Poola jagamised ehk Poola-Leedu Liidu jagunemine (1772–1795)

Poola jagamised (1772–1795): kolme väe — Preisimaa, Venemaa ja Habsburgide Austria — tekitatud Poola‑Leedu Liidu lagunemine; põhjused, kulg ja tagajärjed ajaloos.

Poola jagamine ehk Poola-Leedu Liidu jagamine on ajaloos kasutatav termin. Need toimusid 18. sajandi teisel poolel ja lõpetasid Poola-Leedu Liitvabariigi eksistentsi. Poola-Leedu Liitvabariigi jagunemisi toimus kolm:

• 5. august 1772
• 23. jaanuar 1793
• 24. oktoober 1795

Jaotused viisid läbi Preisimaa, Venemaa ja Habsburgide Austria, kes jagasid Rahvaste Ühenduse maad omavahel.

Poola jagamiste põhjus peitus nii siseprobleemides kui välistes huvides. Poola-Leedu Liit oli 18. sajandil poliitiliselt nõrk: riigi valitsemist segasid magnaatide mõju, katkendlikud kodaõigused ja liberum veto, mis võimaldas ühel saadikul seadusandliku töö ummikus hoida. Samal ajal kasvas naaberriikide – Preisimaa, Venemaa ja Habsburgide Austria – territoriaalne ambitsioon ning nad kasutasid riigi sisepoliitilist nõrkust oma huvide edendamiseks.

Iga jagamine kulges omas kontekstis:

• Esimene jagamine (1772) – toimus osaliselt vastusena regionaalsetele sündmustele (nt Barofi konföderatsiooni ja Vene vägede tegutsemine). Jagajad enamikule rahulikest aladest leidsid eelnevaid ettekäändeid ning hõivasid suuremaid alasid, jättes alles õhukese Poola-Leedu kese.
• Teine jagamine (1793) – järgnes katsetele riiki reformida (eriti 1791. aasta 3. mai põhiseaduse) ja sellele järgnenud vastuseisule. Venemaa ja Preisimaa kasutasid olukorda ära ning annekteerisid suuri territooriume, mis veel jäid liidu kontrolli alla.
• Kolmas jagamine (1795) – pärast 1794. aasta Kościuszko ülestõusu mahasurumist jagasid jagajad viimased allesjäänud alad, mille tulemuseks oli Poola-Leedu Liidu täielik kadumine riikide kaartidelt kuni 20. sajandi alguseni.

Jagamiste tagajärjed olid kaugeleulatuvad: iseseisvuse kaotus, rahvuslikud repressioonid ja assimilatsioonipoliitika (nt saksa- ja venestamispüüdlused), massiline emigratsioon (poliitiline ja kultuuriline diasporaa) ning korduvad rahvuslikud ülestõusud 19. sajandil. Samuti muutusid Kesk- ja Ida-Euroopa võimusuhted oluliselt – suurriikide piirid tugevnesid ning Poola küsimus sai rahvusvaheliselt olulise teemaks.

Kuigi formaalselt riik kadus 1795. aastal, säilis poolakate ja leedulaste rahvuslik identiteet ning võitlus iseseisvuse taastamise eest jätkus läbi 19. sajandi. Lõplikul kujul taastati Poola iseseisvus alles pärast Esimest maailmasõda 1918. aastal.

Harvemini kasutatav termin "Poola neljas jagamine" võib viidata konkreetselt Poola maade mis tahes hilisemale jagamisele või territoriaalsele ümberkorraldusele 18.–19. sajandil (näiteks 1815. aasta Viini kongressi otsused ja hilisemad administratiivsed piirimuudatused), mil naaberriikide kontroll Poola alade üle jäi püsivaks.

Ajalugu

Prelüüdi

Poola-Leedu oma viimasel perioodil (18. sajandi keskel), enne jagamist, ei olnud juba täielikult suveräänne riik. See oli peaaegu vasall või Venemaa satelliitriik, kusjuures Vene tsaarid valisid tegelikult Poola kuningad. See kehtib eriti viimase Rahvaste Ühenduse kuninga Stanisław August Poniatowski kohta, kes oli mõnda aega Vene keisrinna Katariina Suure armuke.

1730. aastal sõlmisid Rahvaste Ühenduse naabrid, nimelt Preisimaa, Austria ja Venemaa, salajase kokkuleppe, et säilitada status quo: täpsemalt, et Rahvaste Ühenduse seadused ei muutuks. Nende liit sai hiljem Poolas tuntuks kui "Kolme musta kotka liit" (või Löwenwolde leping), sest kõik kolm riiki kasutasid riigi sümbolina musta kotkast (erinevalt Poola sümboliks olevast valgest kotkast).

Rahvaste Ühendus oli jäänud seitsmeaastases sõjas neutraalseks, kuigi tundis poolehoidu Prantsusmaa, Austria ja Venemaa liidule. See võimaldas Venemaa vägedele juurdepääsu oma läänepoolsetele maadele, mis olid tugipunktideks Preisimaa vastu. Preisimaa Friedrich II kostitas, andes korralduse Poola raha võltsimiseks, et mõjutada Poola majandust.

Poolakad üritasid võõrvägede väljatõrjumist ülestõusuga (Baari konföderatsioon, 1768-1772), kuid ebaseaduslike ja halvasti juhitud vägedel oli vähe võimalusi Vene regulaararmee vastu ja nad said lüüa. Kaosele lisandus Ukraina talupoegade mäss, Kolijevšina, mis puhkes 1768. aastal ja mille tulemuseks oli aadlike (szlachta), juutide, uniaatide ja katoliku preestrite massimõrv, enne kui Poola ja Venemaa väed selle maha surusid.

Enne vaheseinu: Commonwealth oma suurimas ulatuses.

Otsing