Mis on sümfoonia? Määratlus, osad, vormid ja tuntud heliloojad

Mis on sümfoonia? Selge määratlus, osad ja vormid, plus kuulsad heliloojad — Haydnist Mahlerini. Õpi sümfoonia struktuuri, ajalugu ja võtmeterminid.

Sümfoonia on muusikateos, mis on kirjutatud orkestrile mängimiseks. See võib olla üsna pikk teos — klassikalise sümfoonia kestvus ulatub tavaliselt 20–50 minutist kuni pikemate romantiliste ja 20. sajandi teoste puhul üle tunni. Tavaliselt on sümfoonia jagatud osadeks, enamasti 3 või 4 osaks, mida nimetatakse osadeks, kuid leidub nii lühemaid kui ka sõnaselgelt mitmeosalisemaid vorme.

Sümfoonia esimene osa on sageli kiire ja energiline ning sageli asetub see sonaatvormis — see tähendab, et osas on tavaliselt ekspositsioon (teemade esitamine), arendus (teemade töötlemine) ja rekapituleerimine (teemade tagasitulek). Teine osa on tavaliselt aeglasem ja laulvam, pakkudes kontrasti esimesele. Kolmas osa võib olla menüüt (klassikalisem variant) või scherzo ja trio (scherzo on kiirema tempoga ja tihti humoorikam või teravam). Neljandat osa nimetatakse sageli "Finale"; see võib olla rondo- või sonaatvormis või nende kombinatsioon ning selle ülesanne on anda teosele lõplik, energiline või emotsionaalne lahendus. Sümfoonia kirjutamiseks on palju erinevaid viise — see skeem aga oli aluseks ja inspiratsiooniks Joseph Haydn, keda sageli kutsutakse "sümfoonia isaks", ja paljud heliloojad järgnesid või arendasid tema liikumismustrit edasi.

Tähtsamad omadused ja vormilised variatsioonid

• Osade arv ja pikkus: klassikalisel perioodil olid levinud 3–4 osa; romantilises muusikas muutusid osad sageli pikemaks ja teoste struktuur paindlikumaks.
• Sonaatvorm: esimese osa tavalisim vorm, mis loob tugeva temaatilise arengu ja dramaatilise kaare.
• Scherzo ja menüüt: kolmas osa on rütmiline ja tantsuline, menüüt on rahulikum ja elegantsem, scherzo tavaliselt teravam ja energilisem.
• Finale: lõpetav osa saab sageli olema särav ja resoluutne (või mõnikord traagiline, kui kogu teos kannab sellist joont).
• Erandid ja uuendused: mõned heliloojad on lisanud sümfooniale vokaalpartisid (nt Beethoveni 9. sümfoonia kooriga), kasutanud sümfoonia sees solistlikke osasid või kirjutanud väga pikaajalisi, mahukaid sümfooniaid (nt Mahler).

Orkestratsioon ja esitus

Sümfoonia tavaliselt kasutab suurt sümfooniaorkestrit, kuhu kuuluvad:

• keelpillid (iol, vioola, tšello, kontrabass)
• puhkpillid (flööt, oboe, klarnet, fagott jt)
• vaskpillid (trompet, tromboon, sarv)
• perkutsoon (timpani ja mõnikord lai valik löökpille)

Romantilises ja 20. sajandi muusikas laiendati orkestrit sageli harfide, klahvpillide (nt klavessiin, klavess, klaver), lisaperkussiooni ja eksootilisemate värvidega. Sümfoonia esitab tavaliselt dirigent, kes juhib tempot, fraasi ja tasakaalu ning koordineerib orkestri osade dünaamikat ja interpretatsiooni.

Programmine vs absoluutne muusika

Mõned sümfooniad on absoluutmuusika — need ei räägi otseselt mingist välisest loost, vaid keskenduvad vormile ja muusikalisele arengule. Teised on programmilised — neil on programm ehk kirjeldav teema (näiteks looduspildid, narratiiv või filosoofiline idee). 19. sajandil kasutasid mitmed heliloojad programmi, laiendades sümfoonia väljendusvõimalusi.

Tuntud heliloojad ja iseloomulikud näited

Mõned kõige kuulsamad sümfooniate heliloojad on Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart, Ludwig van Beethoven, Franz Schubert, Felix Mendelssohn, Robert Schumann, Anton Bruckner, Johannes Brahms, Pjotr Tšaikovski, Gustav Mahler, Jean Sibelius ja Dmitri Šostakovitš.

Nende nimekaimad teosed illustreerivad sümfoonia mitmekülgsust: Haydn arendas välja klassikalise neljaosalisuse kuju (nt "Surprise" sümfoonia), Mozarti sümfooniad ühendavad elegantsi ja selge vormi (nt nr 40), Beethoven tõi sümfooniasse dramaturgia ja sügavuse (nt 3. "Eroica", 5., 9. kooriga), Schubert ja Bruckner laiendasid harmooniat ja massiivset vormi, Tšaikovski pakkus tugevaid meloodiaid ja emotsionaalsust (nt 6. "Pathétique"), Mahler kasutas suurt orkestrit ja suurvormi ning tegi sümfooniast peaaegu universaalse filosoofilise avalduse. Šostakovitš kasutas sümfooniat tihti poliitiliselt laetud või satiiriliste alltoonidega.

Kuidas sümfoonia mõjutas muusikalooga edasi?

Sümfoonia on olnud keskne žanr klassikalises muusikas, mille kaudu heliloojad on uurinud vormi, orkestratsiooni, temaatilist arengut ja väljenduslikkust. Ajaloo jooksul on sümfoonia muutunud paindlikumaks — heliloojad on kasutanud selle raamistikku nii traditsiooniliste kui ka eksperimentaalsete ideede edastamiseks. Sümfoonia jääb tänapäeval orkestri peaprogrammi ja muusikahariduse lahutamatuks osaks.

Kui tahate, võin lisada näiteid konkreetsete sümfooniate struktuurist (nt Beethoveni 5. osa ja vorm) või koostada nimekirja kuulamist soovitatavatest teostest eri ajastutest.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sümfoonia?

K: Mitu osa on tavaliselt sümfoonias?

K: Mis tüüpi osa on sageli sümfoonia esimene osa?

K: Millist tüüpi on sümfoonia teine osa?

K: Millist tüüpi osad võivad olla kolmas ja neljas osa?

K: Kes on tuntud kui "sümfoonia isa"?

K: Kuidas on paljud heliloojad pärast seda kasutanud Haydni mustrit oma kompositsioonides?

Otsing