Dirigeerimine muusikas: dirigendi roll, orkestri tempod ja juhtimine
Avasta dirigeerimise saladused: dirigendi roll, orkestri tempode juhtimine ja juhtimisoskused, mis toovad muusika ellu täpsuse, emotsiooni ja ühtsuse.
Dirigeerimine muusikas tähendab, et dirigeer aitab kontrollida aega, nii et muusikute grupp laulaks või mängiks hästi koos. Dirigent juhib ansamblit nii, et kõik teaksid, millal alustada, millise tempoga (kiirusega) liikuda, kui valjusti või vaikselt mängida ja milliseks kujuneb kogu teose meeleolu.
Kui orkester mängib muusikat, on oluline, et nad kõik mängiksid täpselt koos. Väiksemas koosseisus (näiteks kammerorkestris) võivad muusikud tihti omavahel suhtlemisega ja pilgu või noogutusega kokkulepped saavutada. Üks inimene võib noogutada peaga või keelpilli vibuga anda sisse- ja väljalööke, et aidata grupil ühiselt alustada ja lõpetada.
Suuremate orkestrite, näiteks sümfooniaorkestrite puhul on inimesi nii palju (mõnel juhul peaaegu sada), et nende sujuvaks ja täpseks juhtimiseks on vaja eraldi inimest. Seda isikut nimetatakse dirigendiks. Dirigendi roll hõlmab nii muusikalisi otsuseid kui ka inimeste juhtimist proovis ja kontserdil.
Dirigendi roll ja vastutus
- Tempo ja täpsus: dirigent määrab algtempo, hoiab seda ja näitab tempomuudatusi (nt ritardando, accelerando).
- Dünaamika ja fraasimine: dirigent juhib valjuse muutusi ja aitab kujundada muusikalisi lauseid, et saavutada soovitud meeleolu.
- Sisse- ja väljalöögid: selged etteasted (prep-beats) ja lõpetamised, et kogu ansambel alustaks ja lõpetaks üheskoos.
- Tõlgendus: dirigent otsustab teose üldise karakteri — tempodetailid, rütmiline täpsus, rõhutused ja poeetika.
- Suhtlemine muusikutega: proovi juhtimine, märkuste andmine ja tehniline juhendamine nii üksikutele pillirühmadel kui ka kogu orkestrile.
Juhtimistehnikad
Dirigendid kasutavad erinevaid žeste ja tööriistu, et suhelda orkestriga:
- Vibuga või palja käega: vibu (baton) teeb löögi nähtavamaks, kuid palja käega on võimalik näidata peenemaid dünaamilisi nüansse.
- Allakaelutused (downbeats) ja üleslöögid: põhilised löögid aitavad tähistada takti esimest lööki ja rütmilist jagunemist.
- Vasak käsi: sageli kasutatakse vasakut kätt fraasi kujundamiseks, dünaamika näitamiseks ja solistide või pillirühmade sisselülitamiseks (cue’ing).
- Silmkontakt ja kehakeel: pilk, näoilme ja kehaasend annavad lisateavet tõlgenduse ja ühenduse kohta muusikutega.
Tempod, taktimõõdud ja löögiüksikasjad
Dirigent peab tundma erinevaid taktimõõte (nt 2/4, 3/4, 4/4) ja vastavaid löögimustreid, et jagada rütm selgelt kogu ansamblile. Ta oskab subdivideerida lööke (nt jagada neljandikud kaheksandikeks), kui muusika on kiire või keeruline. Dirigeerimise peamised eesmärgid tempo osas on:
- hoida ühtlast tempot, kui see on vajalik;
- sujuvalt juhtida tempomuudatusi vastavalt teose kujundusele;
- tagada, et kõik pillirühmad ja solistid tunneksid end turvaliselt muusikalistes sisse- ja väljalõikudes.
Prooviprotsess ja kommunikatsioon
Proovis on dirigendi töö suuresti õppimise ja juhendamise protsess. Dirigent:
- töötleb partituuri detailideni: ossia-d, pedali- ja vingumärkused, märksõnad dünaamikas;
- annab konkreetseid märkusi intonatsiooni, rütmi või artikulatsiooni kohta;
- suunab pillirühmade omavahelist tasakaalu, et oluline hääl kostuks selgelt;
- kontrollib temposid ja fraaside pikkusi, harjutab keerulisi kohti eraldi ja seejärel ühildab need kogu orkestriga.
Vahendid ja ettevalmistus
Hea dirigent valmistub enne proovi või kontserti hoolikalt: õpib partituuri, märgib sisse oma tempo- ja interpretatsioonisoovitused ning töötab välja proovi plaani. Dirigendid kasutavad tihti:
- partituuri: kogu orkestri noodipaber või skoor, kust näeb kõiki pillipartisid üheaegselt;
- metronoomi: kodus tempode määramiseks ja harjutamiseks;
- märkmeid proovis: meeldetuletused ja selgitused, mida koosseisuga läbi töötada.
Erinevused ansamblite vahel
Dirigeerimisstiil võib erineda sõltuvalt ansambli tüübist. Näiteks:
- suured sümfooniaorkestrid vajavad selget ja mõistetavat juhendamist, et kõik rühmad oleksid kooskõlas;
- väiksemad kammeransamblid võivad mõnikord töötada vähem formaalse dirigendi juhtimisega ja rohkem omavahelise suhtlusega;
- kooride puhul on lisaks tempole ja fraasimisele oluline hingamisplaan ja teksti selgus.
Lõpetuseks
Dirigent ei ole lihtsalt rütmihoidja — ta on tõlgendaja, juht ja kommunikatsioonikeskus orkestri ja muusika vahel. Hästi töö ja selge juhtimise abil sünnib ühine tulemus, kus mitmekülgne pillikimp kõlab ühtse kehana ning päris publikuni jõuab teose soovitud kõla ja emotsioon.
Lorin Maazel, dirigent
Ajalugu
17. sajandil olid orkestrid tavaliselt piisavalt väikesed, et nad ei vajanud dirigenti. Sageli juhatas neid klahvpillimängija või esipillimängija. Kuid kui orkestrite suurus kasvas ja nad hakkasid kasutama rohkem erinevaid instrumente, muutus tavaks, et keegi, kes ei mänginud ühtegi instrumenti, seisis orkestri ees ja oli direktor või dirigent. Üks varajane dirigent oli prantsuse helilooja Jean-Baptiste Lully (1632-1687), kes lõi taktimõõtu, lüües suure kepiga (nagu jalutuskepp) põrandale muusika taktimõõtu. Ühel päeval lõi ta oma kepiga nii kõvasti, et see läks tal läbi jala ja ta suri gangreeni.
Dirigeerimine, nagu me seda tänapäeval teame, oli 19. sajandiks muutunud tavaliseks. Helilooja Felix Mendelssohn (1809-1847) oli teadaolevalt ka väga hea dirigent. Mõned dirigendid viktoriaanlikul ajal käitusid nii, nagu tahaksid nad uhkeldada. Umbes samal ajal oli Louis Antoine Jullien (1812-1860) oli prantsuse dirigent, kes kandis valgeid kindaid, mis talle kontserdi alguses hõbedasel kandikul kingiti. Ta kandis kalleid riideid ja tema pikad mustad juuksed lehvisid dirigeerimise ajal kõikjal. Ta oli väga edukas, algul Prantsusmaal, seejärel Ühendkuningriigis ja seejärel isegi USAs, kus ta töötas koos showmehe P. T. Barnumiga. Tema kontserdid olid segu tantsust ja "klassikalisest" muusikast, alati parimate muusikutega. Tema elu oli nii kummaline, et temast on ilmunud (prantsuskeelne) elulugu ([1]).
Briti dirigent Sir Henry Wood (1869-1944), kes oli kuulus The Proms'i dirigendina, oli hästi armastatud mees, keda austasid ja armastasid nii orkestrid kui ka publik.
Tehnika läbiviimine
Dirigendid löövad taktimõõtu tavaliselt parema käega. See jätab vasaku käe vabaks, et näidata erinevatele instrumentidele, millal nad sisse tulevad (kui nad hakkavad mängima), ja teha tõlgendavaid žeste, näiteks näidata, millal tuleb mängida valjemini või vaiksemalt, kiiremini või aeglasemalt. Enamikul dirigentidel on kaasas pulk, mida nimetatakse "pulgaks". See hõlbustab suurte orkestrite või kooride taga olevatel inimestel taktimõõdu nägemist. Teised dirigendid, näiteks need, kes juhivad lauljaid, eelistavad pulti mitte kasutada. Dirigent seisab väikesel platvormil, mida nimetatakse "rostrumiks".
Hea dirigent ei ole lihtne. Küsimus ei ole ainult selles, et anda ühtlast taktimõõtu. Hea dirigent tunneb muusikat väga hästi, mõistab, kuidas helilooja tahtis, et muusika kõlaks, oskab aru saada tehnilistest üksikasjadest ja oskab orkestriga koostööd teha, et luua suurepärast muusikat, mida kõik tahaksid kuulata. Hea suhtlemisoskus aitaks palju, kuid mõned dirigendid räägivad proovide ajal väga vähe. Nad teevad kõik selgeks sellega, kuidas nad dirigeerivad.
Kuulsad dirigendid
Mõned kuulsaimad dirigendid minevikus olid: Gustav Mahler, Hans Richter, Arthur Nikisch, Arturo Toscanini, Bruno Walter, Wilhelm Furtwängler, Herbert von Karajan, Leopold Stokowski, Georg Solti, John Barbirolli, Otto Klemperer, George Szell ja Leonard Bernstein.
Mõned kõige kuulsamad dirigendid tänapäeval on: Marin Alsop, Riccardo Chailly, Gustavo Dudamel, Sir Simon Rattle, Andris Nelsons, Valeri Gergijev ja Bernard Haitink.
Pealkirjad
Orkestri peadirigendile, kes vastutab orkestri eest, antakse sageli tiitel "muusikajuht". See tähendab tavaliselt, et tal on palju võimu orkestri korraldamisel, näiteks igal kontserdil esitatava muusika valimine või orkestriga esinema kutsutud solistid. Orkestrid võivad anda oma dirigendile aunimetusi, näiteks "dirigendi laureaat".
Külalisdirigent on see, kes dirigeerib orkestrit regulaarselt, kuid ei ole peadirigent. Tavaliselt kutsub peadirigent teda aeg-ajalt etendust juhatama. "Abidirigent" on sageli noor dirigent, kes aitab peadirigenti ja saab võimaluse juhatada mõnda kontserti. Leonard Bernstein sai 1953. aastal New Yorgi Filharmoonikute abidirigendina kuulsaks, kui ta juhatas kontserti, mida CBSi raadioülekanne edastas üleriigiliselt, ilma et tal oleks olnud aega selleks valmistuda. Ta oli selle orkestri peadirigent aastatel 1958-1969.
Küsimused ja vastused
K: Mida tähendab dirigeerimine muusikas?
V: Dirigeerimine tähendab muusikas aja peksmist, et aidata muusikute grupil hästi koos laulda või mängida.
K: Miks on oluline, et orkester mängiks täpselt koos?
V: Kui orkester musitseerib, on oluline, et nad kõik mängiksid täpselt koos. Nad peavad täpselt teadma, millal alustada, millise tempoga (kiirusega) minna, kui valjusti või vaikselt mängida ja milline peaks olema muusika meeleolu.
K: Kuidas tagavad väikesed muusikagrupid, et nad mängivad koos?
V: Kui väike hulk inimesi musitseerib koos (nagu kammerorkestris), siis võivad nad omavahel sellest rääkida. Üks inimene võib noogutada peaga või keelpilli vibuga, et aidata grupil koos alustada ja lõpetada.
K: Mis on dirigent?
V: Suuremate orkestrite, näiteks sümfooniaorkestri puhul on inimesi nii palju (mõnel juhul peaaegu sada), et neil on vaja eraldi inimest, kes juhatab. Seda inimest nimetatakse dirigendiks.
K: Kuidas aitab dirigent sümfooniaorkestrit?
V: Dirigent aitab sümfooniaorkestrit, määrates tempot, näidates dünaamilisi muutusi, andes üksikutele muusikutele ja sektsioonidele juhiseid ning määrates muusika üldist meeleolu.
K: Milleks on suurematel orkestritel vaja dirigenti?
V: Suuremad orkestrid vajavad dirigenti, sest seal on nii palju inimesi (mõnel juhul peaaegu sada), et neil on vaja eraldi inimest, kes juhiks ja tagaks, et kõik mängivad koos.
K: Kuidas saab dirigent suhelda suure orkestriga?
V: Dirigent saab suure orkestriga suhelda, kasutades käežeste, näoilmet, silmakontakti ja kehakeelt.
Otsige