Menuett: ajalugu, tantsuomadused ja koht klassikalises muusikas

Menuett on tants, mis oli 18. ja 19. sajandil Prantsusmaal populaarne. Seda tantsiti aristokraatia poolt, eriti kuningas Louis XIV õukonnas. Menuett tekkis 17. sajandi lõpus ja oli osa õukonnaetiketist: tantsu peeti viisakaks, graatsiliseks ja rangelt struktureeritud paaritantsuks, mille sammud ja tahtejärgi järgiti hoolikalt.

Ajalugu ja nimetused

Mõnikord kasutatakse prantsuse kirjaviisi menuet või itaalia keeles minuetto. Tantsu juured on nii Prantsusmaa kui ka Itaalia tantsutraditsioonides ning see levis kiiresti üle Euroopa aristokraatlikes ringkondades. Menuett oli tavaliselt mõõdukas või aeglane tants ja iseloomustati peenete käitumisnormide, kummarduste ja väikeste sammude kaudu.

Tantsuomadused ja sammud

Menueti takt on alati kolmelöökeline (3/4 takt), kus rõhk langeb tavaliselt esimesele löögile. Sammud on sümmeetrilised ja rõhutatult graatsilised: tantsupaar liigub ette, tagasi ja külgedele, kasutades õhukesi kõnnimisi, pöördeid ja kumardusi. Menuett sobis hästi õukonna avaliku ilmutuse ja ballide formaalse osa korraldamiseks.

Muusikaline vorm ja roll klassikalises muusikas

Heliloojatele meeldis menuett ja sageli kirjutasid nad neid just klaviatuurile või teistele instrumentidele mõeldud muusikapaladena. Sellised heliloojad nagu Bach ja Händel lisasid need oma sviitidesse (tantsuliste osade kogumik). Lully hakkas neid lisama oma ooperitesse, sageli paarikaupa: Menuett I, Menuett II, seejärel Menuett I kordus. Sageli mängis teist menüüdi kolm instrumenti, nii et seda nimetati trioks.

Instrumentaalse traditsiooni oluline tunnus on menueti vorm: tavaliselt koosneb see kahest binaarsest osast (A ja B), kummalgi osal kordusmärgised (A A B B). Sümfooniate ja sonaatide kontekstis kujuneb tihti aga nn minuet and trio struktuuriks, mis on laiemalt ABA-laadne:

A = Menuett (kordused)
B = Trio (kontrasti osa, sageli väiksema koosseisuga või teises võtmes)
A = Menueti kordus (tavaliselt ilma kordustähistusteta)

Klassikalise muusika perioodil kasutati menüüdi ja triot sümfooniates ja sonaatides. Need moodustasid tavaliselt neljasosalise teose kolmanda osa. Haydn, Mozart ja Beethoven kirjutasid kõik menuette ja triosid. Trioosa erines tihti orkestratsiooni poolest (nt väiksem koosseis või eraldi kolmekesi mängitud partii), mis andis heliloolisele tervikule kontrasti ja värskust.

Stiiliareng ja üleminek scherzole

Ajapikku muutusid menüüdid tihedamaks ja erksamaks, kuni nad 19. sajandi alguses paljudes heliloomingutes asendusid kiiremava ja terava iseloomuga scherzodega. Selle muutuse mõjutasid publiku maitse ja uued romantilise ajastu vormid. 19. sajandiks oli valss muutunud uue keskklassi seas moodsaks ning viisakas menuett läks moest välja; ent muusikaliselt jäi menuet ja sellest tuletatud vorm (minuet & trio / scherzo) oluliseks arendusjõuks sümfoonilise ja kammermuusika struktuurides.

Mõned praktilised märkused ja tuntud näited

Tempo: menuetid olid reeglina mõõdukad (sõnadena näiteks Moderato, harvem Allegretto); hilisemad minuetid kippusid kiirenema.
Rõhk ja fraas: tugeva rõhu tõttu I löögile tekib tantsulise liikumise kindel marsruut — see mõjutab ka muusikalist fraasiharidust ja meloodilist rõhutust.
Tuntud näited: Mozarti ja Haydni menüüdid sümfooniate ja klaveripalaosade kolmandates osades; Beethoven kasutas ja transformeeris minuetivormi oma varases loomingus ning hilisemalt asendas sageli menüüdi scherzoga.
Orkestratsioon: trioosa võis olla nimetatud „trioks”, sest mõnikord hõlmas see vaid kolme instrumenti või oli sooloriski selgem.

Kuigi menuett kui õukonna tants kaotas 19. sajandil oma esmase sotsiaalse rolli, on tema mõju klassikalisele vormitunnetusele märkimisväärne: menueti-eelne rütmiline selgus, fraseerimine ja kaheosaline kordussüsteem on mõjutanud muusikalist struktuuri sajanditeks. Tänapäeval kohtame menüüdi nii ajaloolistel ballidel, rekonstruktsioonidel kui ka kontsertlavadel, kus see esineb nii tantsu- kui ka heliloominguvormina.

Küsimused ja vastused

K: Mis on menuett?

V: Menuett on tants, mis oli 18. ja 19. sajandil Prantsusmaal populaarne. Seda tantsiti aristokraatia poolt, eriti kuningas Louis XIV õukonnas. Mõnikord kasutatakse prantsuse keeles menuet või itaalia keeles minuetto. See oli mõõdukas või aeglane tants, mille taktis on kolm lööki (3/4 takt).

K: Kuidas kasutasid heliloojad menuette?

V: Heliloojatele meeldis menuettide muusika ja sageli kirjutasid nad neid lihtsalt muusikapaladeks klahvpillidele või teistele instrumentidele. Samuti lisasid nad neid oma sviitidesse (tantsukoosseisude kogumik), ooperitesse, sümfooniatesse ja sonaatidesse. Haydn, Mozart ja Beethoven kirjutasid kõik menuette ja triosid.

Küsimus: Millal sai valss moes?

V: 19. sajandiks olid valsid muutunud moodsaks uue keskklassi seas, mistõttu viisakad menuetid läksid moest välja.

K: Millise liikumisviisi moodustasid tavaliselt minuetid?

V: Minuetid moodustasid klassikalise muusika perioodi teostes, näiteks sümfooniates ja sonaatides, tavaliselt neljaliikmelise teose kolmanda osa.

K: Mille poolest erinesid Menuett II tavalistest Menuettidest?

V: Minuet II mängiti sageli ühe asemel kolme instrumendiga, mistõttu neid nimetati pigem triodeks kui tavalisteks minuetiteks.

K: Kes populariseeris Minuettide tantsimise?

V: Aristokraatia populariseeris tantsimist Minuetitega, eriti kuningas Louis XIV õukonnas Prantsusmaal 18.-19. sajandil.