Kursiivkirjal ja kirjatüübil on pikk ajalugu. Selle aluseks on käekiri.

Ludovico Vicentino degli Arrighi (1475-1527) oli paavstlik kirjutaja ja kirjakujundaja renessansiaegses Itaalias. Tänapäeva kursiivkirjastiil, mida tuntakse "kursiivina", põhineb tema poolt välja töötatud stiilil. On öeldud, et kursiivina tuntud kirjastiil on saanud oma nime selle itaalia kirjakujundaja järgi. Tänapäeva kirjatundjad, keda nimetatakse ka "kalligraafideks", uurivad Arrighi tööd, et õppida "kursiivina" tuntud kirjastiili struktuuri, mis on moderniseeritud versioon kantselei käest, mille Rooma kirjatundjad täiustasid esmakordselt 16. sajandi alguses.

Tüpograafias on kursiivne kirjatüüp kursiivne kirjatüüp, mis põhineb kalligraafilisel käekirjal. Sellised tähed kalduvad tavaliselt veidi paremale.

Tänapäevastes tekstides võib kursiiviga rõhutada trükitud teksti põhipunkte. Ühes inglise keele kasutusjuhendis kirjeldatakse kursiivkirjas "rõhu allakriipsutamise trükitud ekvivalenti".

Kalligraafiast inspireeritud kirjatüübid loodi esmakordselt Itaalias, et asendada dokumendid, mis on kirjutatud kantselei kirjastiilis. Nagu illustratsioonil näha, olid kalligraafiast kopeeritud kaunistused. Alternatiiviks on kaldkirjatüüp: kirjatüüp on kallutatud, kuid kirjavormid ei muuda kuju: seda vähem keerukat lähenemist kasutavad paljud sans-serif kirjatüübid.

Kursiivi tekkimine ja ajalugu

Kursiivne kirjatüüp tekkis renessansiaegses Itaalias, kui trükikunsti ja käsikirja traditsioonid hakkasid üksteist mõjutama. 16. sajandi alguses lõi Veneetsias Aldus Manutius koos möödunud sajandi graveerijaga Francesco Griffo esimese teadaoleva tõelise kursiivkirjatüübi, mis põhines kantselei käekirjal (chancery hand). See võimaldas trükkida kokkuhoidlikumaid ja visuaalselt dünaamilisemaid ridu, mis sobisid hästi väiksesse formaati ning uute raamatuvormingute jaoks.

Ludovico degli Arrighi ja tema mõju

Ludovico Vicentino degli Arrighi on tuntud oma elegantselt vooluva käekirja ja õpetuste poolest, mis aitasid kujundada kursiivi esteetikat. Tema tööde järgi nimetas hiljem osa inimesi kursiivi ka "itaaliaks". Arrighi õpetused ja näited on tänapäevalgi olulised neile, kes uurivad kalligraafiat ja ajaloolisi kirjastiile.

Tüpograafilised liigid: tõeline kursiiv vs kaldkirjatüüp

Tõeline kursiiv (true italic) sisaldab sageli kujunduslikke muudatusi tähtedes: näiteks "a", "f", "k" ja "g" võivad olla kujult erinevad võrreldes rooma (roman) variandiga. See on kalligraafiast lähtuv lahendus ja seda peetakse tüüpiliselt elegantsemaks ning loetavamaks kui lihtsalt nihutatud kujundus.

Kaldkirjatüüp (oblique või slanted) tekib siis, kui rooma tüübi kirjatähti lihtsalt kallutatakse (slant), ilma et nende siluetti oluliselt muudetaks. Paljud sans-serif perede variandid kasutavad seda lihtsamat lähenemist.

Kasutus ja reeglid

  • Kursiivi kasutatakse teksti rõhutamiseks — näiteks eraldamaks võõrsõnu, raamatute ja ajakirjade pealkirju, taksonoomiliste nimede (bioloogias), filosoofiliste mõistete või terminite puhul, mida soovitakse eristada.
  • Veebis ja HTML-is on semantiline erinevus: tähenduslik rõhutus tuleks märgistada <em> abil, visuaalse kalduse jaoks võib kasutada <i>. Ekraanilugejad annavad <em> puhul rõhu häälduslikult edasi.
  • Ärge liigset rõhutamist: kui kogu tekst on kursiivis, kaob selle rõhutamise eesmärk. Kasutage kursiivi mõõdukalt, et säilitada efekt.
  • Punktuatsioon: reeglina loetakse kirjavahemärke osa kursiivist, kui need kuuluvad rõhutatud sõna või fraasi juurde. Trükipraktikas on mõningane varieeruvus — olenevalt stiiliraamatust võivad reeglid erineda.

Disaini- ja tehnilised kaalutlused

Hea tüpograafia seisukohast on soovitatav kasutada kirjatüübi enda kujundatud kursiivversiooni, mitte teha automaatset nihutust. Tõelised kursiivid on optimeeritud parema loomuliku meteri, kerning'u ja lugemismugavuse jaoks. Väikesel kirjasuurusel võib kursiiv vähendada loetavust, seega kontrollige alati lõpptulemust nii ekraanil kui paberil.

Kokkuvõte

Kursiiv on tüpograafiline ja kalligraafiline pärand, mis sai alguse käekirjast ja arenes renessansiaegseks trükistiiliks. Tänapäeval eristatakse tõelisi kursiive ja lihtsamaid kaldkirju, ning kursiivi kasutatakse peamiselt rõhutamiseks, terminite eristamiseks ja esteetilise mitmekesisuse loomiseks. Kasutades kursiivi, tasub arvestada nii ajaloolistest juurtest tulenevate vormiliste eripäradega kui ka tänapäevaste kodulehtede ja trükiste loetavuse ning ligipääsetavuse nõuetega.