Preisimaa

Preisimaa (/ˈprʌʃə/; saksa keeles Preußen, hääldatakse [ˈpʁɔʏsn̩] ( kuula), vanapreisi: Prūsa või Prūsija) oli rida riike. Algselt oli see ajalooliselt silmapaistev Saksa riik, mis tekkis 1525. aastal. Enamasti kasutatakse seda nime Preisimaa Kuningriigi kohta, mis asus Põhja-Euroopas. See oli mõnda aega osa Saksamaast ja hõlmas ka Poola, Prantsusmaa ja Leedu maad. Nimetusel "Preisimaa" on olnud minevikus ja praegu palju erinevaid tähendusi:

Balti Preisimaa (tänapäeval osa Lõuna-Leedust, Kaliningradist ja Kirde-Poolast);
Teutooni rüütlite (12. sajandil tegutsenud ususõdurite rühm) maad;
Osa Poola krooni, Kuningliku Preisimaa maadest;
Poola krooni, hertsogliku Preisimaa, hiljem Brandenburgi Hohenzollernide perekonna kontrolli all olev leibkond;
Kõik Hohenzollernide maad, nii Saksamaal kui ka väljaspool;
Iseseisev kuningriik 17. sajandist kuni 1871. aastani;
Suurim osa Saksa keisririigist, Weimari vabariik ja Natsi-Saksamaa aastatel 1871-1945.

1934. aastal lõpetas Saksamaa selle piirkonna kohta Preisimaa nime kasutamise ning 1947. aastal kaotasid liitlased Preisimaa riigi ja jagasid selle territooriumi enda ja uute Saksamaa liidumaade vahel. Tänapäeval kasutatakse seda nime ainult ajaloolises, geograafilises või kultuurilises tähenduses.

Nimi Preisimaa pärineb borussidest või prussidest, kes elasid Läänemere piirkonnas ja rääkisid vanapreisi keelt. Hertsoglik Preisimaa oli Poola Kuningriigi pärisosa kuni 1660. aastani ja Kuninglik Preisimaa oli Poola osa kuni 1772. aastani. Kaheksateistkümnenda sajandi lõpus ja üheksateistkümnenda sajandi alguses hakkas enamik saksakeelseid Preisimaa elanikke ennast pidama Saksa riigi osaks. Nad pidasid Preisimaa eluviisi väga oluliseks:

Täiuslik korraldus
Ohverdamine (anda teistele inimestele midagi, mida sa vajad)
Seaduse järgimine

Alates 18. sajandi lõpust oli Preisimaal palju võimu Põhja-Saksamaal ja kogu Kesk-Euroopas; ta oli poliitiliselt ja majanduslikult kõige tugevam ja tal oli kõige rohkem inimesi. Pärast seda, kui kantsler Otto von Bismarck lõpetas Saksa Konföderatsiooni, annekteeris Preisimaa peaaegu kogu Põhja-Saksamaa. 1871. aastal, pärast Prantsuse-Preisi sõda, lõi von Bismarck Saksa keisririigi, mille keskuseks oli Preisimaa, kusjuures Preisimaa kuningad olid Saksamaa keisrid.

Geograafia

Preisimaa piirid on aja jooksul muutunud. See ei ole alati olnud täpselt sama koht. Enamasti oli Preisimaa väike osa tänapäeva Põhja-Poolast. Pärast seda, kui väike hulk Preisimaa elanikke kolis sinna elama, hakkasid sinna elama ka sakslased. 1934. aastal olid Preisimaa piirid Prantsusmaa, Belgia, Luksemburgi, Madalmaade, Taani ja Leeduga. Mõned Preisimaa osad asuvad Ida-Poolas. Enne 1918. aastat kuulus suur osa Lääne-Poolast samuti Preisimaale. Aastatel 1795-1807 kontrollis Preisimaa ka Varssavi ja enamikku Kesk-Poolast.

Enne 1934. aastat kuulusid need piirkonnad samuti Preisimaale:

Lääne-Preisimaa ja Ida-Preisimaa, mis praegu on Poolas ja Venemaal.
Pommeri
Sileesia
Brandenburg
Lusatia
Saksimaa provints (praegu Saksi-Anhalt)
Hannoveri Kuningriik
Schleswig-Holstein
Westfalen
Hesseni osad
Reinimaa
mõned väikesed piirkonnad lõunas, näiteks Württemberg-Hohenzollern, Preisimaa juhtide kodumaa

Mõned piirkonnad, nagu Oldenburg, Mecklenburg ja hansalinnad, ei kuulunud siiski kunagi Preisimaa koosseisu.

Kirde-Saksamaa oli protestantlik, seega olid preussid enamasti protestantlikud. Kuid Reinimaal, Ida-Preisimaal, Posenis, Sileesias, Lääne-Preisimaal ja Ermlandis oli palju katoliiklasi. Lõuna-Saksamaa riigid (eriti Austria ja Baieri) olid katoliiklased, mistõttu nad ei tahtnud, et preussid neid valitseksid. Preisimaa oli enamasti sakslane, kuid 18. sajandi lõpul oli uutel Poola aladel ka palju poolakaid. 1918. aastal anti need Poola alad Poolale ja 1945. aastal anti Pommeri ja Ida-Preisimaa Poolale. Põhja-Ida-Preisimaa, täpsemalt Kaliningrad, anti Venemaale.

Geograafia

Enne 1934. aastat kuulusid need piirkonnad samuti Preisimaale:

Lääne-Preisimaa ja Ida-Preisimaa, mis praegu on Poolas ja Venemaal.
Pommeri
Sileesia
Brandenburg
Lusatia
Saksimaa provints (praegu Saksi-Anhalt)
Hannoveri Kuningriik
Schleswig-Holstein
Westfalen
Hesseni osad
Reinimaa
mõned väikesed piirkonnad lõunas, näiteks Württemberg-Hohenzollern, Preisimaa juhtide kodumaa

Mõned piirkonnad, nagu Oldenburg, Mecklenburg ja hansalinnad, ei kuulunud siiski kunagi Preisimaa koosseisu.

Ajalugu

1226. aastal palus Poola vürst Konrad Masoovia (Masoovia on koht Põhja-Poolas) Transilvaaniast pärit teutooni rüütleid Masooviasse. Ta soovis, et nad võitleksid tema piiridel asuvate Preisimaa hõimude vastu. Nad võitlesid üle 100 aasta. Siis lõid nad uue riigi. Mõne aja pärast kontrollis see riik enamikku tänapäeva Eestist, Lätist ja Leedust ning osa Põhja-Poolast. Aastal 1466 olid rüütlid Poola ja Leedu kuninga alluvuses. 1525. aastal sai rüütlite juhist protestant. Ta muutis osa rüütlite maadest Preisimaa hertsogiriigiks, mis oli siis osa Poola kuningriigist.

Tol ajal oli Preisimaa hertsogiriik ainult see ala, mis asus ida pool Vistula jõe suubumiskohta merre. 1618. aastal oli uueks Preisimaa hertsogiks Brandenburgi kuurvürst Johannes Sigismund. Ta oli ka Brandenburgi markkrahv. Brandenburgi valitses Hohenzollernide suguvõsa. Preisimaa hertsogkond oli Hohenzollernide perekonnale oluline, sest see ei kuulunud Püha Rooma keisririigi koosseisu. Uue riigi nimi oli Brandenburg-Preisimaa. Riigi keskel oli Poola maa, kuid Brandenburg-Preisimaa oli Poolast eemaldumas. Frederick Williami, keda kutsuti Suureks kuurvürstiks, alluvuses võttis Preisimaa endale mõned uued maad Magdeburgis ja Reini jõest lääne pool asuvatel aladel.

Preisimaa Kuningriik

1701. aastal lubasid Püha Rooma keiser ja Poola kuningas Brandenburg-Preisimaal nimetada end "Preisimaa kuningriigiks", mille kuningaks oli Friedrich I ("Suur"). Friedrich II ajal pidas Preisimaa sõda Austria vastu ja vallutas Sileesia. Sõjad lõppesid 1763. aastal; Preisimaa oli siis kõige võimsam riik Ida-Saksamaal. Teised Saksamaa osad, sealhulgas Pommeri, läksid abielu või surma tõttu Preisimaale.

Selle aja jooksul suurenes Preisi armee ja ka haldussüsteem. Kuni 1945. aastani olid need Saksamaa riigi kõige olulisemad osad. Aastatel 1772-1795 jagasid Preisimaa, Venemaa ja Austria Poola osadeks (Poola jagamine). Preisimaa kontrollis maad kauges idas, sealhulgas Varssavi linna.

Friedrich Wilhelm II lasi Preisimaa 1792. aastal liituda sõjaga Prantsusmaaga. Ta kaotas Valmy juures ja andis oma läänemaa Prantsusmaale. Friedrich Wilhelm III alustas uut sõda, kuid kaotas Jenas. Ta andis Tilsiti lepingus Prantsusmaale rohkem maad.

1813. aastal alustas Preisimaa taas sõda Napoleoni aegse Prantsusmaaga. 1815. aastal võitis Preisimaa tagasi varasemates sõdades kaotatud maad, samuti kogu Reinimaa ja Vestfaaliat ning mõned muud maad. See maa läänes oli väga oluline, eriti Ruhri org. See oli Saksamaa industrialiseerimise uus keskus ja relvatööstuse koduks. Pärast Napoleoni sõdu oli Preisimaa Saksamaa tugevaim võim ja võimsam kui Austria.

19. sajandi alguses oli Saksamaal kaks poliitilist rühmitust. Liberaalid soovisid demokraatlikku süsteemi ühe tugeva keskvalitsusega. Konservatiivid tahtsid, et Saksamaa koosneks sõltumatute ja nõrkade riikide rühmast^[]. 1848. aastal saabus Euroopasse revolutsioon. Friedrich Wilhelm IV oli mures. Ta lubas Rahvusassamblee ja põhiseaduse. Uus Frankfurdi parlament tahtis anda Friedrich Wilhelmile kogu Saksamaa krooni, kuid ta ei tahtnud seda. Ta ütles, et revolutsionäärid ei saa kuningaid nimetada. Nüüd oli Preisimaal pooleldi demokraatlik põhiseadus, kuid tegelikult oli võim maaga aadelkondadel (junkritel), eriti idas.

Keiserlik Preisimaa

1862. aastal nimetas Preisi kuningas Wilhelm I Otto von Bismarcki Preisimaa peaministriks. Bismarck tahtis, et liberaalid ja konservatiivid kaotaksid. Ta tahtis luua tugevat, ühtset Saksamaad, kuid ta tahtis seda teha Junkeri, mitte läänesaksa liberaalide alluvuses. Nii alustas ta kolm sõda:

Taaniga 1864. aastal - see andis Preisimaale kontrolli Schleswig-Holsteini piirkonna üle.
Austriaga 1869. aastal (Austria-Preisi sõda) - see võimaldas Preisimaale hõivata Hannoveri ja enamiku teiste Põhja-Saksamaa alade, mida seni valitses Austria
Prantsusmaaga 1870. aastal (Prantsuse-Preisi sõda), et Bismarck saaks kontrollida Mecklenburgi, Baieri, Badeni, Württembergi ja Saksimaa. Pärast seda said need riigid (kuid mitte Austria) osaks ühinenud Saksa keisririigist ja Wilhelm I võttis keisri (Kaiser) tiitli.

See oli Preisimaa tipphetk. Majanduslik ja poliitiline tulevik nägi hea välja. Kuid 99 päeva pärast, 1888. aastal, sai riik uue juhi, keiser Wilhelm II. Ta vallandas Bismarcki, kes kaotas 1890. aastal oma töö, ja Wilhelm II alustas uut välispoliitikat. Ta tegi armee suuremaks ja mereväe palju suuremaks ning võttis riske. See on osa sellest, miks Saksamaa astus Esimesse maailmasõtta. Kui sakslased ja nende liitlased selle sõja kaotasid, kaotasid Preisi junkarid võimu. Preisi kuningas ja teised Saksa kuningad pidid lahkuma. Saksamaast sai Weimari Vabariik. 1919. aastal loodi Versailles' lepinguga uuesti Poola riik ja Preisimaa pidi loobuma suurest osast oma maadest. Poola koridor jagati Ida-Preisimaa ja Saksamaa vahel.

Preisimaa lõpp

Esimese maailmasõja lõpus eraldas Versailles' leping Lääne-Preisimaa ülejäänud Saksamaast, et luua Danzigi vabalinn ja Poola koridor, nii et Poolal oleks juurdepääs ookeanile, selle asemel et olla maismaapiirkonnas. Mõned inimesed tahtsid ka Preisimaa väiksemateks riikideks jagada, kuid seda ei toimunud. Preisimaast sai "Preisi Vaba Riik" (Freistaat Preußen), mis oli Weimari Vabariigi suurim riik. Preisi Vaba Riik moodustas üle 60% kogu Weimari vabariigi maast. Preisi Vaba Riik sisaldas tööstuslikku Ruhri piirkonda Berliini linna, nii et seal elas palju vasakpoolsete poliitiliste ideedega inimesi. Sotsiaaldemokraadid ja katoliku keskus olid enamiku 1920. aastate jooksul võimul.

1932. aastal võttis Saksamaa konservatiivne kantsler Franz von Papen võimu Preisimaa üle, lõpetades riigi demokraatliku põhiseaduse. See oli ka Saksa demokraatia lõpp. 1933. aastal sai Preisimaa siseministriks Hermann Göring, kes oli nüüd väga tugev. 1934. aastal võtsid natsid Saksamaa liidumaade võimu üle.

1945. aastal vallutas Nõukogude Liidu armee kogu Ida- ja Kesk-Saksamaa (ja Berliini). Poola hõivas kõik Oder-Neisse'i joonest ida pool, näiteks Sileesia, Pommeri, Ida-Brandenburg ja Ida-Preisimaa. Nõukogude Liit võttis Ida-Preisimaa põhjapoolse kolmandiku, sealhulgas Königsbergi, praeguse Kaliningradi. Umbes kümme miljonit sakslast pidi neist aladest põgenema. Nende asemele kolisid poolakad ja venelased. Selle tõttu ja sellepärast, et kommunistid haarasid kontrolli DDR-i, mida nimetatakse ka Ida-Saksamaaks, maa üle, oli Junker ja Preisimaa otsas.

1947. aastal leppisid Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liit ametlikult kokku Preisimaa lõpetamises. Nõukogude tsooni (mida alates 1949. aastast nimetati DDR-iks), mis hõlmas Preisi maid, kuulusid nüüd Brandenburgi ja Saksi-Anhalti liidumaad. Pommeri-Preisimaa osad läksid Mecklenburg-Vorpommerni. 1952. aastal lõpetas DDR valitsus liidumaade kasutamise ja kasutas selle asemel ringkondi. 1990. aastal, DDR-i lõpus, tulid liidumaad tagasi. Läänes (mida alates 1949. aastast kutsuti Saksamaa Liitvabariigiks või Lääne-Saksamaaks) läksid Preisimaa alad Nordrhein-Westfalenile, Alam-Saksile, Hessenile, Rheinland-Pfalzile ja Schleswig-Holsteinile. Baden-Württemberg võttis Hohenzollandi maa.

Preisimaa idee ei ole Saksamaal täielikult surnud. Mõned inimesed tahavad Brandenburgi, Mecklenburg-Vorpommerni ja Berliini liidumaad kokku panna ja nimetada neid Preisimaaks. Kuid Saksa poliitikud ei ole sellest ideest huvitatud. ^[] Berliini põhiseadus lubab Berliini ja Brandenburgi liidumaad üheks liidumaaks muuta, kuid Berliini rahvas hääletas 5. mail 1996 selle vastu.

Brandenburg-Preisimaa kasv, 1600-1795

Otto von Bismarck

Preisimaa Saksa impeeriumis 1871-1918

Pärast I maailmasõda kaotatud territooriumid Pärast II maailmasõda kaotatud territooriumid Praegune Saksamaa