Prantsuse revolutsioon oli revolutsioon Prantsusmaal aastatel 1789-1799. Prantsuse revolutsiooni tulemuseks oli monarhia lõpp. Kuningas Louis XVI hukati 1793. aastal. Revolutsioon lõppes, kui Napoleon Bonaparte võttis võimu 1799. aasta novembris. Aastal 1804 sai temast keiser.

Enne 1789. aastat valitsesid Prantsusmaad aadlikud ja katoliku kirik. Valgustusajastu ideed hakkasid panema tavalisi inimesi tahtma rohkem võimu. Nad nägid, et Ameerika revolutsioon oli loonud riigi, kus kuninga asemel oli võimul rahvas. Revolutsioonieelset valitsust nimetati "Vana (vana) režiimiks".

Põhjused

Revolutsiooni vallandumisel oli mitu olulist põhjust:

  • Sotsiaalne ebavõrdsus. Ühiskond oli jagatud kolmeks seisuseks (esimene – vaimulikud, teine – aadlikud, kolmas – talupojad, linnakodanikud ja vaesemad ühiskonnagrupid). Kolmas seisus kandis suurima maksukoorma, kuid tal puudus poliitiline esindatus.
  • Majanduslik kriis. Pikaajaline riigivõlg (suured sõjakulud, sh toetus Ameerika iseseisvussõjale), halb saagikoristus ja kõrged leiva hinnad tekitasid rahulolematust.
  • Poliitilised ideed. Valgustusajastu filosoofide (nt Voltaire, Rousseau) ideed inimõigustest, võrdsusest ja rahvuslikust osalusest andsid intellektuaalse aluse muutustele.
  • Võimu ja institutsioonide kriis. Kuningakoda katsus reforme takistada või juhtida, mis tekitas poliitilist lõhet—seda süvendas kuninglikku eluviisi kritiseeriv avalik arvamus.

    • Peamised sündmused

    Olulised verstapostid revolutsiooni käigus:

  • Mais 1789 — Estates-General ja Rahvuskogu moodustumine. Kuningas kutsus kokku sugukogu (Estates-General), kuid kolmas seisus kuulutas end Rahvuskoguks ja võttis endale poliitilise lõppotsustamise õiguse.
  • Juuni 1789 — Tennisevälja vand. Rahvuskogu määras end ravitamatuks ja lubas mitte lahkuda enne uue põhiseaduse koostamist.
  • 14. juuli 1789 — Bastille´i vallutamine. Sümboolne sündmus, mis tähistas rahva otsusekindlust ja ajendas üle kogu maa rahutusi.
  • 1790–1791 — feodaalõiguste kaotamine ja Declaration of the Rights of Man and of the Citizen. Augusti lõpuks kuulutati välja võrdsus seaduse ees ning järgnesid reformid, nagu aadlike privileegide kaotamine ja kiriku maade sekulariseerimine.
  • 1791 — Varennese põgenemise katse. Kuningapere katse põgeneda tekitas usalduse kadumise monarhia osas.
  • 1792–1793 — sõjad ja revolutsiooni radikaliseerumine. Siseriiklikud pinged ja sõjad Austria ja Preisi vastu viisid kuningavõimu kaotamiseni. 1792 kuulutati välja vabariik; 1793 hukati Louis XVI.
  • 1793–1794 — Terrori valitsus. Julgeolekukomitee (Committee of Public Safety) ning juhtfiguurid, nagu Robespierre, rakendasid poliitilist repressiooni, mille käigus hukkus või vangistati kümneid tuhandeid.
  • 1794 — Thermidori reaktsioon. Robespierre kukutati ja hukati, mis lõpetas Terrori perioodi ning viis stabiliseerumispüüdlusteni.
  • 1795–1799 — Directory valitsus. Võim kuulus direktoriumi kätesse, mis jäi korruptsiooni ja poliitilise nõrkuseregulatsiooni tõttu ebapopulaarseks.
  • 1799 — Napoleoni võimuhaaramine. 9. novembril 1799 (18 Brumaire) haaras võimu Napoleon, lõpetades revolutsioonilise perioodi ja rajades konsulaadi, mis viis lõpuks tema keisriks saamiseni 1804.

    • Tagajärjed

    Revolutsioonil olid kaugeleulatuvad tagajärjed nii Prantsusmaal kui Euroopas laiemalt:

  • Sotsiaal- ja õigusreformid. Feodaalsed privileegid kaotati, tekkisid võrdsuse põhimõtted seaduse ees, laiendati kodanikuõigusi ning alustati modernse õigussüsteemi (hiljem Napoleoni koodeks) kujundamist.
  • Kiriku rolli muutumine. Katoliku kiriku varandus konfiskeeriti ja kiriku poliitiline mõju vähenes (nt Civil Constitution of the Clergy).
  • Poliitiline ja geopoliitiline mõju. Revolutsioon levitas vabaduse, võrdsuse ja rahvuse ideid, mis mõjutasid revolutsioonilisi ja riigikorralduslikke liikumisi kogu Euroopas ning sundisid monarhe sõdima revolutsiooniliste Prantsusmaaga.
  • Administratiivsed ja majanduslikud reformid. Ilmusid uued haldusüksused (departemangud), reformiti maksusüsteemi ning hakati levitama mõõtühikute standardiseerimist (mõõtsüsteemid/meetermõõt).
  • Inimlik hind ja poliitiline ebastabiilsus. Revolutsioon tõi kaasa vägivalda, massihukatusi ja pidevaid sõdu, mis põhjustasid suurt inimkaotust ja majanduslikku segadust.
  • Koloniaalsed mõjud. Revolutsiooni ideed mõjutasid koloniaalimpeeriumeid — näiteks kiirendasid need Haitil (Saint-Domingue) orjade ülestõusu, mis tõi kaasa iseseisvuse võidu 1804.
  • Pikaajaline pärand. Prantsuse revolutsioon aitas alustada modernse rahvusriigi, kodanikuõiguste ja demokraatlike institutsioonide arengut Euroopas ning andis alust 19. sajandi vabadus- ja iseseisvusliikumistele.

    • Kokkuvõte: Prantsuse revolutsioon oli keeruline protsess, mille käigus kukutati vana režiim, rakendati suuri sotsiaalseid ja poliitilisi reforme ning vallandati sündmuste jada, mis muutsid Euroopa ajaloo kulgu. Kuigi revolutsioon tõi kaasa suuri saavutusi (õigused, võrdsus, seaduslikkus), kaasnesid sellega ka vägivald ja poliitiline ebastabiilsus, mille tulemusena tõusis lõpuks võimule tugev juht — Napoleon Bonaparte.