Robert Schumann — saksa romantismi helilooja, klaveri- ja laulumeister

Robert Schumann oli raamatukaupmehe ja kirjastaja viies ja noorim laps. Lapsena meeldis talle lugeda oma isa poes olevaid raamatuid. Komponeerima hakkas ta seitsmeaastaselt. Koolis oli ta väga hea muusikas ja kirjanduses. Kooli lõpueksami sooritas ta väga heade hinnetega. Tema pere soovis, et temast saaks jurist, mistõttu ta läks Leipzigi ülikooli õigusteadust õppima, kuid ta ei käinud peaaegu kunagi loengutes. Teda huvitasid palju rohkem muusika ja kirjandus, aga ka naised ja joomine. Ta võttis klaveritunde õpetaja Friedrich Wiecki käe all. Wieckil oli 9-aastane tütar Clara. Palju aastaid hiljem pidi temast saama tema abikaasa. Clara oli hiilgav pianist. Tema isa võttis ta kontserdireisidele kaasa, sest ta oli imelaps.

Schumann hakkas komponeerima lühikesi klaveripalu ja laule. Ta armastas Schuberti muusikat ja kui ta kuulis, et Schubert on surnud, nuttis ta terve öö. Ta harjutas klaverit sageli seitse tundi päevas. Kuid tal hakkasid tekkima probleemid sõrmedega. Sageli on öeldud, et ta vigastas oma käsi, sest ta tegi midagi, et sõrmi venitada, kuid nüüd arvatakse, et tõenäolisemalt oli see tingitud elavhõbedamürgistusest, sest arstid olid kasutanud elavhõbedat, et proovida ravida tema süüfilist. Mis iganes see ka ei olnud, ta ei saanud jätkata pianistina ja veetis oma ülejäänud elu heliloomingu ja muusikakirjanduse kirjutamisega. Paljud tema artiklid ilmusid ajakirjas Neue Zeitschrift für Musik (Uus muusikaajakiri), mille ta ise algatas.

1834. aastal kihlus ta kuueteistkümneaastase Ernestine'i, kuid siis katkestas Schumann kihluse, sest ta armastas Clara Wiecki. Clara vanemad ei tahtnud, et ta temaga abielluks. Tema isa tegi kõik endast oleneva, et abielu takistada. Võib-olla aimas ta, et Schumannil oli süüfilis, võib-olla teadis ta, et ta oli sageli purjus. Lõpuks, pärast paljusid vaidlusi, kohtuprotsesse ja salajasi kohtumisi Roberti ja Claraga, abiellusid nad 1840. aastal.

Schumann kannatas maniakaalse depressiooni all. Kui ta oli depressioonis, ei kirjutanud ta peaaegu midagi, kuid 1840. aasta oli tema jaoks õnnelik ja ta kirjutas palju laule ning ka orkestrimuusikat. Aastal 1841 kirjutas ta neli sümfooniat. 1842. aastal läksid nad koos kontserdireisile, kuid Schumannil oli see raske, sest Clara oli temast kuulsam. Ta naasis üksi Leipzigi, et töötada oma kirjastuse juures. Sel ajal tundis ta end taas masendatuna ja jõi palju õlut ja šampanjat. Ta oli taas õnnelik, kui Clara naasis ja komponeeris kammerlikku muusikat. 1844. aastal tegid nad Venemaal tuuri ja mängisid tsaarile. Augustiks sai ta täieliku närvikahjustuse ja ei suutnud enam oma muusikat kuulata. Ta taastumine võttis aega.

Nüüdseks oskas ta kirjutada igasugust muusikat. Ta kirjutas muusika Goethe kuulsale näidendile "Faust". Ta kirjutas 1849. aastal ühe ooperi, Genoveva. Tema kuulsus levis aeglaselt. Aastaid olid Dresden ja Leipzig ainsad linnad, kus ta oli kuulus. Aastal 1850 sai temast Düsseldorfi muusikajuht. Aastal 1853 kohtus ta Brahmsiga. Brahmsist sai Schumanni perekonna suur sõber. Schumann avaldas Neue Zeitschrift für Musik'is artikli pealkirjaga "Neue Bahnen" ("Uued teed"), milles ta ütles, et Brahmsist (kes oli sel ajal 20-aastane) saab väga suur helilooja. Tal oli õigus.

Schumann oli sageli mõelnud, et üritab end tappa. 27. veebruaril 1854 viskas ta end Reini jõkke. Mõned paadimehed päästsid ta välja, kuid kui nad ta maale tõid, näis ta olevat täiesti hulluks läinud. Ta viidi varjupaika, kus ta veetis oma elu viimased kaks aastat. Ta suri 29. juulil 1856.

Schumanni klaverimuusika on väga tuntud. Kuigi ta pidi loobuma oma pianisti karjäärist, mängis tema abikaasa Clara tema teoseid ja aitas neil kuulsaks saada. Paljud tema klaveriteosed on lühikeste palade kogumikud, millest igaühel on oma pealkiri, nt Papillons (Liblikad), Davidsbündlertänze, Carnaval. Schumann mõtles nende palade kirjutamisel karnevalistlikele pidustustele. Davidsbündler oli grupp inimesi, kuhu Schumann kuulus ja kellele ei meeldinud "vilistid" (inimesed, kes ei nautinud head muusikat, nimetatud Piibli vilistite järgi) Karnevalis on Schumanni isiksuse kaks külge esindatud Florestani ja Eusebiuse poolt. Schumanni maniakaalne depressioon (õnnelikud ja traagilised meeleolud, mis tal olid) on tema muusikas kõrvuti kuulda. Teised klaveriteosed on Kreisleriana,Album noortele, milles on mõned üsna lihtsad palad nagu Soldier's March ja populaarne Scenes from Childhood koos kuulsa Träumerei (Unenägu). On ka pikemaid klaveriteoseid: 3 sonaati, toccata ja Phantasie.

Tema kammermuusika hõlmab keelpillikvartette ja kuulsat klaverikvintetti.

Schumann oli üks suurtest laulude (saksa laulude) heliloojatest. Ta valis kuulsate saksa luuletajate luuletusi ja pani need väga fantaasiarikkal viisil muusikasse. Klaveril on väga huvitavad saatemängud, mis aitavad sõnade tähendust esile tuua. Ta kirjutas laulutsükli "Dichterliebe" (Poeedi armastus), mis on mõne Heinrich Heine luuletuse seade. Teine laulutsükkel kannab pealkirja "Frauenliebe und -leben" (Naise armastus ja elu) Adalbert von Chamisso sõnadele.

Kuigi noor Schumann näis eelistavat kirjutada lühikesi teoseid, hakkas ta pärast kohtumist Mendelssohniga rohkem huvituma pikkadest teostest. Samuti sai ta inspiratsiooni sümfooniate kirjutamiseks pärast seda, kui ta avastas Schuberti sümfoonia nr 9, millest keegi ei teadnud, et Schubert oli selle kirjutanud. Ta leidis selle Viinis Schuberti venna majast ühest karbist. Schumann kirjutas neli sümfooniat. Üks tema parimaid on Kolmas sümfoonia, mida sageli nimetatakse Reini sümfooniaks (Reini jõe järgi). Neljas d-moll on samuti suurepärane teos. Kasutades vaid mõnda muusikalist ideed, arendab ta neid mitmel viisil edasi ja kirjutab pika, neljasosalise teose. Tema klaverikontsert on suur lemmik. Clara Schumann mängis seda Leipzigi Gewandhausi orkestriga esmakordselt 1846. aasta uusaastapäeval.

Pärast Schumanni surma pühendus Clara oma abikaasa muusika mängimisele ja selle tuntusele. Ta külastas regulaarselt Inglismaad, kus ta mängis kontsertidel. Ta toimetas ka palju Schumanni teoseid kirjastuse Breitkopf und Härtel jaoks.

• Schumanni Allegro op 8