Vene keel: definitsioon, levik, kirillitsa ja ametlik staatus

Ülevaade vene keelest: definitsioon, levik endistes NSV riikides, kirillitsa ja rahvusvaheline ametlik staatus — põhjalik juhend keele ajaloost ja rollist.

Vene keel (vene keeles венский язык, transliteratsioon: russkiy yaz'ik) on Venemaa peamine keel. Seda räägivad paljud inimesed ka teistes endise Nõukogude Liidu osades, näiteks Ukrainas, Valgevenes, Kasahstanis, Usbekistanis, Tadžikistanis, Kõrgõzstanis, Moldovas, Lätis, Leedus, Türkmenistanis ja Eestis.

Vene keel, nagu ka teised slaavikeeled, on indoeuroopa keeled. Vene keel on üks kolmest peamisest idaslaavi keelest; teised on ukraina ja valgevene keel. Vene keelt räägib rohkem inimesi kui ühtegi teist slaavi keelt.

Kirjalik vene keel ei kasuta ladina tähestikku, mida kasutavad inglise ja lääneslaavi keeled. See kasutab kirillitsat, mille tähed, nagu ka ladina keele tähed, pärinevad kreeka keelest, kuid erinevad sellest. Teised idaslaavi keeled ja mõned lõunaslaavi keeled kasutavad samuti kirillitsat.

Vene keel on Venemaa, Valgevene, Kasahstani, Kõrgõzstani ja Usbekistani ametlik keel. See on üks ÜRO kuuest ametlikust keelest koos inglise, hispaania, prantsuse, araabia ja hiina keelega.

Levik ja kõnelejate arv

Vene keel on üks maailma laialdasemalt kõneldud keeltest. Hindamused kõnelejate kohta varieeruvad, kuid kokku võib vene keelt mõnelt poolt öelda räägitavat üle 250 miljoni inimese, millest emakeelena umbes 150 miljonit. Lisaks Venemaale ja loetletud endise Nõukogude Liidu riikidele elab suuri vene keelt rääkivate kogukondi ka teistes riikides, näiteks Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Iisraelis ja Kanadas.

Kirillitsa ja tähestik

Vene kirillitsa modernne kujul sisaldab 33 tähte, sh häälikuid ja konsonante, ning mõningaid tähti, mis esindavad pehmet (palataliseeritud) hääldust. Kirillitsa ajalugu ulatub varasse keskaega: see põhineb osaliselt kreeka kiriililistel ja vanematel slaavi kirjutusvormidel. Ajalooliselt on kirillitsat muudetud ja reformitud (näiteks 1918. aasta ortograafiareform Venemaal), ent tänapäevane vene kirillitsa on stabiilne ja laialt levinud.

Mõned olulised tähelepanekud kirillitsa kohta:

• Vene tähestikus on nii täishäälikuid kui ka konsonante, samuti eraldi tähed pehendumise või häälduse märkamiseks (näiteks ь ja ъ).
• Mõned tähed, nagu ё, ei ole mõnikord tekstitükkides rõhutatud ja asendatakse е-ga, kuid ametlikult loetakse ё-d eraldi tähte.
• Kirillitsa kasutatakse ka mitmes teises slavi ja mitteslavi keeles, kohandatuna vastavalt häälikusüsteemile.

Keelestruktuur ja omadused

Vene keeletunnused, mida õpilased ja huvilised tihti märkavad:

• Pöörajad ja käänamine: vene keeles on sood (mees-, naiss- ja kesksugune), nimisõnal kääned (tavaliselt loetletakse kuus põhikäänet: nimetav, omastav, osastav, daativ, instrumendi ja eessõnalis/prepositsionaalne) ning mitmuse/ainsuse erinevused.
• Verbi aspekt: vene verbidel on tugev aspektistus — perfektiivne ja imperfektiivne — mis on olulisim osa tähenduse väljendamisel (näiteks tegevuse lõpetatus või kordumine).
• Hääldus: vene keeles esineb täishäälikute vähendamine rõhuta silpidel ja selge palatalisatsioon (konsonantide „pehmenemine“), samuti liikuv rõhk (sõnas võib rõhk liikuda ja see mõjutab tähendust ja pöördmist).
• Sõnajärje paindlikkus: kuigi SVO (subjekt-verb-objekt) on tavapärane, on vene lausevaba sõnajärg suhteliselt paindlik ja nihutused võivad rõhutada erinevaid lauseosi või stiiliefekte.

Ajalooline taust

Vene keel on arenenud ida-slavi murrete baasil, mille juured ulatuvad keskajast ja veelgi varasemale. Kirjaliku vene keele alguseks loetakse vanavene (kirikslavi) perioodi, mille kaudu levisid kirjakeele normid ja terminoloogia. Aja jooksul mõjutasid vene keelt ka muud keeled ja kultuurilised kontaktid (näiteks kreeka, saksa, prantsuse ja paljude teiste keeltesse laenatud sõnad). 18.–19. sajandil kujunes moodne standardvene keele kirjavorm, mille aluseks sai peamiselt keskvenekeel (Moskva ja selle ümbrus) koos kirikslavoni mõju ja kirjanduslike normidega.

Ametlik staatus ja rahvusvaheline roll

Vene keel on mitmes riigis ametlik või laialt kasutatav keel. Lisaks riikide ametlikule staatusele on vene keel olulisel kohal rahvusvahelistes organisatsioonides (näiteks ÜRO ametlik keel) ning teaduses, diplomaatias, tehnilistes ja kultuurialastes suhetes. Endise Nõukogude Liidu riikides on vene keel sageli teine keel hariduses, meedias ja administratiivses suhtluses, kuigi alates iseseisvumisest on mõnedes riikides panustatud tugevam keelepoliitika riigikeelte arendamiseks.

Vene keele tänapäevane olukord

Tänapäeval on vene keel oluline meedia-, kirjandus- ja teaduskeel. Venekeelne ajakirjandus, tele- ja internetimeedia ning kirjandus mõjutavad laialdaselt vene keele laialdast kasutust. Samas on poliitilised ja kultuurilised muutused mõjutanud keele staatust mõnes riigis — näiteks on teatud piirkondades vähenenud vene keele ametlik ja hariduslik rõhk, samal ajal kui mujal on vene keele oskused jätkuvalt praktiliselt vajalikud töö- ja igapäevaelus.

Õppimine ja ressursid

Vene keele õppimiseks on palju ressursse: kursused ülikoolides ja keelekoolides, internetipõhised õppeplatvormid, mobiilirakendused, õpikud ja keelevahetuse programmid. Hea algus on õppida kirillitsa lugemist ja hääldust, seejärel keskenduda põhisõnavarale ja kõige levinumatele verbirakendustele (aspektid, pöörded, ajavormid).

Kokkuvõte

Vene keel on ajalooliselt ja praegu oluline maailmakeel: suur kõnelejate arv, laialdane levik ning roll rahvusvahelistes institutsioonides teevad sellest ühe tähtsaima regionaalse ja globaalse suhtluskeele. Samal ajal on keele olukord ja staatus paljudes riikides dünaamiline, peegeldades poliitilisi, kultuurilisi ja sotsiaalseid muutusi.

Küsimused ja vastused

K: Mis keel on vene keel?

K: Kus seda peamiselt räägitakse?

K: Kas vene keel on indoeuroopa keel?

K: Kas lisaks vene keelele on ka teisi idaslaavi keeli?

K: Millist tähestikku kasutatakse vene kirjakeeles?

K: Millistes riikides on vene keel ametlik keel?

K: Kas see on üks ÜRO kuuest ametlikust keelest?

Otsing