Jean-Baptiste Lully — prantsuse ooperi looja ja Louis XIV peakomponist

Jean-Baptiste Lully — itaalia päritolu helilooja, prantsuse ooperi looja ja Louis XIV peakomponist, kelle uuendused vormisid Prantsuse ooperi ja balleti ajalugu.

Autor: Leandro Alegsa

11-09-2025

Jean-Baptiste Lully (hääldus: "Loo-lee") (sündinud Firenzes 28. novembril 1632; surnud Pariisis 22. märtsil 1687) oli itaalia päritolu helilooja, viiuldaja ja tantsija, kes veetis suurema osa oma elust Prantsusmaa Louis XIV õukonnas. Ta võttis 1661. aastal Prantsuse kodakondsuse. Ta oli oma aja tähtsaim prantsuse helilooja. Lully mõistis, et itaalia stiilis muusika ei sobi prantsuse keelde, mistõttu ta komponeeris oma oopereid erilisel viisil. Ta lõi prantsuse ooperi traditsiooni. Ta kirjutas ka palju ballettmuusikat ja mõningaid kirikumuusikaid.

Karjäär ja õukondlik roll

Lully saabus Prantsusmaa noorena ja tõusis kiiresti Louis XIV õukonnas tähtsale positsioonile. Ta töötas esialgu viiuldajana ja tantsijana, hiljem aga pälvis kuninga usalduse ning sai juhtivaks muusikuks ja õukonna koompositsioonide tellijaks. 1672. aastal sai Lully kontrolli Pariisi ooperi (Académie Royale de Musique) tegevuse üle ning omas edaspidi suurt mõju ooperi ja balleti avaliku esitamise korraldamisele.

Muusikalised uuendused ja stiil

Lully oli peamine sõnastaja prantsuse ooperi ehk tragédie en musique/tragédie lyrique vormile. Tema peamised uuendused olid:

Prantsuse recitatiiv: ta kohandas lauljatagi kõnekaid fraase prantsuse keele prosoodiale, et tekst oleks arusaadavam ja väljendusrikkam.
Prantsuse overtüür: Lully kujundas nn prantsuse overtüüri — tavaliselt kaks osa: aeglane, rõhutatud ja punktikaseliku rütmiga avaosa ning sellele järgnev kiirem fugu- või kontrapunktiline osa. See vorm sai mudeliks ka paljudele järgnevatele heliloojatele.
Kooslus muusika, tantsu ja näitekunstiga: tema ooperid integreerisid ballettnumbreid, koori ja draamat ühtseks lavakogemuseks, mis vastas prantsuse õukonna maitsele.
Orkestratsioon ja juhtimine: Lully pani rõhku keelpillide ja orkestrilise kõla järjekindlusele ning kehtestas rangeid orkestrireegleid ja tantsupartnerluse tavasid.

Koostöö Molière'iga ja ballettmuusika

Lully tegi olulist koostööd lavakirjanik Molière'iga, luues hulga comédie-ballet'sid — vorme, kus jutustatud komöödia vaheldub muusika ja tantsuepisoodidega. Nende ühised tööd aitasid tugevdada muusika rolli prantsuse lavakunstis ning tõstsid esile meelelahutusliku ja piduliku õukonda siduva funktsiooni. Lully kirjutaski arvukalt ballette nii lavalistele etendustele kui ka õukondlikeks pidustusteks; ühe tuntuma näitena on tema panus suurde Ballet de la Nuit'i, kus noor kuningas Louis XIV osales ja kujunes hiljem päikesekuninga ikonograafiaks.

Tähtsamad teosed

Lully loomingusse kuulub nii lavamuusikat, ooperit kui ka kirikumuusikat ja instrumentaalpalasid. Mõned tuntumad ooperid ja lavateosed:

Cadmus et Hermione (1673) — sageli peetakse seda esimeseks tõeliseks prantsuse ooperiks (tragédie lyrique)
Alceste (1674)
Thésée (1675)
Atys (1676) — üks tema silmapaistvamaid ja populaarsemaid teoseid
Isis (1677)
Proserpine (1680)
Persée (1682)
Amadis (1684)
Armide (1686) — sageli tõstetud esile kui tema heliloomingu küpsust ja draamavõimekust

Isiklik elu ja surm

Lully isiklik elu oli keeruline ja mõnes osas vastuoluline. Ta saavutas õukonnas erakordse mõju, kuid tema võimupositsioon tõi kaasa ka vastuseisu konkurentide ja mõne muusiku hulgas. 1687. aastal sai ta esinemisel jalavigastuse — legendi kohaselt juhtus see siis, kui ta dirigeerides kasutas pikka pulka või sauva ja vigastas sellega jalga. Vigastus muutus nakkuseks ja lõppes gangreeniga; Lully keeldus amputeerimisest ning suri 22. märtsil 1687.

Pärand ja mõju

Lully mõju prantsuse muusikale oli sügav ja kauakestev. Tema formaadid, stiil ja institutsiooniline töö aitasid rajada professionaalse ooperi- ja balletikultuuri Prantsusmaal. Paljud tema põhimõtted (prantsuse recitatiiv, overtüür, tantsuliste numbrite integreerimine) jäid valitsevaks mudeliks järgnevate põlvkondade jaoks, mõjutades Rameau’d ja teisi klassikalise perioodi heliloojaid. Tänapäeval esitatakse Lully teoseid endiselt, eriti tema olulisemaid oopereid, mis annavad väärtuslikku teavet barokkteatri ja õukonna muusika kohta.

Contents

Life

Lully sündis Itaalias Firenzes. Lullyl ei olnud palju haridust. Ta õpetas palju ise, mida ta oskas teha. Ta õppis mängima kitarri ja viiulit ning tantsima.

1646. aastal viidi ta Prantsusmaale, kus ta sai tööd ühe hertsoginna juures itaalia keele õpetajana. Tal oli võimalus kuulata palju head muusikat ning 20-aastaseks saades oli ta suurepärane helilooja, viiuldaja ja tantsija.

Ta alustas tööd Louis XIV jaoks 1652. aastal. Ta komponeeris muusikat "Ballet de la Nuit" (Ööballett) jaoks. Kuningale meeldis see väga. Temast sai kuninga instrumentaalmuusika helilooja. Tema orkestris (mida nimetati Grande Bande'iks, st suureks orkestriks) oli 24 viiulit. Need ei olnud väga head, nii et ta sai kuningalt loa luua teine ansambel, mida ta nimetas Petits Violons (väikesed viiulid). Selles rühmas oli 16 (hiljem sai sellest 21) ja Lully õpetas neid korralikult välja. Ta ei lasknud neil panna muusikasse liiga palju kaunistusi.

Ta sai 1661. aastal prantslaseks. Järgmisel aastal sai temast kuningliku perekonna muusikameister ja ta abiellus ka. Kuningas ja kuninganna allkirjastasid abieludokumendi, seega oli Lully ilmselt tähtis mees.

Lully komponeeris 1650. ja 1660. aastatel kuninga jaoks palju ballette. Ta oli üks nende ballettide tantsijatest. Ka kuningas tantsis. Ta töötas koos suure näitekirjaniku Molière'iga, kirjutades muusikat Molière'i komöödiatele. Nende hulka kuuluvad "Le Mariage forcé" (1664), "L'Amour médecin" (1665) ja "Le Bourgeois gentilhomme" (1670). Koos Molière'iga lõi ta Comédie-Ballet'i, millest sai suur prantsuse traditsioon.

Kui kuningas vanemaks sai, ei osanud ta enam tantsida ja seetõttu vähenes tema huvi balleti vastu. Seega hakkas Lully rohkem huvi tundma ooperite komponeerimise vastu. Ta teenis sellega palju raha, sest kuningaga oli kokkulepe, et Lully-l on täielik kontroll igasuguse muusika üle, mis Prantsusmaal avaldatakse. Lullyst oli saanud väga võimas mees ja paljudele teistele muusikutele see ei meeldinud. Oli palju vaidlusi, eriti kui Lully ei lubanud muusikat nukuteatrites.

Lully oli oma elus väga edukas. Tal oli ka palju armulisi suhteid, nii meeste kui ka naistega. Oli mitmeid skandaale, kuid kuningas andis talle alati andeks, sest ta oli suur sõber. - - .

Surm

1686. aasta lõpus oli kuningas haigestunud, kuid ta paranes ja palus Lullyl korraldada kontserdi, et tähistada oma paranemist. Kontsert toimus 8. jaanuaril 1687. Orkester mängis Te Deumi. Lully dirigeeris orkestrit. Dirigendid ei kasutanud tol ajal veel pulti. Selle asemel lõi Lully suure kepiga põrandale, et orkestrit koos hoida. Äkki lõi ta kepiga varba peale. Varba haava sai infektsiooni. Hiljem muutus infektsioon gangreeniks. Ta ei tahtnud, et arstid talle varba ära lõikaksid. Nakkus levis ülejäänud kehale ja ta suri 22. märtsil gangreenisse.

Lully oli surma ajal rikas. Ta jättis maha 800 000 livre'i. Tal oli viis maja Pariisis ja kaks maakodu.

Muusika

Lully elas barokiaja keskel. Talle meeldis kiire ja elav muusika, eriti tantsuline muusika. Ta muutis inimeste muusikamaitset. Ta kasutas palju instrumente, mida varem ei olnud orkestrites kasutatud. Tema sõprus Molière'iga tõi kaasa uue muusikavormi, komöödia-balleti, mis ühendas teatri, komöödia ja balleti.

Lully lõi ka prantsuse ooperi stiili, mida nimetatakse tragédie en musique või tragédie lyrique. Selle asemel, et oma ooperimuusika oleks jagatud retsiatiivideks ja aariateks, ühendas ta need sageli, nii et sündmused loos toimuksid kiiresti.