Benjamin Britten

Life

Varasemad aastad

Benjamin Britten alustas muusika kirjutamist viieaastaselt, kuigi tal ei olnud kedagi, kes teda oleks aidanud. Kui ta oli kümneaastane, osales ta Norwichi amatöörmuusikafestivalil. Helilooja Frank Bridge kuulis teda ja oli nii muljetavaldav, et pakkus talle kompositsiooniõpetust. Ta aitas Brittenil komponeerida, kasutades õigeid muusikalisi võtteid. Britten hakkas tundma paljude oluliste kaasaegsete heliloojate, sealhulgas Schönbergi ja Bartóki muusikat. 1930. aastal läks ta Kuninglikku Muusikakolledžisse. Tal olid suurepärased klaveriõpetajad, kuid ta ei õppinud palju oma kompositsiooniõpetajalt John Irelandilt ja enamik tema kirjutatud muusikast jäi esitamata. Britten tundis rohkem huvi välismaa muusika kui inglise muusika vastu. 1934. aastal kuulis ta Alban Bergi ooperit "Wozzeck". Ta tahtis minna Austriasse Bergi juurde õppima, kuid teda ei lubatud. Vahepeal hakati esitama mõningaid tema esimesi korralikke kompositsioone. Ta kirjutas muusikat filmidele, mida tegi General Post Office, sealhulgas ühe filmi, mis käsitles posti vedavat rongi. Muusika kirjeldab rongi rütmi kiirustades.

USA

Filmimuusika kallal töötades kohtus ta kirjanik W. H. Audeniga. Ta hakkas huvituma poliitilistest ideedest. Neid võib kuulda mõnes tema sel ajal kirjutatud teoses, nagu "Meie jahimehed" (1936) ja "Kangelaste ballaad" (1939). Kui Auden emigreerus Ameerika Ühendriikidesse, järgnes Britten talle. Temaga oli kaasas tenor Peter Pears, kellest sai eluaegne sõber ja partner ning kes oli inspiratsiooniks paljudele lauludele ja ooperitele.

Britten kirjutas USAs mitmeid teoseid, sealhulgas "Sinfonia da Requiem" (1940) ja "Esimene keelpillikvartett" (1941). Järgmisel aastal luges ta luuletaja George Crabbe'i, kes oli pärit Suffolkist, samast Inglismaa osast, kus Britten oli üles kasvanud. Brittenil tekkis äkki koduigatsus. Ta mõistis, et ta ei saa võõras riigis töötada ja olla tema ise. Nii naasis ta koos Pearsiga Inglismaale.

Aldeburghi festival

Niipea, kui ta oli Inglismaale tagasi sõitval laeval, alustas ta tööd "Ceremony of Carols" kallal. Tagasi Inglismaal andsid Britten ja Pears kontserte igasugusele publikule ja osalesid Sadler's Wells Opera Company ooperilavastustes, millele ehitati uut teatrit. Uus teater avati 7. juunil 1945 Britteni ooperi "Peter Grimes" etendusega. See ooper tegi Brittenist oma aja kuulsaima inglise helilooja. Peagi mängiti seda nii välismaal kui ka Inglismaal.

Britten kirjutas nüüd palju muusikat: laule, kammermuusikat ja väga populaarset teost "Noore inimese orkestrijuhend" (tuntud ka kui "Variatsioonid ja fuuga Purcelli teemale"). Selles teoses näidatakse kordamööda iga orkestri instrumenti, et noored saaksid tutvuda muusikainstrumentide kõlaga. See põhineb 300 aastat tagasi Henry Purcelli kirjutatud meloodial. Populaarsemaid teoseid oli rohkem: St Nicolas ja Kevadsümfoonia. Suurte ooperite esitamiseks ei olnud palju võimalusi, seega kirjutas ta mõned "kammerooperid", mis vajasid vaid väikest orkestrit ja väikest arvu lauljaid. Neid esitas näiteks kohalikes kirikutes rühm, kes nimetas end English Opera Group'iks. Ta kirjutas "The Rape of Lucretia" (1946) ja "Albert Herring" (1947). 1948. aastal aitas rühm algatada Aldeburghis muusikafestivali. Benjamin Britten veetis oma ülejäänud elu peamiselt töötades muusika kallal, mida tuli esitada Aldeburghi festivalil. Ta komponeeris festivali jaoks mõned oma suurimad teosed ning osales etendustel dirigendi ja pianistina.

1950. aastad

Üks Britteni populaarseimaid muusikateoseid harrastajatele, sealhulgas lastele, oli Noye "Fludde" (1957). Ta kirjutas kolm "kirikupärimust". Tema suurte ooperite hulka kuulub "Billy Budd" (1951), mida peagi lavastati Covent Gardenis. Juunis 1953 kirjutas ta kuninganna Elizabeth I-st rääkiva ooperi Gloriana, mis oli kirjutatud Elizabeth II kroonimisürituste jaoks. Kui ta sõitis koos Peter Pearsiga Kaug-Itta, sai ta mõjutusi Bali muusikast ja kirjutas balleti "The Prince of the Pagodas", mida esitati 1957. aastal Covent Gardenis. Teine suur idast inspireeritud teos oli parabool "Curlew River" (1964). Ooper "Jaanipäevaöö unenägu" kirjutati Aldeburghi festivali jaoks 1960. aastal. 1962. aastal kirjutas ta uue Coventry katedraali tähistamiseks "War Requiem". See on üks 20. sajandi suurimaid muusikateoseid.

Tema viimased aastad

1961. aastal sõbrunes ta suure vene tšellisti Mstislav Rostropovitšiga. Ta kirjutas tšellosonaadi ja tšellosümfoonia (1963) (omamoodi tšellokontsert), samuti kolm sviiti soolotšellole. Ta reisis koos Pearsiga Nõukogude Liitu.

1967. aastal sai Aldeburghi festival uue kontserdisaali, Maltings at Snape. Tema järgmine ooper oli "Owen Wingrave" (1970), mis oli kirjutatud televisiooni jaoks, kuid mida peagi lavastati Covent Gardenis. Juunis 1973 lavastas Britten veel ühe suure ooperi "Surm Veneetsias". Peategelane Aschenbach oli ehk parim muusika, mille ta kunagi Peter Pearsile kirjutas. Seda esitati Aldeburghi festivalil, kuid Britten oli selleks ajaks juba haige ega saanud etendusel osaleda. Tema südamehaiguse tõttu ei olnud tal võimalik enam suurte teoste kallal töötada, kuid ta kirjutas siiski harfimuusikat harfimängija Ossian Ellisele, laulu "Phaedra" Janet Bakerile ja Kolmanda keelpillikvarteti. Ta suri 4. detsembril 1976 Aldeburghis.

Britten sai mitmeid autasusid nii Suurbritannias kui ka teistes riikides. Temast sai 1952. aastal Companion of Honour, 1965. aastal teenetemärgi liige ja surmaaastal sai ta esimese muusikuna eluaegse aadli (tiitel Lord Britten).

Tema muusika

Britteni varajased teosed on sageli kirjutatud instrumentidele. Tema "Variatsioonid Frank Bridge'i teemale" (1937) keelpilliorkestrile on tänapäeval väga populaarne teos. Ta laenas ja leiutas sageli teiste heliloojate teemasid (seda nimetatakse "paroodia" tehnikaks). Viimastel aastatel pööras ta taas palju tähelepanu instrumentaalmuusikale, peamiselt kammermuusikale.

Pärast seda, kui ta kohtus Peter Pearsiga, oli suur osa tema muusikast vokaalne. Siia kuulub üle 100 laulu, mitu ooperit, kammerooperid ning kolm teost tenorsoolole ja orkestrile: Les Illuminations, Serenade tenorile, metsasarvele ja keelpillidele ning Nocturne. Tema laulud on sageli rühmitatud tsüklitesse. Ta kirjutas ka palju rahvalaulude seadeid. Need olid väga populaarsed lisapalad, kui ta saatis Peter Pearsi laulukontsertidel.

Britten kirjutas muusikat kooridele, sealhulgas "Hümni Püha Ceciliale" (Britten oli uhke selle üle, et ta on sündinud Püha Cecilia päeval: 22. novembril). War Requiem on tema suurim teos, mis ühendab kirjutamise koorile ja orkestrile. See kirjeldab sõja õudusi (Britten keeldus II maailmasõjas võitlemast).

Ta kirjutas palju teoseid lastele. Mõnes tema ooperis, näiteks "Peter Grimes", "Kruvi pööramine" ja "Owen Wingrave", on isegi lastepositsioonid. Ta kirjutas isegi ühe ooperi, kus kõiki peaosi laulavad lapsed: The Little Sweep (1949).

Paljud tema suured ooperirollid, alates Peter Grimesist kuni Aschenbachini "Surmaga Veneetsias", käsitlevad autsaideri, inimese, kes ei sobi päris hästi ühiskonda või keda ei mõisteta õigesti. Britteni homoseksuaalsus (millest tema eluajal ei räägitud kunagi) võib olla sellega kuidagi seotud. Samuti teadis ta, mis tunne on olla autsaider, kui ta püüdis elada Ameerika Ühendriikides, ja tema keeldumine sõjas sõdimisest võis teda mõnest inimesest distantseerida.

Aldeburghi festival Snape'is (Aldeburghi lähedal asuvas külas) asuvas Maltings'is on jätkuvalt Britteni muusika fookuses. Igal aastal korraldab Brittensi-Pearsi muusikakool noortele muusikutele õppetunde ja esinemisvõimalusi. Igal aastal augustis toimub seal "Prom" kontsertide sari.