Prantsuse revolutsioon

Revolutsiooni põhjused

Paljud probleemid Prantsusmaal viisid revolutsioonini:

1. Kuningate Louis XV ja Louis XVI ajal oli Prantsusmaa võitnud Preisimaa ja Briti impeeriumi vastu Amlanis. Samuti võitlesid nad uuesti Suurbritannia vastu Ameerika revolutsioonis. Nad laenasid palju raha, et sõdade eest maksta, ja riik muutus vaeseks.
2. Kõrge leivahind ja töölistele antud madalad palgad põhjustasid nälja ja alatoitluse all kannatavaid tavainimesi. See tekitas neis vastumeelsust rikaste aadlike vastu, kellel oli raha, et hästi süüa ja ehitada suuri maju.
3. Rooma-katoliku kirik, kellele kuulus kõige rohkem maad Prantsusmaal, kehtestas põllukultuuridele maksu, mida nimetati kümneks (kümneks), mis kahjustas kõige vaesemaid ja näljasemate inimesi, kuna nad ei suutnud seda maksu endale lubada.
4. Valgustatuse ideaalid. Paljudele inimestele ei meeldinud kuningavõimu ja aadli absoluutne valitsemine. Nad nägid, et teistes riikides, näiteks Ameerika Ühendriikides, mis sel ajal olid just moodustatud, oli neil sarnastel inimestel rohkem võimu valitsuse üle. Samuti soovisid nad usuvabadust.
5. Esimene ja teine seisus, st vaimulikkond ja aadel, nautisid kõiki privileege ja õigusi, kuid kolmas seisus (keskklass, linnatöölised ja talupojad) pidi maksma kümnist ja taille'i (kirikule ja kohtule makstavad maksud).

"Üldised mõisnikud

Enne revolutsiooni oli Prantsusmaa jagatud kolmeks seisuseks. Esimene seisus oli vaimulikkond (kirik). See moodustas 1% elanikkonnast. Teine seisus oli aadel, mis moodustas samuti 1% elanikkonnast. Ülejäänud peaaegu 98% elanikkonnast kuulus Kolmandasse seisusesse. Kõigi kolme seisuse esindajad koos moodustasid kindralkogu.

Maikuus 1789 kutsus kuningas kokku üldkoguduse, et lahendada riigi rahaprobleemid. Nad kogunesid Versailles' kuninglikus lossis. Kolmanda seisuse liikmed olid aga vihased. Nad olid koostanud nimekirjad probleemidest, mida nad tahtsid lahendada, mida nimetati Cahiers de Doléances.

Kolmanda seisuse liikmed (lihtrahvas) olid vihased, et neid maksustati kõige rohkem, kuigi nad olid kõige vaesem inimrühm. Nad ja finantsasjade peadirektor Jacques Necker arvasid, et kirikut ja aadlikke tuleks rohkem maksustada.

Samuti soovisid nad, et hääled oleksid õiglasemad. Kuigi kolmandal seisusel oli palju rohkem liikmeid kui kahel teisel seisusel, oli igal seisusel üldseisuses ainult üks hääl. Kolmas seisus arvas, et seda saaks parandada, kui anda igaühele kindralkuberneri liikmele üks hääl. Kuid kui nad rääkisid teistega, ei suutnud nad sellega nõustuda.

Rahvusassamblee moodustamine

Kuna esimene ja teine seisus ei kuulanud, otsustas kolmas seisus eralduda ja asutada oma assamblee, kus iga liige saaks hääletada. 10. juunil 1789 asutasid nad Rahvusassamblee. Kuningas püüdis neid peatada, sulgedes Salle des États koosolekuruumi, kuid nad kogunesid hoopis tennisehallis. 20. juunil andsid nad tennisevande, kus nad lubasid töötada seni, kuni nad on loonud Prantsusmaale uue põhiseaduse.

Bastille'i tormamine

Juulis 1789, pärast Rahvusassamblee moodustamist, oli aadel ja kuningas pahane finantsasjade peadirektori Jacques Neckeri peale ja nad vallandasid ta. Paljud pariislased arvasid, et kuningas kavatseb Rahvusassamblee sulgeda. Peagi oli Pariis täis rahutusi ja rüüstamisi.

14. juulil 1789 otsustas rahvas rünnata Bastille'i vanglat. Bastille'is olid relvad, samuti oli see aadli võimu ja kuninga valitsemise sümbol. Pärastlõunaks oli rahvas tunginud Bastille'i ja vabastanud seitse seal kinnipeetavat vangi.

Kolmanda võimu liikmed võtsid Pariisi üle. Rahvusassamblee presidendist tennisevande andmise ajal Jean-Sylvain Baillyst sai linnapea. Jacques Necker sai tagasi oma peadirektori ametikoha rahandusministri ametikohale. Peagi külastas kuningas Pariisi ja kandis punase, valge ja sinise (trikolori) lindi (kokard), mida revolutsionäärid kandsid. Juuli lõpuks oli revolutsioon levinud üle kogu Prantsusmaa.

Sans-coulotte , radikaalne revolutsionäär, kes kannab trikoloorilippu.


Jacques-Louis Davidi sketš Rahvusassamblee visandist, kuidas ta annab tenniseplatsivande


Versailles' palee. See on kohtumispaik, kus 1789. aastal kogunesid riigikogu liikmed.


Karikatuur Kolmandast seisusest, mis kannab seljas Esimest seisust (vaimulikkond) ja Teist seisust (aadel).

Rahvusassamblee

Rahvusassamblee hakkas tegema palju muudatusi. 4. augustil lõpetas Rahvusassamblee kiriku poolt kogutud erimaksud ja lõpetas aadli õigused rahva üle, lõpetades feodalismi. 26. augustil avaldas Rahvusassamblee inimese ja kodaniku õiguste deklaratsiooni, mille kirjutas aadlik markii de Lafayette.

Rahvusassamblee hakkas otsustama, kuidas see uue põhiseaduse alusel oleks. Paljud liikmed, eriti aadlikud, soovisid senati või teist ülemkoda. Siiski hääletas rohkem inimesi selle poolt, et säilitada vaid üks assamblee. Kuningas sai seaduste suhtes peatava vetoõiguse, mis tähendas, et tal oli õigus vaid seaduste vastuvõtmist edasi lükata, mitte neid peatada. Pärast seda, kui 1789. aasta oktoobris ründas 7000 naisest koosnev rahvahulk Versailles' palees kuningat, veenis Lafayette'i, et ta kolib Pariisist Tuileries' paleesse.

Assamblee hakkas jagunema erinevateks erakondadeks. Ühe moodustasid revolutsioonivastased, keda juhtisid aadlik Jacques Antoine Marie de Cazales ja kirikumees Jean-Sifrien Maury. See partei istus paremal poolel. Teine partei oli rojalistlikud demokraadid (monarhistid), kes soovisid luua süsteemi nagu Suurbritannia konstitutsiooniline monarhia, kus kuningas oleks endiselt osa valitsusest. Jacques Necker kuulus sellesse parteisse. Kolmas partei oli Rahvuslik Partei, mis oli kesk- või vasaktsentristlik. Sellesse kuulusid Honoré Mirabeau ja Lafayette.

Kuidas Prantsuse kirik muutus

Uue valitsuse all oleks roomakatoliku kirikul palju vähem võimu kui varem. Aastal 1790 tühistati kõik kiriku erimaksud ja volitused. Kogu kiriku vara läks riigile üle. 12. juulil 1790. aastal tegi tsiviilkonstitutsioon vaimulikest kõik vaimulikud riigi töötajateks ja pani neid andma vande uuele põhiseadusele. Paljudele vaimulikele ja ka paavst Pius VI-le ei meeldinud need muudatused. Revolutsionäärid tapsid sadu vandest keeldumise eest.

Töö põhiseaduse kallal

14. juulil 1790, aasta pärast Bastille'i tormi, kogunesid tuhanded inimesed Champs de Marsile, et seda tähistada. Charles Maurice de Talleyrand juhatas rahvahulka usulises missas. Rahvahulk, sealhulgas kuningas ja kuninglik perekond, andis truudusevande "rahvale, seadusele ja kuningale". Paljud aadlikud olid aga revolutsiooniga rahulolematud ja lahkusid riigist. Neid nimetati emigrantideks (emigrantideks).

Ehkki üldkogu liikmed olid valitud vaid aastaks, olid kõik assamblee liikmed andnud tennisevande. Nad olid lubanud töötada seni, kuni neil on olemas põhiseadus, kuid põhiseadust ei olnud tehtud. Otsustati, et liikmed jätkavad tööd seni, kuni neil on olemas põhiseadus.

Assamblee jätkas tööd põhikirja kallal ja tegi muudatusi. Aadlikud ei saanud enam oma tiitleid oma lastele edasi anda. Seda võis teha ainult kuningas. Esimest korda toimusid kohtuprotsessid koos vandekohtunikega. Lõpetati kõik kaubandustõkked Prantsusmaa sees, samuti ametiühingud, gildid ja töölisrühmad. Streigid keelati.

Paljud radikaalsete ideedega inimesed hakkasid moodustama poliitilisi klubisid. Kõige kuulsam neist oli vasakpoolsete ideedega Jakobiinide Klubi. Parempoolne klubi oli Club Monarchique. 1791. aastal tehti ettepanek võtta vastu seadus, et takistada aadlike emigrantide riigist lahkumist. Mirabeau oli selle seaduse vastu, kuid ta suri 2. aprillil ja aasta lõpuks võeti seadus vastu.

Kuninglik perekond üritab Pariisist lahkuda

Louis XVI-le ei meeldinud revolutsioon, kuid ta ei tahtnud saada abi teistest riikidest ega põgeneda Prantsusmaalt nagu emigrandid. Kindral Bouille oli samal seisukohal ja tahtis aidata kuningal Pariisist lahkuda. Ta ütles, et annab kuningale ja tema perekonnale abi ja tuge oma laagris Montmédys. Põgenemine oli kavandatud 20. juuniks 1791.

Kuninglik perekond lahkus Pariisist, riietatuna teenijateks. Nende põgenemine ei olnud siiski hästi kavandatud ja nad arreteeriti Varennes'is 21. juuni õhtul. Kuninglik perekond toodi tagasi Pariisi. Assamblee vangistas Louis ja tema abikaasa Marie Antoinette'i ning vabastas kuninga ametist.

Põhiseaduse täiendamine

Kuigi kuningas oli püüdnud põgeneda, soovis enamik riigikogu liikmeid siiski pigem kuninga kaasamist oma valitsusse, kui et oleks vabariik, kus kuningat üldse ei oleks. Nad leppisid kokku, et kuningas on vaid sümboliks, kellel on väga vähe võimu. Kuningas pidi andma riigile vande. Kui ta seda ei teeks või kui ta looks armee Prantsusmaa ründamiseks, ei oleks ta enam kuningas.

Mõnele, sealhulgas Jacques Pierre Brissot'le, see ei meeldinud. Nad arvasid, et kuningas tuleks täielikult troonilt ja põhiseadusest kõrvaldada. Brissot koostas petitsiooni ja suur rahvahulk tuli Champs de Mars'ile, et sellele alla kirjutada. Vabariiklikud juhid Georges Danton ja Camille Desmoulins tulid ja pidasid kõnesid.

Rahvuskaarti, mida juhtis Lafayette, kutsuti appi, et rahvahulka ohjeldada. Rahvahulk viskas kividega sõdureid, kes kõigepealt tulistasid oma relvadega üle rahvahulga peade. Kui rahvahulk jätkas kivide viskamist, andis Lafayette neile käsu rahva pihta tulistada. Kuni 50 inimest sai surma. Pärast seda sulges valitsus paljud poliitilised klubid ja ajalehed. Paljud radikaalsed vasakpoolsed juhid, sealhulgas Danton ja Desmoulins, põgenesid Inglismaale või varjusid Prantsusmaal.

Lõpuks sai põhikiri valmis. Louis XVI pandi tagasi troonile ja tuli sellele ametivannet andma. Ta kirjutas: "Ma kohustun seda kodus säilitama, kaitsma seda kõigi välisriikide rünnakute eest ja põhjustama selle täitmist kõigi vahenditega, mis ta minu käsutusse annab." Rahvusassamblee otsustas, et ta lõpetab Prantsusmaa valitsemise 29. septembril 1791. Pärast seda kuupäeva võtaks võimu üle seadusandlik kogu.

Kuninglik perekond naaseb Pariisi 25. juulil 1791 pärast põgenemiskatset.

Seadusandlik kogu (1791-1792)

Uus seadusandlik kogu tuli esimest korda kokku 1791. aasta oktoobris. 1791. aasta põhiseaduse kohaselt oli Prantsusmaa põhiseaduslik monarhia. Kuningas jagas oma võimu seadusandliku koguga, kuid tal oli õigus peatada (veto) seadused, mis talle ei meeldinud. Samuti oli tal õigus valida ministreid.

Seadusandlikul kogul oli umbes 745 liiget. Neist 260 olid "Feuillants" ehk konstitutsioonilised monarhistid. 136 olid girondiinid ja jakobiinid, vasakpoolsed liberaalsed vabariiklased, kes ei tahtnud kuningat. Ülejäänud 345 liiget olid sõltumatud, kuid nad hääletasid kõige sagedamini vasakpoolsete poolt.

Seadusandlik kogu ei olnud väga nõus. Kuningas kasutas oma vetoõigust, et peatada seadused, mis oleksid emigrante surma mõistnud. Kuna paljud assamblee liikmed olid vasakpoolsed, ei meeldinud neile see.

Põhiseaduse kriis

Rahvas pöördus kuningas Louis XVI vastu. 10. augustil 1792 ründasid Pariisi kommuuniks nimetatud revolutsioonilise rühmituse liikmed Tuileries'i, kus elasid kuningas ja kuninganna. Kuningas ja kuninganna võeti vangi. Seadusandlik kogu pidas erakorralise istungi. Kuigi kohal oli vaid kolmandik liikmetest ja enamik neist olid jakobiinlased, peatasid nad kuninga ametist.

Sõda

Paljude välisriikide kuningad ja keisrid olid Prantsuse revolutsioonist mures. Nad ei tahtnud revolutsioone oma riikides. 27. augustil 1791 kirjutasid Leopold II Püha Rooma keisririigist/Austriast, Friedrich Wilhelm II Preisimaalt ja Louis XVI õemees Charles-Philippe Pillnitzi deklaratsiooni. Deklaratsioonis nõuti Louis XVI vabastamise ja Rahvusassamblee lõpetamist. Nad lubasid, et tungivad Prantsusmaale, kui nende taotlusi ei täideta. Deklaratsiooni võeti revolutsionääride seas väga tõsiselt.

Seadusandliku kogu loomisega ei kadunud probleemid. Girondiinid tahtsid sõda, sest nad tahtsid revolutsiooni teistesse riikidesse viia. Kuningas ja paljud tema toetajad, Feuillants, tahtsid sõda, sest nad arvasid, et see muudaks kuninga populaarsemaks. Paljud prantslased olid mures, et emigrandid tekitavad välisriikides probleeme Prantsusmaa vastu.

20. aprillil 1792 hääletas riigikogu Austria (Püha Rooma keisririik) vastu sõja väljakuulutamise poolt. Nad kavatsesid tungida Austria Madalmaadesse, kuid revolutsioon oli muutnud armee nõrgaks. Paljud sõdurid deserteerusid. Peagi liitus Austria poolel Preisimaa. Mõlemad plaanisid sissetungi. Koos kirjutasid nad 25. juulil Braunschweigi manifesti, milles lubasid, et kui kuninglikule perekonnale ei tehta haiget, ei saa sissetungi käigus kannatada tsiviilisikud. Prantslased uskusid, et see tähendab, et kuningas Louis XVI teeb koostööd välismaa kuningatega. Preisimaa tungis Prantsusmaale sisse 1. augustil 1792. See Prantsuse revolutsiooniliste sõdade esimene etapp kestis kuni 1797. aastani.

Septembri massimõrvad

Septembris läks asi hullemaks. Seadusandlikul kogul ei olnud peaaegu mingit võimu. Ükski rühm ei kontrollinud Pariisi ega Prantsusmaad. Riiki tungis sisse Preisi armee. Revolutsioonilised olid väga vihased ja vägivaldsed. Nad hakkasid minema vanglatesse ja tapma inimesi, keda nad pidasid Prantsusmaa reeturiteks. Kõige rohkem vihkasid nad roomakatoliku kiriku preestreid, kuid nad tapsid ka palju aadlikke ja tavalisi inimesi. 7. septembriks oli 1400 inimest surnud.

Pariisi kommuun ründab Tuileries'i

Rahvuskonvent (1792-1795)

Seadusandlik kogu oli kaotanud kogu oma võimu. Prantsusmaa vajas uut valitsust. 20. septembril 1792 moodustati Rahvuskonvent. Konvendis olid nii girondiinid kui ka radikaalsed jakobiinid.

Louis XVI hukkamine

Braunschweigi manifest oli pannud paljud inimesed kuninga suhtes kahtlustama. Nad arvasid, et ta vehkleb koos Preisi ja Austria valitsejatega Prantsusmaa vallutamiseks. Jaanuaris 1793 hääletas Rahvuskonvent ja tunnistas Louis XVI süüdi "vandenõus avaliku vabaduse ja üldise julgeoleku vastu". Kahekümne esimesel jaanuaril hukati kuningas giljotiini abil. Kuninganna Marie Antoinette hukati samuti kuueteistkümnendal oktoobril.

Mäss Vendée's

Vendée piirkonna inimestele ei meeldinud revolutsiooniline valitsus. Neile ei meeldinud kirikut puudutavad eeskirjad, mis sisaldusid kiriku tsiviilkonstitutsioonis (1790), ja uued maksud, mis kehtestati 1793. aastal. Samuti ei meeldinud neile, et neid sunniti liituma Prantsuse armeega. Märtsis tõusid nad valitsuse vastu mässuga üles. Sõda kestis kuni 1796. aastani. Sajad tuhanded Vendée'i elanikud (vendealased) tapeti Prantsuse revolutsioonilise armee poolt.

Jakobiinlased haaravad võimu

Nüüd, kui kuningas oli surnud, koostas rahvuskonvent uue vabariikliku põhiseaduse, mis algas 24. juunil. See oli esimene, mis ei hõlmanud kuningat ja andis igale prantslasele hääle. See ei tulnud aga kunagi võimule, sest jakobiinide ja girondiinide vahel tekkisid probleemid. Sõda Austria ja Preisimaa vastu tekitas riigile rahaprobleeme. Leib oli väga kallis ja paljud inimesed tahtsid, et asjad muutuksid. Juunis 1793 hakkasid jakobiinid võimu võtma. Nad tahtsid arreteerida paljusid rahvuskonvendi girondiinide liikmeid. Juulis muutusid nad veelgi vihasemaks, kui girondiinlane Charlotte Corday tappis jakobiinlase Jean-Paul Marat'.

Juuliks oli riigipööre lõpule viidud. Jakobiinlased olid võimule saanud. Nad kehtestasid uued radikaalsed seadused, sealhulgas uue vabariikliku kalendri uute kuude ja uute kümnepäevaste nädalatega. Nad suurendasid armeed ja vahetasid ohvitserid välja paremate sõdurite vastu. Järgmise paari aasta jooksul aitas see vabariiklaste armeel tõrjuda ründavad austerlased, preislased, inglased ja hispaanlased tagasi.

Terrori valitsemine

1793. aasta juulis moodustasid jakobiinlane Maximilien de Robespierre ja kaheksa teist juhtivat jakobiini avaliku julgeoleku komiteed. See oli kõige võimsam rühmitus Prantsusmaal. See rühm ja Robespierre olid vastutavad hirmuvalitsuse eest. Robespierre uskus, et kui inimesed kardavad, läheb revolutsioon paremini. Terrori valitsemine kestis 1793. aasta kevadest kuni 1794. aasta kevadeni.

Terrorivalitsuse ajal ei hukkunud mitte ainult aadlikud. Igaüks, kes rikkus jakobiinide seadusi või keda isegi kahtlustati nende seaduste rikkumises või nende vastu töötamises, võidi arreteerida ja saata giljotiini, enamasti ilma kohtuprotsessita. Isegi võimsad inimesed, kes olid osalenud jakobiinide riigipöördes, hukati. Vangid viidi vanglatest "Madame Guillotine'ile" (giljotiini hüüdnimi) avatud puust vankris, mida nimetati tumbreliks.

Andmete kohaselt hukati giljotiiniga 16 594 inimest. Võimalik, et kuni 40 000 inimest suri vanglas või tapeti hirmuvalitsuse ajal.

Juulis 1794 hakkasid inimesed Maximilien de Robespierre'i vastu pöörduma. Ta ja tema revolutsioonitribunal olid kuue nädalaga tapnud 1300 inimest. 27. juulil pöördusid rahvuskonvent ja avaliku julgeoleku komitee tema vastu. Robespierre püüdis saada abi konvendi parempoolsetelt liikmetelt, kuid see ei õnnestunud.

Päev hiljem mõisteti Robespierre ja paljud tema toetajad Pariisi Kommuunis ilma igasuguse kohtuprotsessita giljotiiniga surma. Seda reaktsiooni Robespierre'i vastu nimetatakse Thermidori reaktsiooniks.

Nüüd, kui terror oli möödas, hakkas Rahvuskonvent koostama uut põhiseadust, mida nimetati III aasta põhiseaduseks. 27. septembril 1794 jõustus see põhiseadus.

Maximilien de Robespierre


Maal, mis kujutab Choet' lahingut Vendée's 1793. aastal. Henri de La Rochejacquelein 1793. aasta Cholet' lahingus, autor Paul-Emile Boutigny.

Kataloog (1795-1799)

Uue põhiseadusega loodi Directoire (direktoraat), mis oli Prantsusmaa esimene kahekojaline (kahte kojale jagatud) valitsus. Alamkoda, parlament, oli 500-liikmeline. Selle nimi oli Conseil de Cinq-Cent (viiesaja nõukogu). Ülemkoda, senat, oli 250-liikmeline ja kandis nime Conseil des Anciens (Vanemate Nõukogu). Conseil des Anciens valis igal aastal viis direktorit Conseil de Cinq-Cent'i poolt koostatud nimekirjast. See rühm oli vastutav ja seda nimetati direktoraadiks.

Kuigi 1793. aasta konstitutsioon oli andnud kõigile Prantsusmaa meestele hääleõiguse, võisid selle põhiseaduse kohaselt hääletada ainult teatud varanduse suurusega inimesed. Direktoorium oli palju konservatiivsem kui Prantsusmaal alates 1789. aastast valitsenud valitsused. Rahvas oli väsinud radikaalsetest muutustest ja ebastabiilsetest valitsustest. Direktooriumi all olid asjad palju stabiilsemad kui varem.

Rahvas ei meeldinud direktoritele - eriti jakobiinlastele, kes soovisid vabariiki, ja rojalistidele, kes soovisid uut kuningat. Prantsusmaa rahaprobleemid ei kadunud. Direktorid ignoreerisid valimisi, mis ei läinud nii, nagu nad tahtsid. Nad eirasid põhiseadust, et teha asju, millega kontrollida rahvast. Nad kasutasid käimasolevat sõda ja armeed, et oma võimu säilitada.

18. Brumaire'i riigipööre

 

18. Brumaire tähistab Prantsuse revolutsiooni vabariikliku osa lõppu, kui Napeleon Bonaparte võttis valitsemise üle.

 

Napoleon Bonaparte