Grammatika: määratlus, reeglid, lauseehitus ja näited
Grammatika: definitsioon, põhireeglid, selge lauseehitus ja praktilised näited — õppige õigekirja ja kõne reegleid samm-sammult.
Grammatika on sõnade uurimine, nende kasutamine lausetes ja nende muutumine erinevates olukordades. Vanad kreeklased nimetasid seda grammatikē tékhnē, kirjade käsitööks. Sellel võib olla ükskõik milline neist tähendustest:
- Keele uurimine: kuidas see toimib ja kõik, mis sellega seotud. See on keele taustauuring.
- Lause struktuuri uurimine. Reeglid ja näited näitavad, kuidas keelt tuleks kasutada. See on õige kasutuse grammatika, nagu õpikus või käsiraamatus/juhendis.
- Süsteem, mida inimesed kasvades õpivad. See on emakeelse keele grammatika.p446p453
Kui me räägime, siis kasutame emakeelse inimese grammatikat või nii lähedal kui võimalik. Kui me kirjutame, siis püüame kirjutada korrektse grammatikaga. Seega on nii rääkimisel kui ka kirjutamisel kummalgi oma stiil.
Mida grammatika hõlmab?
Grammatika on laiahaardeline: selle alla kuuluvad morfoloogia (sõnade kujunemine ja pööramine/käänamine), süntaks (lauseehitus ja sõnadevahelised suhted), fonoloogia (häälikusüsteem) ja semantika (tähendused). Grammatika kirjeldab nii keele struktuuri kui ka seda, kuidas erinevad vormid kannavad ajastust, suhtest või tähendusest lähtuvaid markereid.
Oluline eristus: kirjanduslik vs emakeelne grammatika
Keeltekeskustes tehakse sageli vahet deskriptiivsel (kirjeldaval) ja preskriptiivsel (reegleid kehtestaval) grammatikal. Deskriptiivne grammatika püüab selgitada, kuidas inimesed tegelikult räägivad ja kirjutavad; preskriptiivne grammatika annab soovitusi ja norme (nt kooliõpikutes), mida kasutatakse ametlikus või akadeemilises kirjutamises.
Lauseehitus (süntaks) ja peamised komponendid
Eesti keele põhistruktuur on tavaliselt SVO (subjekt–verbi–objekt), näiteks: Mina söön õuna. Kuid sõnajärjestus on suhteliselt vaba ja järjestuse muutmine võib rõhutada erinevaid lauseosi või muuta lause stiili:
- Subjekt — kes või mis teeb tegevust (nt "Mina").
- Predikaat / verb — kirjeldab tegevust või olekut (nt "söön").
- Objekt — sellele suunatud tegevus (nt "õuna").
- Määrsõna ja laiendid — aja-, koha- ja viisimäärangud (nt "täna", "aias", "rahulikult").
Morfoloogia: käänamine ja pööramine
Eesti keel on rikkalik muutuvate vormide poolest: nimisõnad käänduvad, olenevalt grammatilistest suhetest lauses, tegusõnad pöörduvad aja, kõneviisi ja isiku järgi ning sõnadele saab tuletada uusi tähendusi liiteliste või lõppudega. Näiteks sõna raamat võtab käändesid: raamat (nimetav), raamatu (omastav), raamatut (osastav).
Eestil on mitmeid käändeid (ligikaudu 14), millest kolm algtaset on nimetav, omastav ja osastav; paiknemist väljendavad käändeid kasutatakse ruumisuhete väljendamiseks (nt sisse-, sees-, seest-).
Näited grammatikareeglitest ja lauseehitusest
Siin mõned lihtsad näited, mis näitavad grammatilisi nähtusi:
- Oluline sõnajärg SVO: Ta ostis koera.
- Küsimused: tihti kasutatakse küsimussõna või eessõna kas: Kas sa tuled?
- Eituse moodustamine: eitus tuleb tihti abiliselega ei: Ma ei näe teda.
- Omastav ja osastav tähendus: Ma loen raamatu vs Ma loen raamatut (esimene võib näidata täisakti, teine võib viidata osa lugemisele või kestävale tegevusele).
- Sõnade järjekord võib rõhutada: Just sina teadsid tõde. ehk rõhuväljend eespool.
Kuidas grammatikat õppida ja kasutada praktiliselt
Mõned soovitused keeleoskuse parandamiseks:
- Loe palju eri žanre (uudised, ilukirjandus, teadustekstid) ja pööra tähelepanu lauseehitusele.
- Kuula emakeelseid kõnelejaid ning jälgi fraaside ja pöördvormide kasutust.
- Harjuta kirjutamist ja küsi tagasisidet õpetajalt või keeleprügilt.
- Kasu võtta grammatikaraamatutest, õpikestest ja keelekorpusest, mis näitavad reaalset kasutust.
Lõppsõna
Grammatika ei ole jäik reeglistik, vaid tööriist, mis aitab mõista, kuidas keel toimib ja kuidas selle abil mõtteid täpselt väljendada. Kirjakeel ja kõnekeel võivad erineda, mõlemal on oma reeglid ja stiil — oluline on õppida mõlemat kasutusviisi ning valida olukorrale sobivaim.
Erinevad keeled
Kõikidel keeltel on oma grammatika. Enamik Euroopa keeli on üsna sarnased.
Inglise keel muudab oma sõnalõpusid ("sufiksid") vähe. Italikeelsetes ehk romaani keeltes (nagu prantsuse, itaalia ja hispaania keel) on sõnalõppudel palju tähendust. Inglise keeles on neid vaid mõned: mitmuse ja omastavas käändesõnad (John's) on kõige levinumad. Meie verbi puhul oleme loobunud enamusest lõpust, välja arvatud ühest: Ma armastan, sa armastad, aga ta armastab. See lõppsõna "s" pärineb anglosaksi keelest, kus oli rohkem lõppliiteid. Verbidel on lõpud, mis näitavad ajavormi muutusi: walked, walking.
Teine suur erinevus on sõnade järjekord. Romaani keeltes pannakse omadussõnad tavaliselt pärast nimisõnu, millele nad viitavad. Näiteks inglise keeles võib inimene öelda, et mulle meeldivad kiired autod, kuid hispaania keeles on see Me gustan los coches rápidos. Sõnade järjekord on muutunud: kui inglise keelde tõlkida ainult sõnad, ilma grammatika sõnadeta, tähendaks see "mulle meeldivad need autod kiiresti". Selle põhjuseks on see, et hispaania ja inglise keeles on erinevad reeglid sõnade järjestuse kohta. Saksa keeles on verbid sageli lause lõpu lähedal (näiteks: Die Katze hat die Nahrung gegessen. ), samas kui inglise keeles asetame need tavaliselt subjekti ja objekti vahele, näiteks: The cat has eaten the food.
Keele muutmine
Kirjalik grammatika muutub aeglaselt, kuid suuline grammatika on voolavam. Laused, mida inglise keele kõnelejad peavad tänapäeval normaalseks, võisid 100 aastat tagasi tunduda kummalised. Ja ei pruugi, sest paljud meie lemmiksõnad pärinevad autoriseeritud King Jamesi piibliversioonist ja Shakespeare'ist.
Erinevad inimesed räägivad teistest inimestest erineva grammatikaga. Näiteks inimesed, kes kasutavad murdeid nimega General American English ja BBC English, võivad öelda: I didn't do anything, samas kui keegi, kes räägib nn African American Vernacular English ehk AAVE, võib öelda: I didn't do nothing. Londoni töölisklassi versioon: I ain't done nuffink! Neid nimetatakse topeltnegatiivideks ja neid esineb peaaegu täielikult kõnekeeles ja harva kirjakeeles.
Neid erinevusi nimetatakse dialektideks. See, millist murret inimene kasutab, sõltub tavaliselt sellest, kus ta elab. Kuigi inglise keele dialektid kasutavad erinevaid sõnu või sõnajärge, on neil siiski grammatikareeglid. Ameerika inglise keeles kirjutades kasutatakse aga grammatikas üldameerika inglise keele reegleid. Kui inimesed räägivad "õige inglise keele" kasutamisest, siis mõtlevad nad tavaliselt üldise briti inglise keele grammatika kasutamist, nagu seda kirjeldatakse standardsetes teatmeteostes. Suurbritannias räägitud inglise keele mudeleid nimetatakse sageli Received Pronunciation või BBC English.
Kõneosad
Grammatika uurib noomenid, pronoomenid, verbid, adjektiivid, adverbid, prepositsioonid, konjunktsioonid, laused, fraasid, lauselaused, interjektsioonid.
Nomenid
Nomenid on sõnad "asi", nagu "laud ja tool". Need on esemed, asjad, mida näete igapäevaelus. Omadussõnad on konkreetsete kohtade, inimeste või muude asjade, näiteks nädalapäevade nimed. Nimi "James" on pärisnimi, nagu ka "kolmapäev" ja "London". Nominendid võivad olla ka abstraktsed asjad, näiteks "kannatused" või "õnn".
Verbid
Verbid on sõnad, mis kirjeldavad tegevusi: "Ryan viskas palli". Riik: "Ma olen mures". Põhilist verbi vormi nimetatakse infinitiiviks. Olemasoleku infinitiiv on "olla". Kuulus näide on Hamleti kõne: Olla või mitte olla, see on küsimus.
Infinitiivi variatsioonid loovad verbi ajavormid.
| Mineviku aeg = oli | olevik = on | Tuleviku aeg = saab/saab |
Adjektiivid
Omadussõnad kirjeldavad nimisõnu. Näiteks ütleb päris sõnas "ilus jalgratas", et jalgratas on ilus. Teisisõnu, "pretty" kirjeldab jalgratast. See võib juhtuda ka koha puhul. Näiteks "kõrge" sõnas "see on kõrge hoone" kirjeldab hoonet.
Süntaks
Grammatika uurib süntaksit ehk seda, kuidas "kõneosad" sobituvad kokku vastavalt reeglitele ja moodustavad lauseid. Laused sobivad kokku ja moodustavad lõike.
Küsimused ja vastused
K: Mis on grammatika?
V: Grammatika on sõnade uurimine, nende kasutamine lausetes ja nende muutumine erinevates olukordades.
K: Mida nimetasid vanad kreeklased grammatikaks?
V: Vanad kreeklased nimetasid seda grammatikē tékhnē, kirjade käsitöö.
K: Millised on grammatika erinevad tähendused?
V: Grammatika võib viidata keeleõppele, lauseehituse õppimisele või süsteemile, mida inimesed kasvades õpivad.
K: Mis on korrektne kasutusgrammatika?
V: Õige kasutuse grammatika on reeglite ja näidete kogum, mis näitab, kuidas keelt tuleks kasutada. Seda leiab sageli õpikutest või käsiraamatutest/juhenditest.
K: Mis on emakeele grammatika?
V: Emakeele grammatika on grammatika süsteem, mida inimesed õpivad üles kasvades ja kasutavad loomulikult rääkides.
K: Kuidas kasutatakse grammatikat keelt rääkides ja kirjutades?
V: Kui me räägime keelt, kasutame emakeele grammatikat või sellele võimalikult lähedast grammatikat. Kui me kirjutame, püüame kirjutada korrektse grammatikaga.
K: Kas keelt rääkides ja kirjutades kasutatakse sama grammatilist stiili?
V: Keeles rääkimisel ja kirjutamisel on kummalgi oma grammatika stiil.
Otsige