mingi piirkonna, koha või riigi kultuuri või traditsiooni. Seda antakse edasi suuliselt ja mitte kirjalikult.
K: Kes on rahvalaulja?
V: Rahvalaulja on isik, kes laulab rahvalikke laule, mis on osa rahvamuusikast.
K: Millised on rahvamuusika kolm kategooriat?
V: Rahvamuusika kolm kategooriat on rahvalaul, rahvatants ja rahvapillid.
K: Kuidas mõjutas Bob Dylan folkmuusikat 1960. aastatel?
V: Bob Dylan alustas 1960. aastatel uut tüüpi muusikat, segades traditsioonilist rahvalaulu rock'n'roll'iga, mida nimetati "folk rock'iks".
K: Mille poolest erineb pärimusmuusika klassikalisest muusikast?
V: Rahvamuusika on mõeldud kõigile mängimiseks ja kuulamiseks, samas kui klassikaline muusika on välja töötatud peamiselt professionaalsete muusikute poolt väiksemale inimrühmale.
K: Kas kogu popkultuuri peetakse pärimusmuusikaks?
V: Ei, kuigi tänapäeval viitab mõiste "popkultuur" või "popkultuur" muusikale, mida inimesed saavad kuulata televisiooni, raadio ja muude salvestusvahendite kaudu; paljudes maailma osades peetakse peaaegu kõiki muusikaliike rahvamuusikaks, kuid tavaliselt peetakse silmas just Euroopa ja Ameerika suulisi traditsioone.
K: Kuidas on tehnoloogia muutnud seda, kuidas me kogeme rahvamuusikat?
V: Tehnoloogia, nagu raadio, televisioon, helisalvestised, on muutnud meie jaoks lihtsamaks juurdepääsu erinevatele muusikaliikidele, nii et nüüd on raskem eristada erinevaid liike; samuti on tänu nendele tehnoloogiatele lihtsam neid lugusid üles kirjutada, mistõttu on nad muutunud suulise pärimusena vähem tähtsaks kui varem.
