Grammatika on sõnade uurimine, nende kasutamine lausetes ja nende muutumine erinevates olukordades. Vanad kreeklased nimetasid seda grammatikē tékhnē, kirjade käsitööks. Sellel võib olla ükskõik milline neist tähendustest:

  1. Keele uurimine: kuidas see toimib ja kõik, mis sellega seotud. See on keele taustauuring.
  2. Lause struktuuri uurimine. Reeglid ja näited näitavad, kuidas keelt tuleks kasutada. See on õige kasutuse grammatika, nagu õpikus või käsiraamatus/juhendis.
  3. Süsteem, mida inimesed kasvades õpivad. See on emakeelse keele grammatika.p446p453

Kui me räägime, siis kasutame emakeelse inimese grammatikat või nii lähedal kui võimalik. Kui me kirjutame, siis püüame kirjutada korrektse grammatikaga. Seega on nii rääkimisel kui ka kirjutamisel kummalgi oma stiil.

Mida grammatika hõlmab?

Grammatika on laiahaardeline: selle alla kuuluvad morfoloogia (sõnade kujunemine ja pööramine/käänamine), süntaks (lauseehitus ja sõnadevahelised suhted), fonoloogia (häälikusüsteem) ja semantika (tähendused). Grammatika kirjeldab nii keele struktuuri kui ka seda, kuidas erinevad vormid kannavad ajastust, suhtest või tähendusest lähtuvaid markereid.

Oluline eristus: kirjanduslik vs emakeelne grammatika

Keeltekeskustes tehakse sageli vahet deskriptiivsel (kirjeldaval) ja preskriptiivsel (reegleid kehtestaval) grammatikal. Deskriptiivne grammatika püüab selgitada, kuidas inimesed tegelikult räägivad ja kirjutavad; preskriptiivne grammatika annab soovitusi ja norme (nt kooliõpikutes), mida kasutatakse ametlikus või akadeemilises kirjutamises.

Lauseehitus (süntaks) ja peamised komponendid

Eesti keele põhistruktuur on tavaliselt SVO (subjekt–verbi–objekt), näiteks: Mina söön õuna. Kuid sõnajärjestus on suhteliselt vaba ja järjestuse muutmine võib rõhutada erinevaid lauseosi või muuta lause stiili:

  • Subjekt — kes või mis teeb tegevust (nt "Mina").
  • Predikaat / verb — kirjeldab tegevust või olekut (nt "söön").
  • Objekt — sellele suunatud tegevus (nt "õuna").
  • Määrsõna ja laiendid — aja-, koha- ja viisimäärangud (nt "täna", "aias", "rahulikult").

Morfoloogia: käänamine ja pööramine

Eesti keel on rikkalik muutuvate vormide poolest: nimisõnad käänduvad, olenevalt grammatilistest suhetest lauses, tegusõnad pöörduvad aja, kõneviisi ja isiku järgi ning sõnadele saab tuletada uusi tähendusi liiteliste või lõppudega. Näiteks sõna raamat võtab käändesid: raamat (nimetav), raamatu (omastav), raamatut (osastav).

Eestil on mitmeid käändeid (ligikaudu 14), millest kolm algtaset on nimetav, omastav ja osastav; paiknemist väljendavad käändeid kasutatakse ruumisuhete väljendamiseks (nt sisse-, sees-, seest-).

Näited grammatikareeglitest ja lauseehitusest

Siin mõned lihtsad näited, mis näitavad grammatilisi nähtusi:

  • Oluline sõnajärg SVO: Ta ostis koera.
  • Küsimused: tihti kasutatakse küsimussõna või eessõna kas: Kas sa tuled?
  • Eituse moodustamine: eitus tuleb tihti abiliselega ei: Ma ei näe teda.
  • Omastav ja osastav tähendus: Ma loen raamatu vs Ma loen raamatut (esimene võib näidata täisakti, teine võib viidata osa lugemisele või kestävale tegevusele).
  • Sõnade järjekord võib rõhutada: Just sina teadsid tõde. ehk rõhuväljend eespool.

Kuidas grammatikat õppida ja kasutada praktiliselt

Mõned soovitused keeleoskuse parandamiseks:

  • Loe palju eri žanre (uudised, ilukirjandus, teadustekstid) ja pööra tähelepanu lauseehitusele.
  • Kuula emakeelseid kõnelejaid ning jälgi fraaside ja pöördvormide kasutust.
  • Harjuta kirjutamist ja küsi tagasisidet õpetajalt või keeleprügilt.
  • Kasu võtta grammatikaraamatutest, õpikestest ja keelekorpusest, mis näitavad reaalset kasutust.

Lõppsõna

Grammatika ei ole jäik reeglistik, vaid tööriist, mis aitab mõista, kuidas keel toimib ja kuidas selle abil mõtteid täpselt väljendada. Kirjakeel ja kõnekeel võivad erineda, mõlemal on oma reeglid ja stiil — oluline on õppida mõlemat kasutusviisi ning valida olukorrale sobivaim.