Ludwig van Beethoven

Varasemad aastad

Beethoveni lapsepõlvest on teada väga vähe. Ta ristiti 17. detsembril 1770 ja sündis tõenäoliselt paar päeva enne seda. Beethoveni vanemad olid Johann van Beethoven (1740 Bonnis - 18. detsember 1792) ja Maria Magdalena Keverich (1744 Ehrenbreitsteinis - 17. juuli 1787). Magdaleena isa Johann Heinrich Keverich oli olnud Trieri peapiiskopkonna õukonna ülem Koblenzi vastas asuvas linnuses Festung Ehrenbreitstein. Tema isa oli üsna tähtsusetu muusik, kes töötas Kölni kuurvürsti õukonnas. See õukond asus Bonnis ja siin elas ta kuni oma nooruseni. Tema isa andis talle esimesed klaveri- ja viiulitunnid. Beethoven oli imelaps nagu Mozart, kuid kui Mozarti viis isa väikese poisina üle kogu Euroopa, siis Beethoven ei reisinud enne 17. eluaastat. Selleks ajaks oli tema klaveriõpetajaks mees nimega Neefe, kes oli õppinud klaverit Johann Sebastian Bachi poja Carl PhilippEmanuel Bachi käe all. Neefe ütles kuurvürstile, et noorele Beethovenile tuleks anda võimalus reisida, ja nii lubati tal minna Viini. Seal võis ta saada Mozarti käest ühe või kaks õppetundi, kuid siis sai Beethoven kirja, et tema ema on suremas, nii et ta kiirustas tagasi Bonni. Peagi suri ema ja Beethoven pidi aitama perekonna eest hoolitseda, sest isa oli muutunud alkohoolikuks. Beethoven mängis vioolat kuurvürsti orkestris, ta hakkas komponeerima ja leidis palju sõpru. Mõned neist sõpradest olid muusikud ja teised olid väga tähtsad inimesed, paljud neist olid aristokraadid, kes võiksid teda karjäärile kaasa aidata.

1792. aastal lubas kuurvürst Beethovenil taas Viini reisida. Nad ootasid, et ta mõne aja pärast tagasi tuleks. Kuid Beethoven ei lahkunud Viinist kunagi. Ta jäi sinna oma elu lõpuni. Ta oleks hea meelega saanud Mozarti käest veel mõned kompositsioonitunnid, kuid Mozart oli just surnud, nii et ta sai hoopis Haydnilt tunde. Haydn oli hea õpetaja, kuid aasta hiljem läks ta Inglismaale. Seetõttu võttis Beethoven tunde Albrechtsbergerilt, kes ei olnud nii kuulus kui Haydn. Ka tema oli hea õpetaja ja pani teda kirjutama palju tehnilisi harjutusi. Ta näitas talle, kuidas kirjutada edasijõudnud kontrapunkti ja fuugasid. See aitas tal saada suureks heliloojaks.

Beethoven tahtis saada kuulsaks pianisti ja heliloojana, mistõttu ta hakkas tutvuma tähtsate, aristokraatlike inimestega. Mõned neist inimestest olid teda juba Bonnis kuulnud, kui nad olid sinna reisinud, nii et tema nimi sai Viinis tuntuks. Abiks oli ka see, et ta võis öelda, et oli kuulsa Joseph Haydni õpilane. Viinis oli palju aristokraatlikke inimesi, kes armastasid muusikat, ja paljudel oli oma eraorkester. Mõned neist hakkasid Beethovenile elamispinda andma, kui Bonni kuurvürst 1794. aastal lõpetas talle raha saatmise. Beethoven hakkas esinema eramajades ja ta sai tuntuks oma improvisatsioonide poolest. 1795. aastal esitas ta ühel kontserdil ühe oma klaverikontserdi. Samuti ilmus tema esimene väljaanne (tema oopus 1). See oli kolmest klaveritriost koosnev kogumik. Haydn oli neid aasta varem erakontserdil kuulnud ja soovitas Beethovenil kolmandat mitte avaldada. Ta avaldas selle siiski ja see oli see, mis sai kõige edukamaks. Tema opus 2 oli kolme klaverisonaadi rühm, mida ta mängis oma sõbra vürst Lichnowsky õukonnas. Kui ta need avaldas, pühendas ta need Haydnile.

Beethoven oli hakanud kuulsaks saama, reisides sellistesse kohtadesse nagu Praha ja Pressburg. Ta kirjutas palju kammermuusikat. Võib-olla oli ta veidi kade Haydni edule, mida ta oli saavutanud oma viimaste sümfooniatega, mida ta oli kirjutanud Londoni jaoks. Aastal 1800 andis ta oma esimese avaliku kontserdi oma muusikaga. Ta dirigeeris nii oma Esimest sümfooniat kui ka Septetti. Nüüdseks püüdsid mitmed kirjastajad teda veenda, et nad lubaksid tema uusi teoseid avaldada. Beethoven oli muutumas heliloojana kuulsaks. Ja sel perioodil valmis Beethoveni kõige kuulsam klaverisonaat: nr 14, cis-moll, mille hüüdnimi on "Kuuvalgus". See oli kirjutatud tema sõbrannale, 16-aastasele Giulietta Guicciardile. Siiski polnud ta kaugeltki õnnelik, sest ta sai aru, et ta hakkab kurtuma. Ja kui ta palus Giulietta abiellumist, keeldusid tema vanemad ja abiellusid hoopis teise 20-aastase mehega.

13-aastane Beethoven umbes 1783. aastal.

Keskmine periood

Beethoven näib olevat püüdnud neid halbu mõtteid unustada, töötades väga kõvasti. Ta kirjutas veel palju muusikat, sealhulgas oma Kolmanda sümfoonia, mida nimetatakse Eroica'ks. Algselt andis ta sellele pealkirja Bonaparte Napoleoni auks, keda ta imetles. Aga kui Napoleon kroonis end 1804. aastal keisriks, hakkas Beethoven arvama, et ta on lihtsalt türann, kes tahab palju võimu. Ta läks laua juurde, kus sümfoonia partituur lebas, ja rebis tiitellehe lahti. Beethoven jäi sel aastal Viini, töötas kõvasti ooperis ja andis klaveritunde Josephine von Brunsvikile, kellele ta kirjutas kirglikke kirju. Ta oli noor lesk, kellel oli neli last. Ei ole võimalik täpselt teada, millised olid tema tunded Beethoveni vastu, kuid sotsiaalselt kuulus ta kõrgemasse seltskonda ja arvatavasti arvas, et metsik muusik ei ole sobiv abikaasa. Lõpuks abiellus ta paruniga, kuid ka see abielu, nagu tema esimene, ei olnud õnnelik.

1805. aastal kirjutas Beethoven oma ainsa ooperi. Järgmise aasta kevadel anti kaks etendust, kuid seejärel ei esitatud seda veel kaheksa aasta jooksul. Beethoven oli teinud ooperisse, mis sai tuntuks Fidelio nime all, mitmeid muudatusi. Ovastuure, mille ta oli kirjutanud 1806. aasta etenduseks, on nüüd tuntud kui Leonore 3 ja seda esitatakse tavaliselt kontsertidel eraldi. Ooper on "päästeooper", tüüpiline prantsuse ooper, mis kirjeldab meest, kes on vangistatud ja keda päästab tema armuke, kes maskeerib end meheks ja suudab vanglasse pääseda.

Beethoven jätkas kompositsioonide kirjutamist: viiulikontsert, sümfooniad, klaverikontserdid, keelpillikvartetid ja kammermuusika. Kaks tema suurimat sümfooniat sündisid 1806. aastal: sümfoonia nr 5 ja sümfoonia nr 6 "Pastorale". Esimene oli tuntud oma tumeda ja sügava kõla poolest, eriti esimeses osas. Teine oli kuulus oma maastiku kujutamise poolest. Ta kirjutas ka klaverikontserdi nr 4 ja klaverikontserdi nr 5 "Keiser". Ta teenis raha, meeldides aristokraatidele, pühendades neile tasu eest teoseid ja müües oma muusikat kirjastajatele. Aeg-ajalt teenis ta raha kontsertidega. See ei olnud regulaarne sissetulek. Talle oleks meeldinud keisri kapellmeistri ametikoht. Seda ta ei saanud, kuid 1809. aastal andsid talle kolm rikast aadliperemeest: peahertsog Rodolph, vürst Lobkowitz ja vürst Kinsky elu lõpuni sissetuleku tingimusel, et ta jääb Viini. See tähendas, et Beethoven ei pidanud raha pärast nii palju muretsema. Tal paluti kirjutada muusika Goethe näidendile Egmont. Ovastuure on väga sageli esitatud kontsertteosena. Beethoven tahtis väga kohtuda Goethega. Need kaks suurt meest kohtusid Teplitzis. Goethe kirjeldas Beethovenit hiljem kui üsna metsiku käitumisega meest, kes oma ristiuskuva suhtumisega maailma tegi endale elu raskeks. Beethoven imetles mitmeid naisi, sealhulgas üht naist, kellele ta kirjutas kirgliku kirja. Ta on tuntud kui "surematu armuke", kuid keegi ei tea, kes ta oli. Beethoven näib pølle olevat sügavalt masendunud, sest ta ei leidnud kunagi tõelist õnne armastuses.

Kurtus

29. juuni 1801. aasta kirjas rääkis Beethoven ühele Bonnis elavale sõbrale kohutavast saladusest, mis tal juba mõnda aega oli. Ta teadis, et ta on muutumas kurdiks. Mõnda aega oli tal palavik ja kõhuvalu. Noor mees ei oota, et ta kurtuks jääb, kuid nüüd hakkas ta seda endale tunnistama. Tal oli raske kuulda, mida inimesed räägivad. Just sel hetkel, kui ta oli hakanud saama tuntuks kui üks suurimaid heliloojaid, oli see kohutav löök, kui ta mõistis, et ta on kaotamas oma kuulmist. 1802. aastal viibis ta mõnda aega Heiligenstadtis, mis on praegu Viini eeslinn, kuid tol ajal asus see linnast väljas. Seal kirjutas ta kuulsa kirja, mida tuntakse Heiligenstadti testamendi nime all. See on dateeritud 6. oktoobriks ja räägib tema kasvavast pettumusest oma kurtuse pärast. Ta palub inimestel talle andestada, kui ta ei kuule, mida nad räägivad. Ta ütles, et oli tihti mõelnud enesetapule, kuid tal oli nii palju muusikat peas, mis tuli kirja panna, et ta otsustas oma elu jätkata. See väga emotsionaalne kiri leiti pärast tema surma tema paberite hulgast. Ta ei saatnud seda kunagi kellelegi.

Hilisem elu

1814. aastaks oli Beethoven saavutanud oma kuulsuse kõrgpunkti. Viini rahvas pidas teda suurimaks elavaks heliloojaks ja kuninglikud inimesed kutsusid teda sageli oma paleedesse. See oli aasta, mil ta mängis oma kuulsa klaveritrio op. 97 "Ertshertsog". See oli viimane kord, kui ta avalikult klaverit mängis. Tema kurtuse tõttu oli võimatu jätkata.

Beethovenil oli palju probleeme, kui tema vend Caspar Carl suri, jättes maha 9-aastase poja. Poisi ema võis olla võimetu poja eest hoolitsema, kuid Beethoven pidi seda kohtus tõestama. Mitu aastat hoolitses ta oma vennapoja eest, kuid see oli keeruline suhe, mis tõi kaasa palju kohtukirju ja tülisid inimestega. 1826. aastal üritas Karl end maha lasta. Ta jäi ellu, kuid inimesed veensid Beethovenit lõpetama tema eestkoste. Karl läks armeesse.

Viimased aastad olid Beethoveni jaoks õnnetud aastad. Selle aja jooksul kirjutas ta väga vähe. Siis, 1817. aastal, ta toibus ja kirjutas oma kaks viimast sümfooniat, missat "Missa Solemnis", oma viis viimast klaverisonaati ja rühma keelpillikvartette, mis olid nii moodsad ja keerulised, et väga vähesed inimesed tol ajal mõistsid nende muusikat. Tänapäeval arvatakse, et need on suurimad teosed, mis on kunagi keelpillikvartetile kirjutatud.

Tema üheksandat sümfooniat nimetatakse koorisümfooniaks, sest viimases osas on koor ja solistid. Tollal ei mõistetud ka seda, sest sümfoonia on tavaliselt teos orkestrile, mitte teos lauljatega. Beethoven valis sõnad saksa luuletaja Friedrich Schilleri luuletusest: An die Freude (Ood rõõmule). Selles on juttu rahumeelsest ja harmoonilisest kooselust, nii et see edastab inimestele olulise sõnumi. Seepärast on see viimastel aastatel valitud Euroopa Liidu hümniks. Üheksas sümfoonia kõlas 7. mail 1824. aastal toimunud kontserdil. Pärast scherzo osa aplodeeris publik entusiastlikult, kuid Beethoven ei kuulnud aplausi ja üks lauljatest pidi teda ümber pöörama, et ta näeks, et inimesed plaksutavad.

Beethoven suri 26. märtsil 1827. aastal. Tema matustele tuli tänavatele umbes 20 000 inimest. Kuulus luuletaja Franz Grillparzer kirjutas matusekõne. Üks tõrvikukandja oli Franz Schubert. Schubert suri järgmisel aastal. 1888. aastal viidi Beethoveni ja Schuberti säilmed Viinis teisele kalmistule ja asetati kõrvuti.

Beethoven 1823. aastal Ferdinand Georg Waldmülleri poolt

Legacy

Beethoveni muusika jagatakse tavaliselt kolme perioodi: Varane, keskmine ja hiline. Enamik heliloojaid, kes elavad kaua, arenevad vanemaks saades ja muudavad oma kompositsiooniviisi. Loomulikult ei ole need stiilimuutused järsud, kuid need on üsna hea viis tema heliloominguperioodide mõistmiseks.

Tema esimene periood hõlmab teoseid, mida ta kirjutas oma nooruses Bonnis, ja tema esimesi päevi Viinis kuni umbes 1803. aastani. Tema keskmine periood algab Eroica-sümfooniaga ja hõlmab enamikku tema orkestriteostest. Tema viimane periood hõlmab üheksandat sümfooniat ja hilisemaid keelpillikvartette.

Beethoven on tõenäoliselt kõige kuulsam helilooja ja kõige rohkem kirjutatud. Ta oli metsik isiksus ja seda ootasid 19. sajandi romantikud alati suurtelt kunstnikelt. Romantikud arvasid, et kunstnik on kuidagi liialdatud omadustega inimene, kes ei ole nagu tavalised inimesed. Beethoven oli väga tugev isiksus. Ta elas Prantsuse revolutsiooni ajal ja tal olid tugevad vaated sõltumatuse ja türanniast vaba eluviisi suhtes. See tegi temast paljude inimeste silmis kangelase.

Tema muusika oli nii kuulus, et paljudel 19. sajandi heliloojatel oli üsna raske kirjutada, sest nad arvasid, et neid hakatakse temaga võrdlema. Näiteks Johannes Brahmsil võttis oma esimese sümfoonia kirjutamine kaua aega. Ta arvas, et kõik ootavad temast järgmist Beethovenit. Alles 19. sajandi lõpu poole kirjutas Gustav Mahler mitu sümfooniat, mis sisaldavad laulu, kuigi ta teeb seda väga erinevalt Beethovenist.

Beethoven Saksa postmargil.