Venemaa Katariina II (ka Katariina Suur või Jekaterina Aleksei'evna) (21. aprill 1729 Stettin, Saksamaa - 17. november 1796 Tsarskoje Selo, Venemaa) oli Venemaa keisrinna. Ta tuli võimule riigipöörde teel, millega kõrvaldati tema abikaasa, kes tapeti.

Katariina suurendas oluliselt krooni võimu. Sõdades Osmanite impeeriumi ja Poola-Leedu Ühenduse vastu vallutas ta palju maad läänes ja lõunas. Katariina valitsemise ajal sai Venemaast tugev jõud Euroopas.



Sünniaeg ja taust

Katariina sündis saksa aadliperekonnas nimega Sophie Auguste Frederike von Anhalt-Zerbst. Noorena saabus ta Venemaale, võttis vastu õigeusu usu ja uue nime Jekaterina Aleksei'evna. Ta abiellus troonipärija Peeter (hilisema Peeter III-ga) ja sattus seeläbi Venemaa kõrgemasse poliitikasse.

Võimule tulemine

1762. aastal organiseeris Katariina riigipöörde, mis tõukas troonilt tema abikaasa. Peeter III arreteeriti ja mõisteti lühikese aja möödudes, tema surm jääb paljuski spekulatsioonide ja vastuoluliste allikate valda. Pärast seda krooniti Katariina keisrinnaks ja alustas oma iseseisvat valitsemist.

Valitsemispoliitika ja siseuudistused

Katariina propageeris end sageli valgustusajastu põhimõtete toetajana: ta luges ja vahetas kirju Euroopa filosoofidega (nt Voltaire), tellis õiguslike ja administratiivsete reformide projekte ning toetas hariduse arengut. Samas oli tema valitsemine absoluutne — ta säilitas ja mõnikord tugevdas aadli privileege ning talupoegade olukord jäi peaaegu muutumatuks, mis lõi sotsiaalse pinge.

  • Õigus- ja haldusreformid: Katariina käivitas Nakazi (õigusliku juhendi) koostamise, millele mõjutasid Montesquieu ja teised valgustusajastu mõtlejad. Kuigi paljud ideed jäid teoreetilisteks, algatati kodanike õigustega seotud arutelusid.
  • Haridus ja kultuur: asutati naiste õppeasutusi (näiteks Smolny), toetati ülikoole, teadust ja kunstikogusid. Tema ajal algas Hermitage'i kunstikogu kujunemine.
  • Majandus ja administratsioon: edendati keskvalitsuse ja bürokraatia toimimist, julgustati talupiirkondade koloniseerimist lõunas ja läänes ning arendati sadamaid ja kaubandust.

Välispoliitika ja sõjad

Katariina poliitika suunas Venemaa aktiivselt laienema ja kindlustama oma positsiooni Musta mere piirkonnas ning Ida-Euroopas. Tema valitsemise ajal toimusid mitmed olulised sõjad ja territoriaalsed muutused:

  • Võitlused Osmanite impeeriumiga: kaks suuremat sõjategevuse lainet (1768–1774 ja 1787–1792) tõid Venemaale olulisi võite. 1774. aasta Rahu Küçük Kaynarca (Küçük Kaynarca) järel sai Venemaa tähtsaid õigusi Musta mere regioonis ning 1783 annekteeriti Krimm ametlikult Venemaa osaks.
  • Poola osadeks jagamine: Katariina osales koos Preisimaa ja Austria monarhidega Poola-Leedu kolmes jagamises (1772, 1793, 1795), mille tulemusena omandas Venemaa suuri alasid läänepiirkonnas ja Kesk-Euroopas.
  • Muud tagajärjed: Venemaa sõjaline ja diplomaatiline edu muutis selle oluliseks jõuks Euroopa poliitikas ja andis aluse edasiseks ekspansioonile Caspi meri–Must meri suunal.

Sisesed konfliktid ja mässud

Katariina edusammudega kaasnes ka vastureaktsioon. Võimendunud rivaalitsemine ja talupoegade olukorra jätkumine viisid suure mässuni — Pugatsovi ülestõus (1773–1775), mis ähvardas õõnestada keskvalitsust ja sundis valitsust tugevdama sõjalist vastust ning administratiivset kontrolli maaelanike üle.

Kultuuriline pärand

Katariina oli aktiivne kunstide ja teaduse patron. Tema ajal kasvasid Peterburi ja Tsarskoje Selo tähtsus; loodud said uued muuseumid, teatrid ja haridusasutused. Ta korjas suure kunstikogu, mis hiljem kujunes üheks Hermitage'i tuumikuks. Katariina inglise ja prantsuse mõtlejatega peetud kirjavahetus aitas levitada valgustuslikke ideid Venemaal, kuigi tema praktika oli sageli pragmaatiline ja enesekaitsev.

Surm ja pärand

Katariina suri 17. novembril 1796. Pärast tema surma tõusis troonile tema poeg Paul I, kelle suhe ema pärandiga oli keeruline. Katariina pärand on mitmetahuline: ta tugevdas Venemaa riiklikku võimu ja muutis riigi oluliseks Euroopa suurriigiks, edendas kultuuri ja moderniseerimist, kuid samal ajal ei lahendanud (ja mõnikord süvendas) sotsiaalseid ebavõrdsusi, eriti talupoegade olukorda.

Kiired faktid

  • Sünninimi: Sophie von Anhalt-Zerbst
  • Valitsusaeg: 1762–1796
  • Olulised vallutused: Krimmi anneksioon (1783), osalemine Poola jagamistes
  • Kuulus pärand: Hermitage'i kogud, reformiprojektid ja suurenenud roll Euroopa poliitikas

Katariina II jääb ajalukku kui valgustunud absoluutne valitseja: ambitsioonikas reformija ja ekspansionist, kelle teod muutsid Venemaad geopoliitiliselt tähtsaks, kuid kelle poliitika mõnes valdkonnas süvendas sisemisi vastuolusid.