Guarneri on 17. ja 18. sajandil Itaalias Cremonas tegutsenud kuulsa viiulivalmistajate perekonna nimi. Koos Amati ja Stradivari perekondadega valmistasid nad mõningaid maailma tuntumaid ja kõrgelt hinnatavaid viiuleid, mille hääle- ja ehituskvaliteet on pälvinud nii muusikute kui ka kollektsionääride imetluse. Perekonna töö läbib üleminekuid nii stiilis kui tehnilises lähenemises — alates peenemast Amati-mõjutusest kuni jõulisema ja isikupärasema käekirjani.

Perekonna algus ja töökoht

Andrea Guarneri (umbes 1626 - 7. detsember 1698) oli 1641-1646 aastatel Nicolo Amati õpilane ning töötas 1650-1654 Amati töökojas viiulide valmistajana. Hiljem asutas ta oma õlatoimetuse Cremonas. Ta abiellus jõukama naisega ning perekond suutis osta suurt maja, mis sai tuntuks nimega "Casa Guarneri". Peres sündis seitse last, kellest kaks poega — Pietro Giovanni ja Giuseppe Giovanni — jätkasid viiulivalmistuse traditsiooni. Andrea pillide hulgas on mitmeid väga hinnatud instrumente; näiteks ühe tema varasema tööga mängis 20. sajandi alguses William Primrose.

Pietro Giovanni (Pietro da Mantova)

Pietro Giovanni Guarneri (18. veebruar 1655 - 26. märts 1720), tuntud kui Peter of Mantova (Pietro da Mantova), töötas isa töökojas alates umbes 1670. aastast kuni abiellumiseni 1677. aastal. Aastaks 1683 oli ta asunud elama Mantovasse, kus tegutses nii muusikuna kui ka viiulimeistrina. Tema pillid on sageli tehniliselt ja tonaalselt tugevamad kui tema isa varasemad tööd, kuid ta valmistas neid suhteliselt vähe, sest tegeles palju ka esinemisega. Üks tema instrumente on mänginud Joseph Szigeti. Tema perekonnast ei jätnud ta viiulivalmimise traditsiooni järgmisele põlvkonnale.

Giuseppe Giovanni Battista (filius Andreae)

Andrea noorem poeg Giuseppe Giovanni Battista Guarneri (25. november 1666 - 1739 või 1740), tuntud kui filius Andreae, liitus isa ettevõttega ja päris selle 1698. aastal. Tema käe all jätkus perekondlik tootmine ja tehniliste uuenduste katsetused. Ta oli tunnustatud meistrina ning tema töökojas kasvasid üles ka järgmised põlvkonnad: ta oli kahe tuntud pillimehe isa — üks neist oli Pietro Guarneri, kes kolis ja töötas hiljem Veneetsiasse, ning teine oli Bartolomeo (vt allpool).

Pietro Guarneri (Veneetsia)

Pietro Guarneri (Peter of Venice või Pietro da Venezia) (14. aprill 1695 - 7. aprill 1762)) lõi mõningaid instrumente, mis kvaliteedilt ja iseloomult meenutavad tema isa ning on kõrgelt hinnatud. Üks tema tšelloinstrumente on mänginud Beatrice Harrison. Pietro Venetsias kandis edasi Cremona traditsioonist pärit tehnilisi oskusi, kohandades neid kohaliku maitse ja tellimuste järgi.

Bartolomeo Giuseppe Guarneri (del Gesù)

Bartolomeo Giuseppe Guarneri (del Gesù), tuntud ka kui Joseph (21. august 1698 - 17. oktoober 1744), on sageli nimetatud Amati liini (Amati ja tema õpilased) üheks silmapaistvamaks esindajaks. Tema etiketid kannavad sageli kirja I.H.S. (iota-eta-sigma) ja Rooma risti, mistõttu on ta saanud hüüdnime del Gesù. Tema pillid erinevad oluliselt tema perekonna teiste meistrite tööst: neist kiirgab tugev, vahel metsik ja intensiivne kõla, ehitus on sageli tahukam ja kohati vähem "peenelt viimistletud" kui Amati või Stradivari tööd — see omakorda annab neile erilise karakteri, mida paljud liidrid eelistavad. Tema instrumente peetakse koos Stradavariusega sajandi parimateks; neid on hinnatud nii soojuse, võimsuse kui ka väljendusrikkuse poolest.

Kuulus viiulivirtuoos Niccolò Paganini mängis eelistatult 1743. aasta Guarneri del Gesù viiulit (Il Cannone, 1743), mis on tänini üks tuntumaid ajaloolisi instrumente. Ka teised XX sajandi suured viiuldajad nagu Yehudi Menuhin (Lord Wilton, Guarneri del Gesù 1742), Arthur Grumiaux, Jascha Heifetz, Isaac Stern ja Henryk Szeryng on oma karjääri jooksul kasutanud del Gesù instrumente või neid väärtustanud.

Tehnika, etikett ja pärand

Guarneri instrumente iseloomustavad mitmed tunnused:

  • ehituse julgem, tihti lühemproportsiooniline vorm võrreldes Amatidega;
  • vahest tumedam, paksu tekstuuriga lakk ja tugev kontrast toonides;
  • f-avade ja neetide vormides esinev vabadus ja individuaalsus;
  • mõnel del Gesù viiuli puhul tuntav suurem heli jõudlus ning sügav, satiinne keskregister.
Nende tunnuste kombinatsioon annab Guarneri pillidele omanäolise sonoriidi, mida on otsitud nii solistide kui ka kolektsionääride poolt. Guarneride tööd mõjutasid otseselt Cremona käsitöökoolkonda ning paljud hilisemad meistrid on õppinud nende lahendustest heli ja konstruktsiooni saavutamiseks.

Kollektsionääride ja muusikute huvi

Guarneri instrumente hoitakse muuseumides, erakollektsioonides ja neid mängitakse professionaalsete viiuldajate poolt. Tänapäeval kuuluvad mõned Guarneri ja eriti del Gesù viiuli näited muusikamaailma kõrgelt hinnatud varade hulka — need ilmuvad oksjonitel ja erahoidlates suure huviga ning kõrgete hindadega. Samuti jätkub teaduslik huvi: dendrokroonoloogia, materjalianalüüs ja historiograafia aitavad paremini mõista, kuidas need meistrid oma pillid ehitasid.

Guarneri perekonna looming on tänini elus professionaalsete muusikute, pillimeistrite ja uurijate seas — nende viiuleid peetakse väljapaistvateks näideteks Cremona instrumentide traditsioonist ning nad on lahutamatu osa viiulimängu ajaloost ja instrumentaalse pärandi mõistmisest.