Klassikaline muusika (1750–1820): ajalugu, vorm ja tähtsad heliloojad

Klassikaline muusika (1750–1820): ajalugu, vorm ja heliloojad — sügav ülevaade Haydnist, Mozartist, Beethovenist ja Schubertist ning perioodi sümbolsetest vormidest.

Klassikalise muusika periood on ajavahemik umbes 1750-1820, mil Haydn, Mozart, Beethoven ja Schubert olid kõige kuulsamad elusolevad heliloojad.

Me räägime sageli "klassikalisest muusikast", mis tähendab Euroopa muusikat, mis ei ole popmuusika, džäss või rahvamuusika. See on muusika, mille on kirjutanud heliloojad, kes on õppinud kompositsioonikunsti. Artiklis "Klassikaline muusika" räägitakse klassikalisest muusikast selles mõttes.

See artikkel käsitleb "klassikalist muusikat" 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses. Sõna "klassikaline" kasutatakse sageli Vana-Kreeka ja Rooma kunstide kohta. Samuti on see hakanud tähendama mis tahes kunstivormi, mis on saanud väga kuulsaks ja mida mäletakse sajandeid hiljem. Muusikas jääb klassikaline periood baroki ja romantismi perioodi vahele.

Mõnes mõttes on klassikaline muusika sageli lihtsam kui barokkheliloojate muusika. Tihti on olemas lihtsa saatega meloodia, milles kasutatakse katkendlikke akorde, mida nimetatakse "Alberti-bassiks". Klassikaliste heliloojate jaoks oli teose vorm väga oluline. Heliloojad alustasid oma teoseid meloodiast (teemast) ja seda meloodiat arendati eri viisidel: pandi erinevatesse võtmetesse, muudeti kiirest meloodiast aeglaseks, muudeti duurist mollini või mollist duurini.

Mõned kõige kuulsamad klassikalise muusika perioodi heliloojad on:

Vormid ja struktuurid

Klassikalise perioodi heliloomingus paistavad silma mitmed kindlad vormid, mis annavad teostele selge ülesehituse ja tasakaalu:

• Sonaadivorm — kolme põhiosa: ekspositsioon (peamised teemad esitatakse), areng (teemade arendamine, modulatsioonid) ja repriis (teemad tagastuvad tavaliselt algvõtmes). Sonaadivormi kasutasid nii sonaadid, sümfooniad kui ka kontserdid.
• Süitide asemel sümfoonia — sümfoonia kujunes mitmeosaliseks orkestriteoseks; klassikalises perioodis tavaliselt neljaosaline (kiire–aeglane–menuett või scherzo–kiire lõpp), küll aga leidus varieeruvust.
• Keelpillikvartett — neljaosaline kammeransambel (kaks viiulit, vioola, tšello), vormi arendas eriti Haydn, aetakse tihti klassikalise stiili puhtuse näiteks.
• Kontsert — kontrast solisti ja orkestri vahel; tihti kolm osa (kiire–aeglane–kiire). Beethoveni kontserdid laienesid väljendusrikkusele ja tehnilisele nõudlikkusele.
• Opera ja ooperižanrid — Mozart tõi ooperisse psühholoogilise sügavuse (nt "Figaro pulm", "Don Giovanni"); ooperi žanrid (opera buffa, opera seria) olid klassikalise perioodi oluline osa.
• Teemade variatsioonid, rondo, minuet ja trio — lühemad vormid, mis tegid võimalikuks selged fraasid, kordused ja kontrastid.

Peamised stiililised jooned

• Selgus ja tasakaal: fraaside struktuur muutus perioodil väga selgeks — tavaliselt 4+4-taktilised laused, sümmeetriline ülesehitus.
• Harmoonia: lihtsam, homfoonilisem tekstuur kui barokis; akordid toetavad meloodiat ja selguvad tonaalsuse kaudu.
• Dünaamika ja väljendus: kasvav dünaamiline varieeruvus ja kasutusmärkused (piano/forte), mis sai võimalikuks ka fortepiano (klaveri eellase) laiemal levikul.
• Alberti-bass: korduv vasakpoolne saatestamine, mis toetas meloodiat lihtsa akordilise mustrina.

Pillid, orkester ja esitustraditsioon

Klassikalise perioodi orkester kasvas nii hulga kui ka rolli poolest. Tavapärane koosseis sisaldas keelpille (suurem tähtsus), puhkpille (flooatid, oboed, harfid, fagotid) ja viiuli-, vioola-, tšello-sektsioone. Trompetid ja timpani esinesid peamiselt pidulikumates lõikudes.

Oluline tehniline muutus oli harpsichordi kõrvale tulnud fortepiano, mis võimaldas rõhutada dünaamikat ja uut väljendusvõimet. Samuti laienes avalike kontsertide ja muusikapublikute arv — muusika ei toimunud enam ainult aadli- ja kirikutsoonis, vaid ka linnakontsertidel ja avalikel hooaegadel.

Sotsiaalne ja ajalooline taust

Klassikaline periood toimus mõttevoolude — valgustusideede — ja muutuvate sotsiaalsete struktuuride taustal. Aadelik toetussüsteem (patronaaž) hakkas muutuma: heliloojad töötasid nii teenijatena varakate aadlike juures kui ka iseseisvateks loojateks, kes olid sõltuvamad avalikest tellimustest ja muusikapublikust. Muusikapublik ja trükimuusika levik aitasid levitada teoseid kaugemale.

Olulised heliloojad ja nende panus

• Haydn (1732–1809) — tihti nimetatakse teda keelpillikvarteti ja sümfoonia "isaks". Arendas sonaadivormi ja koosseisu ning kujundas klassikalise sümfoonia neljaosalisuse ja kvarteti dialoogi. Tuntud teosed: "Londonisümfooniad", keelpillikvartetid.
• Mozart (1756–1791) — imetlusväärne meloodia-ande ja väljenduslikkuse meister. Tõi ooperisse inimese sisemaailma, kirjutas suure hulga klaverisoloteoseid, keelpilli- ja orkestriteoseid. Tuntud teosed: "Figaro pulm", "Don Giovanni", klaverikontserdid, "Eine kleine Nachtmusik".
• Beethoven (1770–1827) — sillutas klassikalise ja romantilise stiili vahelise tee. Tema hilisem looming muutis vormi ja väljendusrikkust: sümfooniad said suurema dramaatika ja filosoofilise sügavuse. Tuntud teosed: 3., 5., 9. sümfoonia; klaverisonaadid ("Kuupaisteline"), viiulikontsert.
• Schubert (1797–1828) — kuulus eelkõige laule (Lieder) ja lüürilisi meloodiaid; tema harmoonilised värvitoonid ja meloodiline voog viitavad juba romantismi suunas. Tuntud teosed: laulutsüklid ("Die schöne Müllerin", "Winterreise"), süitid ja sümfooniaplaanid.
• Giovanni Battista Sammartini, Carl Philipp Emanuel Bach, Muzio Clementi, Luigi Boccherini jt — mitmed teised heliloojad panustasid sonaadivormi, kontserdi arengusse ja orkestratsiooni.

Soovitatud teosed ja kuulatamisnäited

• Haydn — Süümfoonia No. 94 ("Üllatus"), keelpillikvartettid (nt "Lõbusad neljad").
• Mozart — "Eine kleine Nachtmusik", klaverikontserdid (nt K. 488), ooperid "Figaro", "Don Giovanni".
• Beethoven — Sümfoonia No. 5, No. 9, klaverisonaad "Kuupaisteline".
• Schubert — Lieder tsüklid ("Winterreise"), sümfooniate varajased püüdlused, klaveriteosed.

Mõju ja pärand

Klassikaline periood on ka tänapäeval oma selguse, vormi- ja meloodiameistri tõttu alanäitajaks muusikahariduses ja kontserdilavale. Paljud perioodi vormid — sonaat, kvartett, kontsert — jäid muusikakeskkonda edasi arendamiseks järgmiste sajandite heliloojatele. Samuti on see periood oluline sillana baroki ornamentika ja romantismi subjektiivse väljenduse vahel.

Kui soovid, võin lisada rohkem konkreetseid kuulatamissoovitusi, selgitada sonaadivormi joon-sammult või koostada kronoloogilise ülevaate tähtsamatest teostest ja aastaarvudest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on klassikalise muusika periood?

K: Mida tähendab sõna "klassikaline"?

K: Kuidas on klassikaline muusika võrreldav barokkmuusikaga?

Küsimus: Kes on selle perioodi kuulsaimad heliloojad?

Otsing