Johannes Brahms (7. mai 1833 - 3. aprill 1897) oli kuulus saksa helilooja. Ta alustas oma karjääri pianistina. Ta oli alati väga enesekriitiline ja hävitas iga teose, mis tema arvates polnud päris hea. Ta arvas, et inimesed ootavad temast "järgmist Beethovenit", ja veetis mitu aastat oma esimese sümfoonia kallal, enne kui lubas seda esitada. Lõpuks kirjutas ta kokku neli sümfooniat, samuti neli kontserti ja mitmeid kooriteoseid, sealhulgas rekviemi. Ta kirjutas ka kammermuusikat, klaverimuusikat ja saksa kunstilaulu ehk Lieder. Üks tema tuntumaid laule on Wiegenlied ("hällilaul"), mida sageli nimetatakse "Brahmsi uinumislauluks" ja mis on sageli kuulda muusikakastides.
Brahms sündis Hamburgis ja sai algõpetuse muusikaliselt perekondlikus keskkonnas. Noore mehena kohtas ta Robert Schumanni, kes tervitas teda kui erakordset andeid ning avaldas temast kirjaliku kiituse, mis aitas Brahmsil laiemalt tuntuks saada. Pärast Schumanni tervisehädasid jäi Brahms lähedaseks sõbraks ja elukaaslaseks Clara Schumanniga, kellega jäi elu lõpuni tihe kirjavahetus ja muusikaline side.
Elukutse ja looming
Brahms elas suure osa täiskasvanueast Viinis, kus ta tegutses peamiselt helilooja ja pianistina. Ta oli esitaja ja juhatas mõnikord oma teoseid, kuid eelistaski kirjutamist ja sügavat töötlust iga teose kallal. Tema loomingut iseloomustab tugev sidumine klassikaliste vormidega (sümfooniline struktuur, sonaadivorm, fuuga) kombineerituna romantilise harmoonia- ja meloodiakeelega. Brahms pööras erilist tähelepanu motiivide arendamisele ja kontrapunktile, mis seob tema helikeele tihedalt varem tuntud traditsioonidega, ent samas on väga individualistlik.
Tuntumad teosed ja žanrid
Brahmsi peamised teostegrupid hõlmavad:
- neli sümfooniat (sageli nimetatakse neid suurteks klassikalisteks saavutusteks: sümfoonia nr 1–4); nende opuse numbrid on järjekorras Op.68, Op.73, Op.90 ja Op.98;
- kontserdid — pikkadel aegadel töötas ta oma klaveri- ja viiulikontsertide kallal: klaverikontsert nr 1 (Op.15) ja nr 2 (Op.83), viiulikontsert (Op.77) ning topeltkontsert viiuli ja tšello jaoks (Op.102);
- koorimuusika, kõige kuulsam neist on saksa keeles kirjutatud Ein deutsches Requiem (Op.45), mis erineb traditsioonilisest ladinakeelsest rekviemist nii tekstivaliku kui ka olemuse poolest;
- rohke kammermuusika — klaverikvintetid, viiuli- ja tšellosonaadid, viisikud; eriti tuntud on näiteks klaverikvintett ja varasemad ning hilisemad kammerteosed;
- hilisemad klaveriteosed ja intermezzod (nt Op.116–119) — intiimsemad, peegeldavad Brahmsi küpsust.
Iseloom ja töömeetod
Brahms oli tuntud kui kriitiline ja tarmukas töölkäija: ta parandas ja töötles töid korduvalt ning hävitas sageli rahuldamatuid skitse. Selle täpsuse ja enesevältimise tõttu ilmus tema looming suhteliselt vähe võrreldes mõne kaasaegsega, kuid iga avaldatud teos on hoolikalt vormitud. Brahms ei kirjutanud kunagi ooperit — ta pühendus peamiselt instrumentaalsele ja koorimuusikale.
Pärand ja mõju
Brahmsi muusika on püsivalt populaarne kontsertpogrammides ja salvestustes. Tema lähenemine ühendab klassikalise vormi ja romantliku väljenduse, mis on mõjutanud nii tema kaasaegseid kui ka hilisemaid heliloojaid. Tema laulud ehk Lieder on väärtuslik osa saksa kunstilaulutraditsioonist ning hällilaul Wiegenlied on saanud laiemalt tuntuks kui rahvalik meeleolu väljendav pala.
Valik teoseid (näited)
- Sümfoonia nr 1 c-moll, Op.68
- Sümfoonia nr 2 D-duur, Op.73
- Sümfoonia nr 3 F-duur, Op.90
- Sümfoonia nr 4 e-moll, Op.98
- Ein deutsches Requiem, Op.45
- Klaverikontsert nr 1, Op.15; nr 2, Op.83
- Viiulikontsert D-duur, Op.77
- Topeltkontsert a-moll, Op.102 (viiul + tšello)
- Klaverikvintett f-moll, Op.34
- Klarettimuusika ja sonaadid, Op.114–120
- Palju Lieder, sealhulgas Wiegenlied (Op.49 Nr.4)
Brahms suri 1897. aastal Viinis, jättes maha rikkaliku ja hoolikalt vormitud kavandite kogu. Tänapäeval uuritakse tema paberimassiive, kirjavahetust ja skitse, et paremini mõista tema loomingulist protsessi ja ühe 19. sajandi olulisema helilooja osa muusikaloos.
