Johann Sebastian Bach – barokkmeistri elu ja teosed

Varajane elu

Bach pärines väga musikaalsest perekonnast. Tema isa, Johann Ambrosius Bach, oli Saksimaa-Eisenachi õukonna trompetist. Paljud tema sugulased olid mingisugused elukutselised muusikud: viiuldajad ja linnamuusikud, organistid, kantorid (kiriku muusikajuhid), õukonnamuusikud ja kapellmeistrid (kuningliku õukonna muusikajuhid). Enamik neist mängis mitut pilli. Tema kahekümnest lapsest said mitmed üsna kuulsad heliloojad, eriti Carl Philipp Emanuel Bach (1714-1788), Johann Christian Bach (1735-1782), Johann Christoph Friedrich Bach ja Wilhelm Friedemann Bach (1710-1784).

Kui ta oli viieteistkümneaastane, läks ta Lüneburgi väikelinna. Alguses laulis ta kooris kõrgtämbriga ja talle öeldi, et tal on väga hea kõrgtämbriline hääl, kuid tema hääl muutus väga kiiresti madalamaks, nii et ta tegi end kasulikuks pillimänguga. Ta õppis kuulsaid organiste, nagu Reincken (1623-1722) ja Dietrich Buxtehude (1637-1707), kuulates. Bach sai oma esimese töökoha 1703. aastal Arnstadtis. See oli 18-aastase poisi jaoks hästi tasustatud töö. Kirikus oli uus orel ja Bach teadis juba palju oreliehitusest ning oli ka suurepärane organist. Tal paluti uut orelit uurida ja seejärel pakuti talle tööd. Bach oli seal neli aastat organist. Ta komponeeris mõned oreliteosed. Kahjuks ei olnud kogudus piisavalt musikaalne, et see meeldiks. Nad ei saanud aru ornamentaalsetest nootidest, mida ta hümnilauludele lisas. Bachil sai preestritest, kes pidevalt kaebasid, üsna kõrini, nii et ta astus tagasi ja võttis teise töökoha Mühlhausenis, mitte kaugel. Pärast aastat seal loobus ta sellest töökohast ja läks suurde linna nimega Weimar.

Weimari aastad (1708-1717)

Johann Sebastianist sai Saksimaa-Weimari hertsogi organist. Hertsogi õukonnas oli kabel, kus oli orel. Bach kirjutas sel ajal paljud oma suured oreliteosed. Ta sai organistina väga kuulsaks ja teda kutsuti mängima teistesse suurtesse kirikutesse ning andma nõu oreliehituse alal. Ta oli äärmiselt hea improvisatsioonikunstnik. Ühel korral viibis ta Dresdenis samal ajal prantsuse organisti Louis Marchant'iga. Nende kahe mehe vahel pidi toimuma võistlus, kes on parem improvisatsioonis. Bach harjutas eelmisel päeval ja Marchant kuulis teda. Ta sai aru, et Bach võidab, ja lahkus.

1714. aastal tegi hertsog Bachi kontsertmeistriks (kontsertmeister, amet, mis andis rohkem raha.) Ta pidi kirjutama kantaate kirikuteenistuste jaoks. 1717 pakuti talle tööd Cötheni linnas, kus ta teenis veelgi paremat palka. Hertsog oli vihane ja ei tahtnud, et ta läheks, kuid Bach nõudis, nii et hertsog pani Bachi üheks kuuks vangi. Lõpuks pidi ta muusiku minema laskma.

Cöthen (1717-1723)

Cöthenis töötas Bach vürst Leopoldi heaks. Prints oli väga musikaalne ja suurepärane mees, kelle juures töötada. Bach oli Kapellmeister (muusikadirektor) ja teda koheldi hästi. Orel ei olnud väga hea ja seda ei kasutatud palju, nii et Bach ei kirjutanud sel perioodil orelimuusikat. Hertsogil oli orkester ja Bach juhtis seda. Peaaegu kõik Bachi orkestriteosed on kirjutatud Cöthenis: Brandenburgi kontserdid, viiulikontserdid, orkestrisviidid, soolomuusika viiulile ja tšellole ning palju klahvpillimuusikat klavessiinile või klavessiinile.

1719. aastal tuli Inglismaale kolinud suur helilooja Georg Friedrich Händel Saksamaale oma ema külla. Bach soovis kohtuda Händeliga, kes asus vaid 30 km kaugusel, kuid need kaks kuulsat muusikut ei kohtunud kunagi. Händel tahtis veeta oma piiratud aega Saksamaal oma vana ja nõrga emaga, teades, et see oleks viimane kord, kui ta teda näeb.

Bachi esimene naine Maria Barbara Bach suri 1720. aastal. Paaril oli seitse last. Varsti pärast seda abiellus ta Anna Magdaleenaga, kellega tal oli veel kolmteist last. Mitmed tema lapsed surid siiski noorelt.

Leipzig (1723-1750)

1723. aastal kolis Bach Leipzigi, et asuda tööle linnas asuva väga suure Thomaskiriku kantorina. Kantorina oli ta vastutav kogu muusika eest nii Thomaskirikus kui ka teises lähedalasuvas kirikus. Samuti pidi ta linnale muusikat komponeerima. See oli suurepärane töö ja kindlam kui õukonnas töötamine. Koolid olid tema poegadele head. Bach jäi Leipzigis oma surmani. Ta armastas oma tööd enamasti ja töötas väga kõvasti. Ta komponeeris palju kantaate jumalateenistuste jaoks. Need jumalateenistused olid väga pikad, kestsid umbes kolm tundi. Paljud kantaadid, mida ta kirjutas, kestsid umbes 30 minutit, ja see oli vaid üks osa jumalateenistusest! Tal olid assistendid, kes mängisid orelil. Bach ise juhatas koori ja orkestrit. Kooris oli tõenäoliselt 16 lauljat ja orkestris 18 mängijat. Ta kirjutas Matteuse passiooni ja Johannese passiooni. Mõlemad väga pikad teosed jutustavad Jeesuse ristisurmast. Need on ühed kuulsaimad muusikateosed, mis on kunagi kirjutatud. Ta kirjutas ka kantaate erilisteks sündmusteks, näiteks pulmadeks või matusteks.

Elu ei olnud alati lihtne ja mõnikord tuli ette vaidlusi kirikut valitsevate inimestega. Aladiakon tahtis valida mõned laulude laulud, kuid see oli kantija ülesanne. Bach oli mõistlik mees ja tal õnnestus saada oma tahtmine läbi, ilma et ta oleks endale vaenlasi tekitanud. Ühel teisel korral vaidles ta kooli direktoriga (Bach pidi kirikukoolis õpetama) selle üle, kes tohib valida kooriosa juhte. See läks tegelikult kohtusse ja Bach võitis asja.

Bach tegi sageli reise teistesse linnadesse. Aastal 1747 külastas ta Berliini lähedal Preisi kuninga Friedrich Suure õukonda. Kuningas, kes oli muusikasõber, andis Bachile teema, mille järgi ta improviseeris klavessiinil. Bach istus maha ja improviseeris selle teema põhjal fooga. Hiljem kirjutas Bach selle teema põhjal väga pika kompositsiooni flöödile, viiulile ja klavessiinile koos tšellosaatega, mis koosneb mitmest osast. Lõpus kõlab teema 5 häälega 6-st. Bach nimetas seda muusikaliseks ohvriandeks ja saatis selle kuningale.

Bach kirjutas palju fuugasid, lõpuks otsustas ta kirjutada kogumiku "Fugade kunst". Tema plaan oli see avaldada, kuid ta suri enne, kui jõudis seda lõpetada (tema poeg avaldas selle hiljem tema auks, Bachi viimase avaldatud teosena). Oma elu viimasel aastal või kahel aastal jäi ta vaatamata kahele silmaoperatsioonile pimedaks. 19. sajandil hakkas Bachi vastu rohkem inimesi huvi tundma ja paljud tema teosed avaldati pärast seda, kui ta oli juba üle saja aasta tagasi surnud.