Sõnavara on sõnade loetelu ja kokkuvõte keelest kasutatavatest sõnadest ning väljenditest. See hõlmab üksiksõnu, tuletisi, liitsõnu, fraase ja idiome — kõike, mida kõnelejalt või kirjutajalt sõnasüsteemi kaudu edasi saab antud. Sõnavara ei ole staatiline nimekiri, vaid elav süsteem, mida inimene omandab ja kasutab eri olukordades.
Sõnavara, mida inimene kasutab, on kõik sõnad, mida ta teab ja kasutab. Viieaastane inimene teab tavaliselt 4 000–5 000 sõna. Täiskasvanud inimesed, kes käivad kolledžis, võivad teada kuni umbes 20 000 sõna. Kuulmis- ja lugemissõnavara (receptiivne sõnavara) on tavaliselt suurem kui kõnesõnavara või kirjasõnavara (produktne sõnavara), sest inimesed saavad aru mõnest sõnast, mida nad ise ei kasuta aktiivselt.
Mida läheb sõnavara hulka ja kuidas seda mõõdetakse
Sõnavara mahtu on keeruline täpselt mõõta. Mõned peamised raskused:
- Kas loetakse eri sõnavormid eraldi (näiteks minna, lähen, läksin) või loetakse neid ühe lemmana (lemma)?
- Kas arvutatakse liitsõnad ja fraasid eraldi või kokku?
- Kuidas käsitleda slängi, erialatermineid, murdesõnu ja laene?
Seetõttu annavad sõnaraamatud ja korpused ainult ligikaudseid hinnanguid. Keeles on tavaliselt rohkem sõnu kui ühes sõnaraamatus loetletud. Ühes sõnaraamatus võib olla näiteks 500 000 (pool miljonit) sõna; teises sõnaraamatus võivad olla veel mõned teised kirjeldatud sõnad. Kui liita kokku kõik nendes sõnastikes olevad sõnad, siis on inglise keeles ligikaudu 750 000 sõna või isegi rohkem — sõltuvalt sellest, kuidas loend toimub.
Sõnavara maht ja igapäevane keel
Võite mõelda: "Kui on 750 000 sõna, siis kuidas me saame rääkida ainult 3000 sõnaga?" Põhjus on lihtne — igapäevaseks suhtlemiseks piisab suhteliselt väikesest hulgast sõnadest. Umbes 3 000 kõige levinumat sõna võimaldavad väljendada suure osa igapäevastest mõtetest ja olukordadest. Erinevad sõnavaratasemed on kasulikud keeleõppes: algtasemel keskendutakse kõige sagedasematele sõnadele, edasijõudnu õpib erialatermineid, ametkeeli ja nüansse.
Enim kasutatavad sõnad on üldjuhul lühikesed. See nähtus esineb paljudes keeltes: levinud abisõnad, asesõnad ja põhiverbid on lühikesed sõnad. Näiteks inglise keele 50 kõige levinumat sõna on enamasti vähem kui seitse tähte ning paljud on alla nelja tähe.
Sõnavara tüübid ja registreerumine
- Aktivne (produktne) sõnavara — sõnad, mida inimene regulaarselt kasutab kõnes või kirjutamisel.
- Passiivne (receptiivne) sõnavara — sõnad, mida inimene mõistab kuuldes või lugedes, kuid ei kasuta ise sageli.
- Erialane sõnavara — terminid ja väljendid, mis kuuluvad konkreetsetesse valdkondadesse (meditsiin, tehnika, õigusteadus jms).
- Dialektiline ja regionaalne sõnavara — murde- ja piirkondlikud sõnad.
- Stilistikaliselt määratletud sõnavara — formaalne, neutraalne, kõnekeelne, släng ja tabu-sõnavara.
Kuidas sõnavara muutub
Keele sõnavara muutub pidevalt. Tekivad uued sõnad, vanade sõnade tähendused võivad muutuda ning mõned sõnad langevad kasutusest välja. Peamised muutuste allikad:
- Tehnoloogia ja teaduse areng — näiteks arvutitega seotud terminid nagu "download" (tõmbama alla) ja muud arvutustega seotud uued väljendid.
- Kultuurilised ja muusikalised mõjutused — näiteks uus släng või moesõna, nagu sõna "hiphopist" tulnud "bling" inglise keeles.
- Laenamine teistest keeltest — sõnad võetakse üle, kohandatakse ja mõnikord antakse neile uus tähendus.
- Sõnade semantiline nihkumine — näiteks sõna "cool" inglise keeles muutus tähenduses ("jahe" → "lahe", "äge").
Uued sõnad sünnivad ka keele loomuliku tuletamise kaudu (prefiksid, sufiksid, liitsõnad) ja sotsiaalsete trendide tulemusel. Sõnavara arengut jälgitakse korpuste, sõnaraamatute väliversioonide ja keeleuuringute abil, mis aitavad mõista nii kasutuse sagedust kui ka tähenduslikke nihkeid.
Kokkuvõte
Sõnavara on mitmekesine ja muutuv osa keelest. Selle maht sõltub sellest, kuidas me sõnu loeme ja liigitame. Kuigi keeles võib olla sadu tuhandeid sõnu, võimaldab väiksem, sagedamini kasutatud sõnavara (näiteks ~3 000 sõna) toimetada igapäevastes olukordades. Keele areng ja uued sõnad peegeldavad ühiskonna, tehnoloogia ja kultuuri muutusi.

