Kirjutamine on keele jäädvustamine visuaalsel andmekandjal, kasutades selleks sümbolite kogumit. Sümbolid peavad olema teistele teada, et teksti oleks võimalik lugeda.

Tekstis võib kasutada ka muid visuaalseid süsteeme, näiteks illustratsioone ja kaunistusi. Neid ei nimetata kirjutamiseks, kuid need võivad aidata sõnumi toimimisele kaasa. Tavaliselt kasutavad kõik haritud inimesed ühes riigis sama kirjasüsteemi sama keele jäädvustamiseks. Lugeda ja kirjutada oskamine tähendab kirjaoskust.

Kirjutamine erineb kõnest selle poolest, et lugejad ei pea sel ajal kohal olema. Me saame lugeda kirju, mis on pärit ammustest aegadest ja maailma eri paikadest. Tekst talletab ja edastab teadmisi. Kirjutamine on üks inimliigi suurimaid leiutisi. See leiutati pärast seda, kui inimesed asusid linnadesse ja kui algas põllumajandus. Kirjutamine pärineb umbes 3300 aastat eKr ehk üle 5000 aasta tagasi Lähis-Idas.

Tänapäeval kirjutatakse tavaliselt paberile, kuigi on olemas võimalused peaaegu igale pinnale printimiseks. Ka televisiooni- ja filmiekraanid võivad kujutada kirjutamist, samuti arvutiekraanid. Paljud kirjutusmaterjalid leiutati juba ammu enne paberit. Kasutatud on savi, papüürus, puit, kiltkivi ja pärgament (ettevalmistatud loomanahk). Roomlased kirjutasid terava pliiatsiga vahatahvlitele; see oli populaarne ajutiste märkmete ja sõnumite jaoks. Suureks sammuks edasi oli paberi hilisem leiutamine hiinlaste poolt.

Kirjutamine toimub traditsiooniliselt käsitsi, näiteks pliiatsi, pliiatsi või pintsliga. Üha enam luuakse teksti aga arvuti klaviatuuril.

Kirjutamise põhifunktsioonid ja väärtus

Kirjutamine teenib mitut tähtsat eesmärki: see talletab ajalugu, vahendab seadusi ja lepinguid, võimaldab teaduslikku ja tehnilist edasiminekut ning loob ja säilitab kultuurilist ja kunstilist pärandit. Kirjutatud tekstid võimaldavad teadmiste kumuleerimist ja nende üleandmist põlvest põlve. Lisaks on kirjutamisel oluline roll hariduses, bürokraatias, ärisuhtluses ja isiklikus eneseväljenduses.

Ajaloolised kirjasüsteemid ja areng

Kirjasüsteemid on arenenud eri viisidel: on logograafilisi süsteeme (kus üks märk tähistab sõna või mõistet), silpikirju ja tähestikke (kus märgid vastavad häälikutele). Mõned tuntud ajaloolised näited on nõiakivi-tüüpi tahvlid ja savitahvlid, mesopotaamia kuniiform, Egiptuse hieroglüüfid ning hiljem foiniiklaste kaudu levinud tähestikud, mis andsid aluse paljudele kaasaegsetele tähestikele. Kirjade leviku ja standardiseerumise taga olid sageli administratiivsed vajadused, religioon ja kaubandus.

Kirjutusvahendid ja materjalid

  • Varased materjalid: savi, papüürus, puit, kiltkivi, pärgament.
  • Antiikajal kasutati ka vahatahvleid (vahatahvlid) ja teravaid kirjutusvahendeid (pliiats) kustutamiseks ja parandamiseks.
  • Paberi leiutamine (hiinlaste panus) võimaldas kirjutise laialdasemat levikut ja odavamat reprodutseerimist.
  • Tänapäeval lisanduvad digitaalvahendid: arvutid, nutiseadmed, printimine ja elektroonilised arhiivid.

Kirjaoskuse (litteracy) roll ühiskonnas

Kirjaoskus mõjutab tugevalt inimese eluvõimalusi — haridust, töövõimalusi ja osalemist demokraatias. Kõrgem kirjaoskuse tase soodustab infoturvalisust, kriitilist mõtlemist ja iseseisvat õppimist. Riikide arengutasemed ja majandused on sageli seotud laialdase hariduse ja kirjaoskusega. Kirjaoskuse suurendamine on olnud paljude ühiskondade üks peamisi poliitilisi ja sotsiaalseid eesmärke.

Tänapäeva kirjutamisviisid ja tehnoloogia

Muudatused tehnoloogias on muutnud kirjutamise viise ja kättesaadavust. Teksti töödeldakse enamasti digitaalselt — tekstiredaktorites ja andmebaasides — ning säilitatakse elektrooniliselt. See võimaldab kiiret jagamist, otsingut, kopeerimist ja automaatset tõlkimist. Samal ajal on säilinud käsitsi kirjutamine, mis on tähtis näiteks kirjalike allkirjade, märkmete ja kunstilise kalligraafia puhul.

Digitaalse kirjutamisega kaasnevad ka uued tehnilised ja õigusalased küsimused: andmete säilitamine pikaajalises perspektiivis, formaadist sõltumatus, autoriõigused ning müra ja desinformatsiooni levik. Standardid nagu Unicode aitavad tagada, et eri keelte ja kirjasüsteemide märgid jäävad digitaalselt loetavaks.

Kriitiline tähtsus kultuuris, teaduses ja õiguses

Kirjutatud tekstid on enamasti aluseks õigusaktidele, teaduslikele artiklitele ja lepingutele. Ilukirjandus ja esseistika kujundavad kultuurilist identiteeti ja pakuvad inimestele võimalust mõtiskleda keeruliste teemade üle. Teaduslik kirjutamine tagab teadmiste kontrollitavuse ja korduvuse — artiklite ja aruannete kaudu saab uurimistööd jagada ja kriitiliselt hinnata.

Arhiveerimine ja säilitamine

Tekstide pikaajaline säilitamine on oluline ajaloo, teaduse ja kultuuri jaoks. Traditsiooniliselt tehti seda raamatukogude ja arhiivide kaudu; tänapäeval on kombineeritud nii füüsilise kui ka digitaalse säilitusega. Digitaalsete andmete puhul tuleb arvestada failiformaatide, salvestusmeediumite ja metainfo hoidmisega, et tekstid oleksid kättesaadavad ka tulevastele põlvedele.

Erivormid ja ligipääsetavus

Kirjutamise eri vormid hõlmavad ametlikke dokumente, meediat, sotsiaalmeedia tekstiposti, ilukirjandust ja teadustekste. Ligipääsetavuse tagamiseks on välja töötatud ka mittevisuaalsed süsteemid, näiteks punktkirjasüsteem (Braille), audioraamatud ja teksti kõnesüsteemid, mis võimaldavad pimedatel ja nägemispuudega inimestel teavet kasutada.

Kokkuvõte

Kirjutamine on kompleksne ja mitmekesine tehnika, mis on muutnud inimühiskondi: see talletab teadmisi, võimaldab suhtlust ajas ja ruumis ning toetab kultuuri ja teaduse arengut. Kuigi tehnoloogiad muutuvad, jääb kirjutamise võime — nii käsitsi kui digitaalselt — oluliseks oskuseks igapäevaelus, hariduses ja tööelus.