Viiul on keelpill, millel on neli keelt ja mida mängitakse keelpilliga. Keeled on tavaliselt häälestatud nootidele G, D, A ja E. Viiulit hoitakse vasaku käeluu (õla lähedal) ja lõua vahel. Erinevaid noote tehakse sõrmitsemise (keelte vajutamise) teel vasaku käega, samal ajal kui parema käega vibu liigub keelede üle heli tekitamiseks. Erinevalt kitarrist ei ole sellel sõrmevarrastust ega muid märgiseid sõrmevarrastusel, mistõttu viiuldaja peab intonatsiooni õppima kuulmise ja harjutamise teel.

Viiul on väikseim ja kõrgeima helikõrgusega keelpill, mida tavaliselt kasutatakse lääne muusikas. Viiulit mängivat inimest nimetatakse viiuldajaks. Isikut, kes valmistab või parandab viiuleid, nimetatakse viiulimeheks. Keeled võivad olla valmistatud kas traditsiooniliselt lambanahast (gut), terasest või sünteetilistest materjalidest ning erinevad keeled annavad erineva värvi ja helitugevuse.

Ajalugu

Euroopa ja araabia muusikas on viiul oluline. Ükski teine pill ei ole Euroopas nii olulist rolli mänginud. Tänapäevane viiul on umbes 400 aastat vana: 16.–17. sajandil Itaalias kujunes välja viiul, nagu me seda täna tunneme. Samasugused keelpillid on olnud kasutusel juba peaaegu 1000 aastat. Selleks ajaks, kui 17. sajandil hakkasid moodsad orkestrid moodustuma, oli viiul juba peaaegu täielikult välja töötatud. Sellest sai tähtsaim orkestripill — tegelikult koosneb peaaegu pool orkestri pillidest viiulitest, mis on jagatud kahte ossa: "esimesed viiulid" ja "teised viiulid". Peaaegu kõik heliloojad kirjutasid viiulile, olgu see siis sooloinstrumendina, kammermuusikas, orkestrimuusikas, rahvamuusikas ja isegi jazzis. Kuulsad viiulimeistrid, nagu Stradivari, Guarneri ja Amati, on jätnud püsiva jälje viiuliehituse ja helikvaliteedi ajaloos.

Ehitus ja põhiosad

Viiuli põhilised osad on:

  • kast (korpus) — kõlaruum, millel on kaetud kaared ja f-avad, mis mõjutavad heli kandumist;
  • sild — kitsas puidust tükike, mis toetab keeli ja edastab nende vibratsiooni kõlalehele;
  • silmuspost (soundpost) — väike puidust post sisemuses, mis ühendab kõlalehte ja tagumist plaati ja mõjutab heli tasakaalu;
  • kõlaleht ja tagumine plaat — tavaliselt vaigu- ja kuusepuust või vahtrast; materjal ja töötlus määravad suurel määral heli karakteri;
  • kael ja nähtav sõrmeplaat (fingerboard) — tavaliselt tikitud ebani; sõrmeplaat on sile ja võimaldab kiiresti positsioonide vahetusi;
  • nupud (pegs) ja häälestusmutrid (fine tuners) — nupud asuvad peaosas ning võimaldavad keeled oma tooni häälestada;
  • hernes (tailpiece) ja lõuaalus (chinrest) — tailpiece hoiab keeli, lõuaalus pakub mängimise ajal mugavust ja stabiilsust.

Vibu valmistatakse tavaliselt pernambuco või süsi- või sütepuust ning hobusekarvadest. Vibu õige kaal, tasakaal ja jooned on väga olulised toonide kontrollimiseks.

Häälestus ja keeled

Standardhäälestus täiskasvanud täismõõdus viiuli puhul on G–D–A–E (madalaimast kõrgeimani), nagu mainitud nootidele. Häälestatakse esmalt nupuga ja vajadusel peenhäälestiga sildil asuvate mutrite abil. Mõned viiuldajad eelistavad kasutada peenhäälestusi kõigil keeledel, et kiiremalt ja täpsemalt häälestada.

Viiulikeelte valik ja pingutus mõjutavad mängitavust ja heli: õhemad keeled on kerge mängida ja tekitavad helgi kõrgema kõlaga, raskemad keeled annavad täidluse ja soojema kõla.

Mängutehnika

Viiuli mängimine hõlmab mitmeid põhitehnikaid, millest olulisemad on:

  • vasaku käe tehnika — sõrmitsemise täpsus, positsioonivahetused (first position, shifting), vibrato, intonatsiooni kontroll;
  • parema käe (vibu) tehnika — erinevad vibu liikumised ja karakterid: legato, détaché, staccato, spiccato, sautillé, col legno jt;
  • dünaamika ja fraaseerimine — heliehituse teadlik juhtimine, et anda muusikale vorm ja väljendus;
  • pizzicato — keelte näppimine kui eripära või efekt muusikas;
  • kambri- ja soololaine esitused — erinevad tehnikad eristuvad sõltuvalt stiilist (klassikaline, barokk, rahvamuusika, jazz).

Õige kehahoiak, lõua- ja käetugi ning vibu kaldenurk on olulised nii tehnika kui ka pikaajalise tervise (õlgade, kaela ja randmete) kaitseks.

Viiul orkestris ja muusikas

Viiul on orkestris tihti juhtiv pill: esimesed viiulid kannavad sageli meloodia või liidrirolli, teised viiulid toetavad harmooniat ja figuurikat. Viiuli solaadi tähtsus on suur ka soolokontsertides. Lisaks klassikalisele repertuaarile kasutatakse viiulit aktiivselt ka rahvamuusikas, populaar- ja jazzižanrites, kus mängustiilid ja tehnikad võivad erineda traditsioonilisest klassikalisest kõlavormist.

Hooldus ja remont

Viiuli heaks heliks ja vastupidavuseks on oluline regulaarne hooldus: keelte vahetamine, vibu karvade pessimine ja vajadusel vahetamine, niiskuse kontroll, silda ja silmusposti positsiooni jälgimine ning korpuse sügavpuhastus spetsialisti juures. Kui instrument vajab remonti või häälestustehnilisi muudatusi, pöördutakse sageli viiulimehe poole.

Viiulit nimetatakse mõnikord "viiuliks" rahvuslikus kõnepruugis (inglise keeles "fiddle"). Keegi, kes seda mängib, on viiuldaja või rahvamuusikas sageli ka "viiuldaja". On isegi olemas verb "viiulda", mis tähendab "viiulit mängida". Seda sõna võib kasutada viiuli hüüdnimena ja seda kasutatakse õigesti, kui räägitakse rahvamuusikast.