Fidelio on Ludwig van Beethoveni ooper kahes vaatuses. See on Beethoveni ainus ooper. Saksakeelne libreto on Joseph Sonnleithneri kirjutatud prantsuse jutustuse põhjal. Ooper räägib sellest, kuidas Leonore, maskeerituna vangivalvuriks nimega "Fidelio", päästab oma abikaasa Florestani surmast poliitvanglas.

Fidelio on näide "päästeooperist", mis oli tollal populaarne ooperitüüp. Kangelane (või kangelanna) peab võitlema julmade inimeste vastu, et päästa armastaja. See on kirjutatud Prantsuse revolutsiooni ajal. Sel ajal rääkisid kõik ideed vabadusest ja rahust ning see tõi kaasa sõdu kogu Euroopas. Kuulus "Vangide koor" on laul vabadusele, nagu ka tema üheksanda sümfoonia viimane osa.

Beethoven töötas ooperi kallal mõnda aega, enne kui ta sellega täielikult rahul oli. Esimest korda (1805. aastal) esitati see kolmeosaline ooper nimega Leonore. Publikus oli palju prantsuse sõjaväeohvitsere ja nad arvasid, et neid kritiseeritakse. 1806. aastal esitati seda uuesti kahe aktiga ja uue overtuuriga (nüüd tuntud kui "Overtuur: Leonore nr. 3"). Kuid Beethoveni ja teatrijuhtkonna vahelised tülid tähendasid, et rohkem etendusi ei toimunud. Kaheksa aastat hiljem vaatas Beethoven oma ooperi uuesti üle. Seekord kandis see pealkirja "Fidelio" ja see oli suur edu. Sellest ajast peale on see jäänud kuulsaks ooperiks.

Ajalooline taust ja versioonid

Libreto põhineb prantsuse kirjaniku Jean‑Nicolas Bouilly jutustusel "Léonore, ou L'amour conjugal" (armastuse ja ustavuse teema), mille põhjal Joseph Sonnleithner kirjutas saksa teksti. Beethoven pidi oma ooperi nihutatud poliitilise õhkkonna ja teatriolukorra tõttu mitu korda ümber töötama. Tuntakse mitut avavooru (overtuuri) — mitmed neist kannavad nime "Leonore" ja on muusikaliselt erinevad; ka versioon "Fidelio" sisaldab oma eraldi ouvreerimist. Lõplik, 1814. aasta versioon kindlustas ooperi kohale teatri­repertuaaris.

Peategelased ja peamised teemad

  • Leonore (Fidelio) – kangelanna, kes riietub mehena, et pääseda oma abikaasa juurde.
  • Florestan – Leonore'i abikaasa, keda on ebaõiglaselt vangistatud poliitilistel põhjustel.
  • Don Pizarro – vanglaülem ja ooperi antagonist, kelle kurjuseplaanid moodustavad peamise konflikti.
  • Rocco – vanglavaht, kelle lojaalsus ja kaastunne on pingelise moraalse dilemma all.
  • Marzelline ja Jaquino – kõrvaltegelased, kelle vahel on armulugu ja kergem meeleolu.

Põhiteemadeks on vabadus, õiglus, abieluline ustavus ja isiklik ohver suurema heaolu nimel. Muusikas väljendub see nii intiimsetes ariosoos kui ka jõulistes koori‑ ja orkestrihetkedes.

Muusikalised esiletõstmised

Ooperi tuntumad numbrid on Vangide koor (sageli nimetatud kui „O welche Lust“ saksa keeles) – liigutav kollektiivne hetkeväljendus rõõmust vabaduse ja loodetava päästmise üle – ning Leonore'i julge ja pühendunud tegevus, mida toetavad dramaatsed orkestratsioonid. Beethoven kasutab koori kui moraalse hääle ning loob intensiivseid kontraste vaiksema draama ja suurte kooripiltide vahel. Tema avavoorud (Leonore overtures) on orkestriteosed, mida tihti iseseisvalt kontserttasandil esitatakse.

Lühike sisu (akti kaupa)

I vaatuse keskmes on Leonore’i varjatud sisenemine vanglasse, et töötada koos Roccodega ja otsida võimalust Florestani päästmiseks. Vaataja saab aimu vangide raskest olukorrast ning nähakse Pizarro julmust, aga ka Marzelline’i isiklikke tundeid.

II vaatuse kulmineerub päästmisplaanis: Florestan on peidetud, Pizarro kavatseb ta tapmata jätta, kuid Leonore tegutseb otsustavalt ja avab lõpuhetkel peaaegu oma tõelise identiteedi, kuni õiglus saab lõpuks võidu – vabadus ja õigus taastatakse.

Tähendus ja pärand

Fidelio on jäänud armastatud töösse eelkõige oma tugeva inimliku sõnumi ja Beethovenile omase musica dramaga. Kuigi ooperit mõjutasid tollased poliitilised pinged ja korduvalt ümberkirjutamised, sai lõplik versioon kiiresti publiku lemmikuks. Tänapäeval esitatakse seda maailma ooperimajades nii selle dramaatilise väärtuse kui ka üldinimlike teemade — vabaduse ja õiguse — tõttu.