Jean-Baptiste Lully
Jean-Baptiste Lully (hääldus: "Loo-lee") (sündinud Firenzes 28. novembril 1632; surnud Pariisis 22. märtsil 1687) oli itaalia päritolu helilooja, viiuldaja ja tantsija, kes veetis suurema osa oma elust Prantsusmaa Louis XIV õukonnas. Ta võttis 1661. aastal Prantsuse kodakondsuse. Ta oli oma aja tähtsaim prantsuse helilooja. Lully mõistis, et itaalia stiilis muusika ei sobi prantsuse keelde, mistõttu ta komponeeris oma oopereid erilisel viisil. Ta lõi prantsuse ooperi traditsiooni. Ta kirjutas ka palju ballettmuusikat ja mõningaid kirikumuusikaid.
Life
Lully sündis Itaalias Firenzes. Lullyl ei olnud palju haridust. Ta õpetas palju ise, mida ta oskas teha. Ta õppis mängima kitarri ja viiulit ning tantsima.
1646. aastal viidi ta Prantsusmaale, kus ta sai tööd ühe hertsoginna juures itaalia keele õpetajana. Tal oli võimalus kuulata palju head muusikat ning 20-aastaseks saades oli ta suurepärane helilooja, viiuldaja ja tantsija.
Ta alustas tööd Louis XIV jaoks 1652. aastal. Ta komponeeris muusikat "Ballet de la Nuit" (Ööballett) jaoks. Kuningale meeldis see väga. Temast sai kuninga instrumentaalmuusika helilooja. Tema orkestris (mida nimetati Grande Bande'iks, st suureks orkestriks) oli 24 viiulit. Need ei olnud väga head, nii et ta sai kuningalt loa luua teine ansambel, mida ta nimetas Petits Violons (väikesed viiulid). Selles rühmas oli 16 (hiljem sai sellest 21) ja Lully õpetas neid korralikult välja. Ta ei lasknud neil panna muusikasse liiga palju kaunistusi.
Ta sai 1661. aastal prantslaseks. Järgmisel aastal sai temast kuningliku perekonna muusikameister ja ta abiellus ka. Kuningas ja kuninganna allkirjastasid abieludokumendi, seega oli Lully ilmselt tähtis mees.
Lully komponeeris 1650. ja 1660. aastatel kuninga jaoks palju ballette. Ta oli üks nende ballettide tantsijatest. Ka kuningas tantsis. Ta töötas koos suure näitekirjaniku Molière'iga, kirjutades muusikat Molière'i komöödiatele. Nende hulka kuuluvad "Le Mariage forcé" (1664), "L'Amour médecin" (1665) ja "Le Bourgeois gentilhomme" (1670). Koos Molière'iga lõi ta Comédie-Ballet'i, millest sai suur prantsuse traditsioon.
Kui kuningas vanemaks sai, ei osanud ta enam tantsida ja seetõttu vähenes tema huvi balleti vastu. Seega hakkas Lully rohkem huvi tundma ooperite komponeerimise vastu. Ta teenis sellega palju raha, sest kuningaga oli kokkulepe, et Lully-l on täielik kontroll igasuguse muusika üle, mis Prantsusmaal avaldatakse. Lullyst oli saanud väga võimas mees ja paljudele teistele muusikutele see ei meeldinud. Oli palju vaidlusi, eriti kui Lully ei lubanud muusikat nukuteatrites.
Lully oli oma elus väga edukas. Tal oli ka palju armulisi suhteid, nii meeste kui ka naistega. Oli mitmeid skandaale, kuid kuningas andis talle alati andeks, sest ta oli suur sõber. - - .
Surm
1686. aasta lõpus oli kuningas haigestunud, kuid ta paranes ja palus Lullyl korraldada kontserdi, et tähistada oma paranemist. Kontsert toimus 8. jaanuaril 1687. Orkester mängis Te Deumi. Lully dirigeeris orkestrit. Dirigendid ei kasutanud tol ajal veel pulti. Selle asemel lõi Lully suure kepiga põrandale, et orkestrit koos hoida. Äkki lõi ta kepiga varba peale. Varba haava sai infektsiooni. Hiljem muutus infektsioon gangreeniks. Ta ei tahtnud, et arstid talle varba ära lõikaksid. Nakkus levis ülejäänud kehale ja ta suri 22. märtsil gangreenisse.
Lully oli surma ajal rikas. Ta jättis maha 800 000 livre'i. Tal oli viis maja Pariisis ja kaks maakodu.
Muusika
Lully elas barokiaja keskel. Talle meeldis kiire ja elav muusika, eriti tantsuline muusika. Ta muutis inimeste muusikamaitset. Ta kasutas palju instrumente, mida varem ei olnud orkestrites kasutatud. Tema sõprus Molière'iga tõi kaasa uue muusikavormi, komöödia-balleti, mis ühendas teatri, komöödia ja balleti.
Lully lõi ka prantsuse ooperi stiili, mida nimetatakse tragédie en musique või tragédie lyrique. Selle asemel, et oma ooperimuusika oleks jagatud retsiatiivideks ja aariateks, ühendas ta need sageli, nii et sündmused loos toimuksid kiiresti.
