Frank Bridge (1879–1941) – inglise helilooja, vioolamängija ja dirigent
Frank Bridge (sündinud Brightonis 26. veebruaril 1879; surnud Eastbourne'is 10. jaanuaril 1941) oli inglise helilooja, vioolamängija ja dirigent. Tema muusika kõlas oma aja inimeste jaoks sageli üsna moodsalt. Ta kirjutas palju suurepäraseid teoseid, sealhulgas nii kammermuusikat kui ka orkestrimuusikat. Üks tema kompositsiooniõpilastest oli Benjamin Britten. Hiljem mälestas Britten oma õpetajat, kasutades üht Bridge'i muusikapala ja tehes sellest muusikapala "Variatsioonid Frank Bridge'i teemale" (Variations on a Theme of Frank Bridge).
Elulugu ja karjäär
Bridge alustas muusikuteed varakult: ta õppis vioolat ja viiuli mängu ning töötas muusikuna nii orkestrites kui kammeransamblites. Lisaks esinemisele tegev muusikuna alustas ta järjest enam ka heliloominguga, saades tunnustust nii väiksemate kammerteoste kui ka suuremate orkestritööde eest. Ta tegutses ka dirigendina ja mõjutas sel viisil aktiivselt oma aja muusikalist elukorraldust ning esituspraktikat.
Stiil ja tähtsamad tööd
Bridge'i helikeel arenes ajas: tema varasem looming on sageli lüüriline ja selgelt põhjendatud tonaalsuses, hilisemad teosed aga iseloomustuvad suurema harmoonilise julgustuse, värvuse ja tonaalse eripäraga. Ta kasutas mõnikord uuenduslikumaid harmooniaid ja motoorseid kujundeid, mis võisid tema kaasaegsete jaoks kõlada moodsalt või isegi provokatiivselt.
Kirjanduslikult on tema looming mitmekesine. Ta pööras tähelepanu nii väiksematele vormidele kui ka suurematele orkestritöödele ning kirjutas muuhulgas kammermuusikat, klaveripalaid, laule ja orkestritöid. Tema kammermuusika, erityi stringikvartetid ja sonaadid, on saanud tagantjärele tunnustust kui tehniliselt meisterlikud ja tunnetuslikult sügavad teosed.
Õpilased ja mõju
Benjamin Britten on kõige tuntum Bridge'i õpilane: Britteni varasem looming kannab õpetaja mõju ning Britten aitas hiljem Bridge'i mälestust levitada, kirjutades oma tuntud "Variations on a Theme of Frank Bridge" (1937), mis põhineb Bridge'i käesolevale õpilasele olulisel teosel. Bridge'i pedagoogiline tegevus ja isiklik eeskuju mõjutasid järgmise põlvkonna briti heliloojaid ning aitasid kaasa brittide muusikalise identiteedi kujunemisele 20. sajandil.
Pärand ja taasavastamine
Pärast surma jäi Bridge mõneks ajaks varju suuremate ja tuntumate kaasmaalaste kõrval, kuid 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses on tema loomingut üha enam taasavastatud: plaadifirmad on avaldanud helikandjaid, kammermuusikaansamblid on hakanud mängima tema kvartette ning orkestrid pööravad tähelepanu tema orkestritöödele. Tänapäeval hinnatakse teda kui olulist sillaehitajat Victoriapärase koolkonna ja modernse 20. sajandi helikeele vahel.
Kus tema muusikat kuulata
- kammermuusika (näiteks stringikvartetid ja sonaadid);
- orkestriteosed ja orkestriseaded;
- klaveriteosed ja laulumängud;
- Benjamin Britteni "Variations on a Theme of Frank Bridge" – hea sissejuhatus Bridge'i mõju mõistmiseks.
Kokkuvõttes oli Frank Bridge oluline ja mõjukas inglise helilooja, kelle looming ühendab elegantsi, tehnilist meisterlikkust ja julgeid harmoonilisi otsuseid. Tema panus nii heliloomingusse kui ka õpetajana on jätnud püsiva jälje Briti muusikasse ning tema teosed väärivad tänapäeval laiemat tähelepanu ja haruldast esitusjärjekorda kontsertlavadel ja salvestustes.
Life
Bridge sündis Brightonis ja õppis aastatel 1899-1903 Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis. Üks tema õpetajatest oli Charles Villiers Stanford. Ta mängis vioolat mitmes keelpillikvartetis ja juhatas mitmeid orkestreid. Ta õppis keerulist muusikat väga kiiresti ja mõnikord palus Henry Wood teda enda asemele, kui ta ise ei olnud piisavalt heal järjel, et dirigeerida. Mõne aja pärast veetis ta suurema osa oma ajast heliloominguga. Ta õpetas eraviisiliselt mitmeid õpilasi, sealhulgas Benjamin Brittenit, kes hiljem aitas oma õpetaja muusikat tuntumaks teha ja austas teda oma "Variatsioonid Frank Bridge'i teemale" (1937) keelpilliorkestrile, mis põhineb Bridge'i "Kolmest idüllist keelpillikvartetile" (1906) teisel teemal.
Bridge suri Eastbourne'is.
Muusika
Bridge'i varajases loomingus on tunda Johannes Brahmsi ja Charles Villiers Stanfordi mõju. Ta kirjutas suurepäraseid kammermuusika ja laule. Phantasie kvartett ja keelpillikvartett nr 1 näitavad tema annet. Tema hilisemad teosed, näiteks kolmas (1926) ja neljas (1937) keelpillikvartett, on üsna keerulise harmooniaga ja näitavad tema huvi Schönbergi muusika ning Maurice Raveli ja Aleksander Skrjabini harmoonia vastu. Tema tähtsamate orkestriteoste hulka kuuluvad "Meri" ja "Suvi". Ta on kirjutanud mõnda toredat kammermuusikat tšellole, samuti mitmeid laule. Tema hilisematel aastatel muutuvad tema harmooniad üsna arenenud, näiteks üks tema lemmikakordi võib leida, kui mängida koos c-moll akordi ja d-duur akordi. Tema pikemates teostes muutub sageli muusika tempo ja ta väldib enda täpset kordamist.
Pikka aega pärast tema surma ei mängitud tema muusikat peaaegu üldse, kuid viimasel ajal on muusikud avastanud tema kompositsioonide suuruse. Pianistidele meeldib mängida populaarset klaveripala nimega Rosemary.