Dirigeerimine

Ajalugu

17. sajandil olid orkestrid tavaliselt piisavalt väikesed, et nad ei vajanud dirigenti. Sageli juhatas neid klahvpillimängija või esipillimängija. Kuid kui orkestrite suurus kasvas ja nad hakkasid kasutama rohkem erinevaid instrumente, muutus tavaks, et keegi, kes ei mänginud ühtegi instrumenti, seisis orkestri ees ja oli direktor või dirigent. Üks varajane dirigent oli prantsuse helilooja Jean-Baptiste Lully (1632-1687), kes lõi taktimõõtu, lüües suure kepiga (nagu jalutuskepp) põrandale muusika taktimõõtu. Ühel päeval lõi ta oma kepiga nii kõvasti, et see läks tal läbi jala ja ta suri gangreeni.

Dirigeerimine, nagu me seda tänapäeval teame, oli 19. sajandiks muutunud tavaliseks. Helilooja Felix Mendelssohn (1809-1847) oli teadaolevalt ka väga hea dirigent. Mõned dirigendid viktoriaanlikul ajal käitusid nii, nagu tahaksid nad uhkeldada. Umbes samal ajal oli Louis Antoine Jullien (1812-1860) oli prantsuse dirigent, kes kandis valgeid kindaid, mis talle kontserdi alguses hõbedasel kandikul kingiti. Ta kandis kalleid riideid ja tema pikad mustad juuksed lehvisid dirigeerimise ajal kõikjal. Ta oli väga edukas, algul Prantsusmaal, seejärel Ühendkuningriigis ja seejärel isegi USAs, kus ta töötas koos showmehe P. T. Barnumiga. Tema kontserdid olid segu tantsust ja "klassikalisest" muusikast, alati parimate muusikutega. Tema elu oli nii kummaline, et temast on ilmunud (prantsuskeelne) elulugu ([1]).

Briti dirigent Sir Henry Wood (1869-1944), kes oli kuulus The Proms'i dirigendina, oli hästi armastatud mees, keda austasid ja armastasid nii orkestrid kui ka publik.

Tehnika läbiviimine

Dirigendid löövad taktimõõtu tavaliselt parema käega. See jätab vasaku käe vabaks, et näidata erinevatele instrumentidele, millal nad sisse tulevad (kui nad hakkavad mängima), ja teha tõlgendavaid žeste, näiteks näidata, millal tuleb mängida valjemini või vaiksemalt, kiiremini või aeglasemalt. Enamikul dirigentidel on kaasas pulk, mida nimetatakse "pulgaks". See hõlbustab suurte orkestrite või kooride taga olevatel inimestel taktimõõdu nägemist. Teised dirigendid, näiteks need, kes juhivad lauljaid, eelistavad pulti mitte kasutada. Dirigent seisab väikesel platvormil, mida nimetatakse "rostrumiks".

Hea dirigent ei ole lihtne. Küsimus ei ole ainult selles, et anda ühtlast taktimõõtu. Hea dirigent tunneb muusikat väga hästi, mõistab, kuidas helilooja tahtis, et muusika kõlaks, oskab aru saada tehnilistest üksikasjadest ja oskab orkestriga koostööd teha, et luua suurepärast muusikat, mida kõik tahaksid kuulata. Hea suhtlemisoskus aitaks palju, kuid mõned dirigendid räägivad proovide ajal väga vähe. Nad teevad kõik selgeks sellega, kuidas nad dirigeerivad.

Kuulsad dirigendid

Mõned kuulsaimad dirigendid minevikus olid: Gustav Mahler, Hans Richter, Arthur Nikisch, Arturo Toscanini, Bruno Walter, Wilhelm Furtwängler, Herbert von Karajan, Leopold Stokowski, Georg Solti, John Barbirolli, Otto Klemperer, George Szell ja Leonard Bernstein.

Mõned kõige kuulsamad dirigendid tänapäeval on: Marin Alsop, Riccardo Chailly, Gustavo Dudamel, Sir Simon Rattle, Andris Nelsons, Valeri Gergijev ja Bernard Haitink.

Pealkirjad

Orkestri peadirigendile, kes vastutab orkestri eest, antakse sageli tiitel "muusikajuht". See tähendab tavaliselt, et tal on palju võimu orkestri korraldamisel, näiteks igal kontserdil esitatava muusika valimine või orkestriga esinema kutsutud solistid. Orkestrid võivad anda oma dirigendile aunimetusi, näiteks "dirigendi laureaat".

Külalisdirigent on see, kes dirigeerib orkestrit regulaarselt, kuid ei ole peadirigent. Tavaliselt kutsub peadirigent teda aeg-ajalt etendust juhatama. "Abidirigent" on sageli noor dirigent, kes aitab peadirigenti ja saab võimaluse juhatada mõnda kontserti. Leonard Bernstein sai 1953. aastal New Yorgi Filharmoonikute abidirigendina kuulsaks, kui ta juhatas kontserti, mida CBSi raadioülekanne edastas üleriigiliselt, ilma et tal oleks olnud aega selleks valmistuda. Ta oli selle orkestri peadirigent aastatel 1958-1969.