Rahvamuusika: mis on rahvalaul, suuline pärimus ja folkrock

Rahvamuusika on muusika, mida mängivad või laulavad tavalised inimesed (mitte professionaalsed muusikud). See on traditsiooniline muusika, mida inimesed õpivad, kuulates teisi inimesi, kes seda mängivad, ja seejärel neid jäljendades. Üks rahvamuusika põhiomadusi on, et see antakse edasi suuliselt – me ütleme, et traditsioon on "suuliselt edasi antud", mis tähendab, et muusikat ei ole alati üles kirjutatud, vaid seda õpetatakse ja peetakse meeles kuulmise ja matkimise teel. Igal rahvusel ja piirkonnal on oma traditsioonid ja stiilid.

Rahvalaul ja suuline pärimus

Rahvalaul on rahvamuusika keskne osa: see hõlmab erinevaid lauluvorme nagu ballaadid, tantsulised laulud, hällilaulud, töölaule ja rituaallaulud. Rahvalaul õigupoolest peegeldab kogukonna elu – ajalugu, tundeid, töid ja tavasid. Rahvalaule esitavad nii üksikisikud kui ka kollektiivid; inimene, kes laulab rahvalaule, nimetatakse rahvalauljaks.

Tüübid, funktsioonid ja pillid

Rahvamuusika ei ole vaid laul: selle juurde kuuluvad sageli rahvapillid, tants ja lavaline esitus. Sageli on rahvamuusikal kindel funktsioon või otstarve.

Töö- ja merelaulud: aitavad rütmistada tööd ja räägivad tööelust;
Tantsumuusika: mõeldud sotsiaalseks koosviibimiseks ja tantsuks;
Hällilaulud ja loitsud: rahustavad lapsi, saatavad ellu rituaale;
Ballaadid ja jutustavad laulud: jutustavad lugusid, kangelastegusid või traagilisi sündmusi;
Rituaal- ja ilmalaulud: seotud pulmade, matuste ja teiste talupere tavadega.

Erinevates regioonides kasutatakse eri instrumente. Näiteks Eestis on traditsioonilised pillid nagu kannel ja torupill. Paljudes maades on oma spetsiifilised pillikesed ja löögiriistad, mis annavad muusikale iseloomu.

Rahvamuusika ja kaasaegne levik

Rahvamuusika on muusika, mida igaüks saab mängida ja kuulata. Selles mõttes erineb see klassikalisest muusikast, mille on peamiselt välja töötanud professionaalsed muusikud väiksema kuulajaskonna jaoks. Rahvamuusika on ajalooliselt olnud osa popkultuurist, kuigi tänapäeval viitab mõiste "popmuusika" tavaliselt kommertslikule laadi muusikale, mida inimesed kuulevad televisiooni, raadio ja teiste massimeediakanalite kaudu.

1960ndatel algas rahvamuusika taasärkamise laine: paljud noored muusikud otsisid ühendust traditsioonidega ja segasid neid kaasaegsete stiilidega. Üks tuntud näide on Bob Dylan, kes segas traditsioonilist rahvalaulu rock'n'roll'iga ja lõi sellega žanri, mida hakati nimetama "folkrockiks". Folkrock ühendab akustilisi ja elektrilisi pille, rahvalaulude meloodiaid ja rock‑rütme, tuues traditsiooni laiemale publikule.

Tänapäev ja säilitamine

Paljudes maailma piirkondades oli peaaegu kogu muusika varem rahvamuusika. Kuid rahvamuusika kui puhtalt suuline traditsioon on tänu tehnoloogia arengule muutunud: tehnoloogia (raadio, televisioon jne) ja muusika salvestused võimaldasid muusikal kiiresti levitada ja jäädvustada. See on muutnud ka seda, kuidas inimesed õpivad ja esitavad rahvamuusikat: paljud laulud on nüüd üles kirjutatud ja salvestatud, mistõttu originaalne suuline variant võib kaduda.

Sellegipoolest on säilitamise ja uurimise tööd juba ammu käimas: rahvalaulude kogumine, etnomusikoloogia uurimused, arhiivid, festivalid ja kogukonnaprojektid aitavad hoida traditsioone elus. Paljud muusikud kombineerivad traditsioone uute mõjutustega ning see on mõjutanud mitmeid kaasaegseid žanre.

Rahvamuusika roll ühiskonnas on mitmekesine: see dokumenteerib ajalugu, ühendab kogukondi, pakub meelelahutust ja annab omapärase identiteedi. Isegi kui erinevad muusikaliigid mõjutavad üksteist ja piirid hägustuvad, jääb rahvamuusika oluliseks kultuuripärandi osaks ja elavaks väljendusvahendiks.

Traditsiooniline päritolu

Vanematel aegadel oli rahvamuusika osa "kogukondlikust puhkusest". See tähendab, et väikesed kogukonnad, näiteks külad või perekonnad, lõõgastusid ühiselt muusikat mängides ja lauldes. Sageli mõtlesid inimesed välja uue laulu või uue muusikapala või muutsid juba tuntud muusikat. Sel viisil oli muusika alati muutuv. Inimesed said muusikalisi ideid teistelt lähedal asuvatelt rühmadelt. Seetõttu kõlab naaberriikide rahvamuusika sageli sarnaselt.

Ballaadid olid populaarne rahvamuusika liik. Need olid rahvalaulud, mis jutustasid lugu (need olid "jutustavad"). Mõnikord oli neil iga salmi järel refrään, et kõik saaksid kaasa laulda. Ballaadid jutustasid lugusid armastusest, müütidest või folkloorist. Nii anti lugusid edasi ühelt põlvkonnalt teisele.

Tantsimiseks kasutati instrumentaalset rahvamuusikat. Mõned pillid võisid olla väga lihtsad, näiteks pulgapaar, helkur või lihtne trumm. Teised pillid võivad olla viiul (rahvapärane sõna "viiulile"), torupill, harf, kannel või mitmesugused puhkpillid, sõltuvalt ajaloost ja riigist.

Mõned laulud olid polüfoonilised, st et laulus oli kaks või enam häält (häält). Väga sageli laulsid kaks häält paralleelselt (üheskoos üles- ja allapoole minnes). Sellistes maades nagu Venemaa laulavad inimesed kolme- või neljahäälselt, nt traditsioonis "podgolosnaja" ("hääle all"). Sellistes riikides nagu Suurbritannia seda polüfoonilist traditsiooni ei eksisteerinud. Seal lauldi rahvalaule ühe laulja poolt, ilma saatjata.

Rahvamuusika kasutas erinevaid skaalasid. Neid nimetatakse režiimideks. Joonia režiim (nagu meie duurskaala) oli Lääne-Euroopas kõige levinum. Mõnel pool Ida-Euroopas kasutati mitmete pooltoonidega režiime, kuid enamasti välditi pooletappe. Selle tulemusel kirjeldatakse hääli kui tetratoonilisi (neli nooti oktaavi kohta) või pentatoonilisi (viis nooti oktaavi kohta).

Rahvamuusika hõlmab ka lihtsaid lastelaule ja uinumislaule.

Rahvalikku muusikat laulsid inimesed töö ajal. Euroopa sisserände algusaegadel laulsid pioneerid Ameerikas reisides, karjapoisid laulsid töötades, orjad laulsid puuvillapõldudel.

Leedu folkloorirühm laulab ja tantsib

Mõju klassikalisele muusikale

18. sajandil hakkas rahvamuusika mõjutama klassikalist muusikat (või "kunstmuusikat"). Kõrgematest klassidest pärit inimesed hakkasid huvituma rahvamuusikast, sest nad olid teadlikud, et nad on osa traditsioonist. Sellised heliloojad nagu Mozart ja Schubert kirjutasid rahvatantse orkestrile või väikestele pillirühmadele.

Rahvamuusikat kasutasid romantika perioodil paljud heliloojad. Gustav Mahler kasutas rahvalaule paljudes oma muusikapalades. Kahekümnenda sajandi alguses reisisid mõned heliloojad ringi, et koguda rahvamuusikat, mida mängisid või laulsid inimesed maal. Sageli kasutasid nad oma muusikas mõningaid neist ideedest. Bartok tegi seda nii Ungaris kui ka Bulgaarias ja Ameerika Ühendriikides ning sellised inimesed nagu Cecil Sharp ja helilooja Ralph Vaughan Williams kogusid rahvamuusikat Inglismaal. Ameerika Ühendriikides on džässi mõju klassikalisele muusikale kõik osa rahvamuusika loost.

Küsimused ja vastused

K: Mis on folkmuusika?

V: Folkmuusika on traditsiooniline muusika, mis esindab mingi piirkonna, koha või riigi kultuuri või traditsiooni. Seda antakse edasi suuliselt ja mitte kirjalikult.

K: Kes on rahvalaulja?

V: Rahvalaulja on isik, kes laulab rahvalikke laule, mis on osa rahvamuusikast.

K: Millised on rahvamuusika kolm kategooriat?

V: Rahvamuusika kolm kategooriat on rahvalaul, rahvatants ja rahvapillid.

K: Kuidas mõjutas Bob Dylan folkmuusikat 1960. aastatel?

V: Bob Dylan alustas 1960. aastatel uut tüüpi muusikat, segades traditsioonilist rahvalaulu rock'n'roll'iga, mida nimetati "folk rock'iks".

K: Mille poolest erineb pärimusmuusika klassikalisest muusikast?

V: Rahvamuusika on mõeldud kõigile mängimiseks ja kuulamiseks, samas kui klassikaline muusika on välja töötatud peamiselt professionaalsete muusikute poolt väiksemale inimrühmale.

K: Kas kogu popkultuuri peetakse pärimusmuusikaks?

V: Ei, kuigi tänapäeval viitab mõiste "popkultuur" või "popkultuur" muusikale, mida inimesed saavad kuulata televisiooni, raadio ja muude salvestusvahendite kaudu; paljudes maailma osades peetakse peaaegu kõiki muusikaliike rahvamuusikaks, kuid tavaliselt peetakse silmas just Euroopa ja Ameerika suulisi traditsioone.

K: Kuidas on tehnoloogia muutnud seda, kuidas me kogeme rahvamuusikat?

V: Tehnoloogia, nagu raadio, televisioon, helisalvestised, on muutnud meie jaoks lihtsamaks juurdepääsu erinevatele muusikaliikidele, nii et nüüd on raskem eristada erinevaid liike; samuti on tänu nendele tehnoloogiatele lihtsam neid lugusid üles kirjutada, mistõttu on nad muutunud suulise pärimusena vähem tähtsaks kui varem.