Wolfgang Amadeus Mozart

Life

Perekond ja varased aastad

Wolfgang Amadeus Mozart ("Wolfi" või "Wolferl") sündis Austrias Salzburgis Leopold ja Anna Maria Mozarti lapsena. Leopold oli Salzburgi peapiiskopi orkestri viiuldaja ja bestselleri "Sissejuhatus viiulimängu" autor.

Noor Mozart näitas juba väga varases eas suurt muusikalist annet. Juba viieaastaselt mängis ta klavessiini ja viiulit ning kirjutas väikseid muusikapalu.

Mozarti õde Marianna ("Nannerl") oli andekas nooruk. Mõlemad lapsed said muusikalise ja akadeemilise hariduse oma isalt. Perekond rändas paar aastat Euroopas, esinedes kuningate ja aristokraatide ees.

Mozart esines Münchenis, Prahas, Pariisis, Haagis ja Londonis. Londonis esines ta kuningas George III-le. Ta kohtus helilooja Johann Christian Bachiga, kes oli üks Johann Sebastian Bachi poegadest. Ta istus Johann Christian Bachi (1735-1782) põlvele ja improviseeris fuge. Ja siin kuulis ta kaheksa-aastasena oma firma kahte esimest sümfooniat esitatuna.

Lõpuks jõudsid Mozartid tagasi Salzburgi. Kuid 1768. aastal läksid nad taas Viini, kus nüüd kaheteistkümneaastane Wolfgang lavastas oma esimese ooperi "Bastien und Bastienne". Ja ta oli sel ajal nakatunud rõugetesse. Ta paranes küll, kuid tema nägu jäi eluks ajaks rõugeteks. Ta läks Itaaliasse, kus ta kuulas paljude kuulsate Itaalia heliloojate muusikat, sealhulgas Gregorio Allegri, kes oli kirjutanud teose "Miserere". See teos oli kirjutatud paavsti jaoks, et Vatikani koor saaks seda laulda. Keegi ei tohtinud kirjutatud muusikat näha, et ükski teine koor ei saaks seda laulda. Mozart kuulas seda pala üks kord ja kirjutas selle siis mälu järgi üles. Ta kohtus paavstiga ja talle anti rüütlirüütliks (Kuldse kannuse orden).

1777. aastal läks ta koos emaga reisile. Mannheimis armus ta Aloysia Weberisse. Ta oli 16-aastane ja õppis laulmist. Mozart tahtis teda Itaaliasse viia, et teda kuulsaks teha, kuid tema isa pani nendele plaanidele punkti. Aastaks 1778 olid Mozart ja tema ema Pariisis. Tema ema suri seal.

Mozart Viinis

Mozart kirjutas noorena mõned väikesed ooperid, kuid tema esimene tõeliselt oluline ooper oli "Idomeneo". Seda esitati esmakordselt 1780. aastal Münchenis. Järgmisel aastal läks ta Viini. Sel ajal töötas ta, nagu ka tema isa, Salzburgi peapiiskopi heaks. Kui ta läks tagasi Salzburgi, vaidles ta peapiiskopiga, kes teda tegelikult välja viskas. Mozart läks Viini, kus ta veetis oma ülejäänud elu.

1782. aastal abiellus ta Constanze Weberiga, kes oli üks Aloysia kolmest nooremast õest (kes oli nüüdseks juba kellegi teisega abielus). Neil pidi sündima seitse last, kuid viis neist suri lapsepõlves. Mozarti isa ei kiitnud abielu heaks. Constanze oli armastav naine, kuid nagu Mozart, ei osanud ta ka raha eest hoolitseda, nii et nad olid sageli väga vaesed.

Samal aastal, 1782, kirjutas Mozart veel ühe väga eduka ooperi: Die Entführung aus dem Serail ("Röövimine serailist"). Üks kuulus lugu räägib, et pärast ooperi kuulamist ütles keiser Mozartile, et selles on "liiga palju noote". Mozart vastas: "Just nii palju kui vaja, Teie Majesteet."

Mozart alustas kontserdisarja, kus ta mängis oma klaverikontserte, juhatades neid klaviatuurilt. Ta kohtus helilooja Joseph Haydniga ja neist kahest mehest said suured sõbrad, kes mängisid sageli koos keelpillikvartetis. Haydn ütles Leopold Mozartile ühel päeval: "Jumala ees ja ausa inimesena ütlen teile, et teie poeg on suurim helilooja, keda ma isiklikult või nimeliselt tean. Tal on maitse ja pealegi kõige sügavamad teadmised kompositsioonist." Mozart kuulus Haydniga samasse vabamüürlaste looži ja pühendas talle mõned oma keelpillikvartetid.

Viini publik ei toetanud Mozartit mõne aasta pärast enam eriti, nii et ta läks sageli Prahasse, kus publik armastas teda. Tema ooper Figaropulm" oli väga populaarne ja 1787. aastal andis ta seal oma ooperi "Don Giovanni" esietenduse.

Lõplik haigus ja surm

Mozarti viimasest haigusest ja surmast on mitmeid lugusid ning pole lihtne olla kindel, mis täpselt juhtus. Ta töötas ooperi "Võluflööt" kallal, mis on üks tema parimaid teoseid ja tänapäeval väga populaarne ooper. See on kirjutatud saksa keeles, mitte itaalia keeles, nagu enamik tema teisi oopereid. Mõnes mõttes on see nagu ingliskeelne pantomiim. Samal ajal, kui ta selle ooperi kallal töötas, palus üks võõras inimene tal kirjutada rekviem. Talle öeldi, et ta kirjutaks selle salaja. Seejärel paluti tal kirjutada itaalia ooper "La Clemenza di Tito", mida esitati 1791. aasta septembris Prahas. Septembri lõpus anti esietendus "Maagiline flööt". Seejärel töötas Mozart kõvasti Requiemiga. Ta pidi aru saama, et ta oli juba väga haige ja et teatud mõttes oli rekviem (surnumissa) mõeldud talle endale. Ta suri Viinis, enne kui ta jõudis selle lõpetada. Constanze palus teose lõpule viia teisel heliloojal, mehel nimega Franz Xaver Süssmayr. Mozart maeti Püha Marxi kalmistule.

Mozarti muusika

Mozarti muusika, nagu ka Haydni oma, on klassikalise stiili parimad esindajad. Kui ta hakkas komponeerima, oli barokiaeg just lõppemas. Muusikamaitse oli muutumas. Vormi, tasakaalu ja elegantsi peeti tähtsamaks kui kontrapunkt. Mozart oli esimene suur helilooja, kes kirjutas muusikat klaverile, mis oli alles populaarseks saanud. Ta kirjutas peaaegu igasugust muusikat: sümfooniaid, oopereid, soolokontserte, kammermuusikat, eriti keelpillikvartette ja keelpillikvintette, ning klaverisonaate. Ta kirjutas ka palju religioosset muusikat, sealhulgas missasid, samuti populaarmuusikat, nagu tantsud, divertimenti ja serenaadid.

Kui Mozart oli noor, oli sümfoonia tavaliselt lühike ja lihtne meelelahutuslik teos. Mozart tegi sümfooniast hoolikalt läbi töötatud, kuni pool tundi kestva teose. Tema kolm viimast sümfooniat on eriti peened meistriteosed. Tema kontserdid, eriti klaverikontserdid, on palju arenenumad kui kõik, mis oli varem kirjutatud. Kuigi Mozart käitus kohati tõeliselt lapselikult, oli ta hea inimese iseloomu mõistmises. See on ilmne tema ooperites, kus ta võttis kasutusele palju peeneid efekte, et kirjeldada loo tegelasi.

Mozarti ooperid kuuluvad tema suurimate teoste hulka. Ta mõistis väga hästi inimeste iseloomu ja suutis kirjutada muusikat, mis räägib meile ooperite isiksustest kõike. Kolm ooperit, milles ta seadis Lorenzo Da Pontese sõnad: Don Giovanni, Le Nozze di Figaro (Figaro abielu) ja Cosi fan tutte sisaldavad kõik väga nutikaid ansambleid, kus laulavad korraga mitu tegelast, kes igaüks näitavad oma vaateid olukorrale.

Lisaks paljudele suurtele meistriteostele kirjutas Mozart ka palju populaarsemaid teoseid, sealhulgas mõned tänapäeval kõigile tuntud lugusid. Tema serenaad Eine kleine Nachtmusik K525 on kõikjal tuntud, nagu ka Türgi rondo tema Klaverisonaadist A K331, sümfoonia nr 40 g-moll K550 algus ja linnupüüdja laul "Võluflöödist" K620.

Leopold, Wolfgang ja Nannerl, umbes 1763


Lõpetamata Mozarti portree, 1782

Tööde kataloog

Mõni aeg pärast Mozarti surma uuris üks mees nimega Köchel kogu Mozarti muusikat, püüdis need kronoloogiliselt järjestada ja andis neile numbri. Number aitab meil täpselt teada, millist teost on silmas peetud, näiteks sümfoonia g-moll K183 ei ole sama teos kui sümfoonia g-moll K550 (K tähistab Köchel. Mõnikord kirjutatakse "KV550", mis tähendab "Köchel Verzeichnis" ehk "Köchel Catalogue"). Kõrgeim Köcheli number on 626, tema requiem-missa.

Seotud leheküljed

• Amadeus (film)