Klassikaline muusika

Tähendus "klassikaline"

Sõna "klassika" tähendab tavaliselt: kunst, mis on nii hea, et seda naudivad alati ka tulevased põlvkonnad. See on midagi, mis on saanud eeskujuks tulevastele kunstnikele. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma perioodi nimetatakse klassikaks, sest sajandeid hiljem vaatasid inimesed tagasi nendele iidsetele tsivilisatsioonidele ja arvasid, et need olid täiuslikud. Euroopa lähiajaloos tuntakse 18. sajandit klassikalise perioodina, sest muusikud, kunstnikud, kirjanikud ja filosoofid said inspiratsiooni Vana-Kreeka ja Rooma klassikalise perioodi kunstivormidest. Midagi, mis on "klassikaline", on seega midagi, mida mäletatakse alati kui midagi suurt. "Klassikuteks" nimetatakse selliseid kuulsaid raamatuid nagu Charles Dickensi romaanid. "Klassikaline muusika" tähendab seega pigem muusikat, mis ei unune peagi pärast selle kirjutamist, vaid mida tõenäoliselt naudivad paljud tulevased põlvkonnad.

Kontrast popmuusika ja jazziga

Kuigi inimesed peavad klassikalist muusikat mõnikord popmuusika vastandiks, võib see siiski olla väga populaarne. Nagu igasugune muusika, võib ka klassikaline muusika olla mitmes erinevas meeleolus: õnnelik, kurb, hirmutav, rahulik, mõtlik, lihtne jne. Mozart kirjutas oma serenaadid ja divertimentod selleks, et lõbustada inimesi pidudel. Klassikalised muusikapalad võivad olla üsna lühikesed, kuid nad võivad olla ka väga pikad, nagu suur, muusikaline lugu. Mahleri või Šostakovitši sümfoonia võib kesta peaaegu tund aega ja ooper on terve õhtu kestev meelelahutus.

Klassikaline muusika erineb jazzist ka seetõttu, et tõeline jazz on improviseeritud. Siiski ei ole erinevused alati ilmsed. Klassikaline muusika on sageli inspireeritud džässist ja džäss klassikalisest muusikast. George Gershwin kirjutas muusikat, mis on nii jazz kui ka klassika. Ka klassikaline muusika võib olla improviseeritud. Suured heliloojad Bach, Mozart ja Beethoven improviseerisid sageli pikki muusikapalu orelil, klaveril või klaveril. Mõnikord kirjutasid nad need improvisatsioonid üles. Need olid tegelikult kompositsioonid, mis loodi ühe korraga.

Religioosne ja mitte-religioosne muusika

Lääneriikides kirjutati suur hulk muusikat kristlike jumalateenistuste jaoks kirikutes ja katedraalides. Seda nimetatakse "sakraalseks" (religioosseks) muusikaks. Kogu muu muusika on "ilmalik" muusika. Sõna "ilmalik" tähendab asju, mis ei ole püha. Püha ja ilmalik muusika on muusikaajaloo jooksul teineteist mitmel viisil mõjutanud. Sekulaarne muusika sai suuresti mõjutusi tantsust, mis omakorda muutis hirmus muusika stiili. Näiteks: 16. sajandi helilooja Giovanni da Palestrina kirikumuusikal pole midagi pistmist tantsumuusikaga, kuid nii Johann Sebastian Bachi kaks sajandit hiljem loodud sakraalne kui ka ilmalik muusika on täis tantsurütme. Muusikaajaloos on mõnel ajal olnud erinevad kirikliku ja ilmaliku muusika heliloomingu stiilid. Claudio Monteverdi kasutab oma kiriklikus ja mittekiriklikus muusikas kahte erinevat stiili. Kui heliloojad katsetasid uusi muusika kirjutamise viise, tegid nad seda tavaliselt ilmaliku muusikaga ja püha muusika jõudis hiljem järele.

Poznani katedraalkoor

Mõiste "klassikaline muusika" kasutamine

Terminit "klassikaline muusika" kasutati alles 19. sajandi alguses. Siis hakati rääkima klassikalisest muusikast, et kiita suuri heliloojaid nagu Bach, Mozart ja Beethoven. 20. sajandil hakati kasutama palju erinevaid heliloomingu viise, sealhulgas elektrooniliste instrumentidega mängitud muusikat või väga moodsat muusikat, milles kasutatakse kummalisi helisid (eksperimentaalne või "avangardistlik" muusika), näiteks John Cage'i muusika. Mõned inimesed leiavad, et sellist muusikat ei saa tegelikult nimetada "klassikaliseks muusikaks".

Kasutatud vahendid

Klassikaline muusika võib olla nii instrumentidele kui ka häälele. Sümfooniaorkester on kõige tavalisem instrumentide rühm klassikalise muusika esitamiseks. Selles on neli pilliperekonda: keelpillid, mille hulka kuuluvad viiulid, vioolad, tšellod ja klaver, puupuhkpillid, mille hulka kuuluvad flöödid, oboed, klarnetid ja fagotid koos erineva suurusega seotud instrumentidega, puhkpillid: trompet, tromboon, tuuba ja metsasarv ning löökpillid, mille hulka kuuluvad peaaegu alati paugud ning paljud muud võimalikud pillid, mida lüüakse või raputatakse. See erineb suuresti tüüpilisest rokkbändist, kus on trummar, kitarrist, üks või kaks lauljat ning elektribass ja klahvpillid. Pillid, mis mängivad klassikalist muusikat, ei ole tavaliselt elektrooniliselt võimendatud.

Sama kehtib ka hääle kohta. Lauljad võivad olla sopranid, altid, tenorid või bassid, sõltuvalt nende hääleulatusest. Nende häält ei võimendata. Eriti ooperilauljad peavad arendama väga võimsaid hääli, mis on kuuldavad üle orkestri ja projitseeruvad otse ooperimaja tagaküljele.

Klassikalises muusikas kasutatavad instrumendid arenesid eri aegadel. Mõned kõige varasemad olid tuntud keskaegses muusikas. Tromboon ja triangel on sajandeid vaevalt muutunud, kuid viiuliperekond arenes välja rahvapillidest, näiteks viiulitest, ja asendas järk-järgult vioolid, moodustades tänapäeva orkestri aluse. See toimus 17. sajandi alguseks, mil leiutati ooper.

Üldiselt on muusikainstrumendid muutunud valjemaks, kuna kontserdisaalid on muutunud suuremaks. Viiulid on valjemad kui vioolid. Kaasaegsed viiulid on valjemad kui 17. sajandi alguse viiulid, peamiselt seetõttu, et neil on soolestikuga keelte asemel metallist keeled. Klaver kujunes klavessiinist, mis oli tõepoolest väga vaikne. Puidupuhkpillid arenesid renessansiaegsetest pillidest, klarnet leiutati 18. sajandi keskel ning saksofon ja tuuba veel hiljem. Kaasaegsed trompetid kõlavad palju heledamalt kui 18. sajandi sirged trompetid.

Klassikaliste muusikapalade vorm (kuju)

Enamik levimuusikat põhineb lauluvormil, kuid klassikalises muusikas on palju erinevaid vorme, millest mõnda saab kasutada pika aja jooksul suurte kompositsioonide loomiseks. Klassikalisel muusikal võib olla palju vorme, sealhulgas sümfoonia, kontsert, oratoorium, ooper, sonaat, fuuga või mis tahes kombinatsioon tantsusammudest, näiteks sviit. Paljudes pikemates kompositsioonides arendatakse ja muudetakse teose käigus lühikesi meloodiaid. Beethoveni V sümfoonia on hea näide teosest, mis areneb kõigest neljast noodist umbes pooletunniseks suureks teoseks.

Muusikakoolitus ja klassikalise muusika üldine kasutamine

Inimesed, kes tahavad olla head klassikalise muusika esitajad, peavad aastaid kõvasti harjutama. Tavaliselt on neil ametlik koolitus muusikakoolis või konservatooriumis ja nad saavad tunde tuntud muusikaõpetajatelt.

Klassikamuusikud veedavad sageli palju aega, et mõelda hoolikalt muusikapalade üle, eriti muusikapalade üle, mida nad esitavad. Nad uurivad selliseid asju nagu harmoonia ja kontrapunkt, et mõista, kuidas heliloojad mõtlesid, kui nad teose kokku panid. Kui nad vaatavad muusikapalu sel viisil, nimetatakse seda "muusikaliseks analüüsiks". Inimesed, kes on spetsialiseerunud muusikast mõtlemisele ja kirjutamisele, võivad saada ülikoolide muusikaprofessoriteks või -õppejõududeks.

Klassikalist muusikat kuuleb sageli popkultuuris. Seda kasutatakse filmide, telesaadete, reklaamide ja isegi mobiiltelefonide helisignaalide taustamuusikana. Enamik läänemaailma inimesi tunneb paljusid klassikalisi lugusid ära, võib-olla isegi teadvustamata. Mõned klassikalised muusikapalad on muutunud tohutult populaarseks, näiteks Giacomo Puccini ooperi "Turandot" laul "Nessun dorma", mida laulsid kolm tenorit Luciano Pavarotti, Plácido Domingo ja José Carreras ning mida kasutati 1990. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste tunnusmeloodiana. See pani paljud inimesed, kes polnud kunagi varem ooperi vastu huvi tundnud, selle vastu huvi tundma.

Ülevaade klassikalise muusika ajaloost

Keskaeg

Klassikalise muusika ajalugu algas tegelikult hiliskeskajal. Kiriku jaoks kirjutatud muusika oli peaaegu alati vokaalmuusika (laulmine), sest instrumente peeti kurjaks. Seda seetõttu, et neid mängis kurat ja et neid kasutati tantsimiseks. Tantsumuusikat oli palju, kuid enamik sellest on kadunud, sest seda ei ole kunagi üles kirjutatud.

Keskaegsete heliloojate hulka kuuluvad tänapäeval Léonin, Pérotin ja Guillaume de Machaut.

Renessanss

Renessanss kestis 15. sajandist kuni 17. sajandini. Sel perioodil kasvas tohutult nii sakraalse kui ka ilmaliku muusika koostamine. Euroopas oli ehitatud palju suuri katedraale ja heliloojad kirjutasid neile muusikat, peamiselt vokaalmuusikat. Väga populaarseks muutus ka ilmalik muusika, eriti laulud ja madrigalid, mida mõnikord saadeti pillidega.

Selle perioodi suurimate heliloojate hulka kuuluvad: Giovanni da Palestrina, Orlando di Lasso, Thomas Tallis ja William Byrd.

Barokiaeg

Barokkperiood kestis umbes 17. sajandist kuni 18. sajandi keskpaigani. See oli aeg, mil moodne orkester kujunes enam-vähem sellisena, nagu me seda teame. See oli ka aeg, mil leiutati ooper. Enamik muusikuid töötas kas kiriku või rikaste inimeste heaks, kellel olid oma orkestrid. Paljud neist hakkasid töötama ka ooperiteatritele.

Selle aja suurimate heliloojate hulka kuuluvad: Johann Sebastian Bach, Domenico Scarlatti ja Georg Philipp Telemann, kellest võib nimetada järgmisi: Claudio Monteverdi, Heinrich Schütz, Henry Purcell, Antonio Vivaldi, Georg Friedrich Händel, Johann Sebastian Bach, Domenico Scarlatti ja Georg Philipp Telemann.

Klassikaline periood

Ajavahemik 1760-1825 on tuntud kui klassikaline periood. Heliloojad mõtlesid palju oma teoste vormide üle ja olid mõjutatud Vana-Kreeka ja Rooma klassikalisest kunstist. Leiutati sümfoonia ja mitmesugused kammermuusika vormid, sealhulgas keelpillikvartett.

Suurimate heliloojate hulka kuuluvad: Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart, Christoph Willibald Gluch ja Ludwig van Beethoven.

Romantiline periood

Ajavahemik 1820-1910 oli tuntud kui romantiline periood. Heliloojad jätkasid 18. sajandil leiutatud vormide kasutamist, kuid nad pidasid väga oluliseks ka isiklikku tunnet ja emotsiooni. Orkestrimuusika jutustas mõnikord lugu (programmimuusika). Muusikuid, kes mängisid oma instrumente hiilgavalt (näiteks Paganini), austati nagu kangelasi. Beethoven ja Schubert kuuluvad mitmes mõttes nii sellesse perioodi kui ka klassikasse. See oli aeg, mil ühiskonnas toimus palju muutusi. Pärast Napoleoni peetud sõdu ei olnud enam nii palju valitsevaid aristokraatlikke perekondi. Oli palju rahvustunnet, sest riigid ühinesid. 19. sajandi muusika on sageli natsionalistlik: heliloojad kirjutasid oma riigile iseloomulikku muusikat.

Suurimate heliloojate hulka kuuluvad: Ludwig van Beethoven, Franz Schubert, Hector Berlioz, Frédéric Chopin, Robert Schumann, Felix Mendelssohn, Anton Bruckner, Johannes Brahms, Pjotr Iljitš Tšaikovski, Edward Elgar, Gustav Mahler ja Richard Strauss.

20. sajand

20. sajandi klassikaline muusika (või "kaasaegne muusika") on muusika alates umbes 1910. aastast. Sel ajal tundsid paljud heliloojad, et kõik on juba varasemate heliloojate poolt tehtud, mistõttu nad soovisid leida uusi võimalusi komponeerimiseks. Eriti Claude Debussy, Arnold Schönberg ja Igor Stravinski leidsid uusi viise, kuidas kirjutada muusikat, mis ei olnud tingimata tonaalne (mingis kindlas võtmes). Klassikalist muusikat mõjutas jazz, eriti Ameerika heliloojad. Hiljem, sajandil, eksperimenteerisid sellised inimesed nagu Pierre Boulez ja Karlheinz Stockhausen paljudel muudel viisidel, sealhulgas elektroonilise muusikaga (magnetofonid jne). Tänapäeva heliloojad on kombineerinud mõningaid neist ideedest, et arendada oma stiili.

Mõned olulisemad heliloojad on: Arnold Schönberg, Igor Stravinski, Béla Bartók, Aaron Copland, Benjamin Britten, Dmitri Šostakovitš, Leonard Bernstein, Philip Glass, Dmitri Kabalevski, James MacMillan, Judith Weir, Peter Maxwell Davies, Dmitri Kabalevski, Aaron Copland, Benjamin Britten, Dmitri Šostakovitš, Leonard Bernstein, Peter Maxwell Davies.

Varajane näide kirjalikust muusikast: keskaegse helilooja Guillaume de Machaut' teose käsikiri.

Kokkuvõte

Kunagi ei ole olnud võimalik täpselt öelda, mida tähendab "klassikaline muusika". Paljud erinevad muusikaliigid mõjutavad üksteist. Alates 1970. aastast on olnud veelgi raskem teha selgeid piire rokk-, pop-, klassikalise, folk-, jazz- ja maailmamuusika vahel. See näitab, et klassikaline muusika, nagu teisedki muusikaliigid, areneb edasi ja peegeldab ühiskonda, kust ta pärineb.