Pliiats on kirjutusvahend, mida kasutatakse ka joonistamiseks, tavaliselt paberile. Enamik pliiatsisüdamikke on valmistatud grafiidipulbrist, mis on segatud saviseguga. Seega valmistatakse pliiats tavaliselt saviga segatud grafiiditükist, mille ümber on puukorpus. Kuju on tavaliselt kuusnurkne prisma, kuid mõned pliiatsid on ruudukujulised või silindrilised.

Värvilised pliiatsid on sellised, mis ei kasuta hallikas-hõbedast grafiiti. Selle asemel on südamik värviline. Värvilised pliiatsid või värpipliiatsid on tavaliselt mõeldud pigem joonistamiseks kui kirjutamiseks.

Koostis ja tootmine

Pliiatsi südamik koosneb peamiselt grafiidist (grafiidipulber) ja savist, mis annavad sellele sobiva kõvaduse ja sõlme. Südamiku segus reguleeritakse grafiidi ja savi vahekorda, et saada erinevaid kõvadusastmeid (vt allpool). Südamiku ümber on tavaliselt puidust kest; kõige levinum puit on läikiv punane mänd või seeder, kuna need terituvad hästi ja ei murene kerge teritamise järel.

Pliiatsi kõvadus ja tähistus

Pliiatsite kõvadust tähistatakse standardiseeritud sümbolitega nagu H, B ja HB:

  • H (hard) – kõvem südamik, heledam joon, sobib tehniliseks joonestamiseks ja peeneks detailiks.
  • B (black/soft) – pehmem südamik, tumedam joon, sobib varjude ja kunstilisemate joonte jaoks.
  • HB – neutraalne, hea üldiseks kirjutamiseks.

Tavaliselt on skaala H → H2, H3… kuni H9 (mida kõrgem, seda kõvem) ja B → B2, B3… kuni B9 (mida kõrgem, seda pehmem). Valik sõltub kasutusotstarbest: kirjutamiseks sobivad HB–H2, joonistamiseks ja varjutamiseks B–B6.

Tüübid

  • Tavalised grafiitpliiatsid – puidust kestaga, erinevate kõvadustega; laialdaselt kasutusel koolis ja kontoris.
  • Mehaanilised pliiatsid – südamik on õhem grafiitvarras, mida saab sisestada ja mille järel liigutatakse; ei vaja teritamist, sobib tehnilisteks joonisteks ja täpsuseks.
  • Värvilised pliiatsid – südamik koosneb pigmentidest ja siduvast vahast või õlist; on mõeldud joonistamiseks, segamiseks ja kunstiteosteks.
  • Akvarell- ehk vees lahustuvad pliiatsid – võimaldavad pärast joonistamist vee abil värve sulatada ja luua akvarellilaadseid efekte.
  • Pastellpliiatsid – pehmemad ja pulbrisemad, andes matt-tekstuuriga pinnad.

Värviliste pliiatsite koostis ja variandid

Värviliste pliiatsite südamik koosneb tavaliselt pigmendist, sideainest ja täiteainetest. Peamised tüübid:

  • Vahapõhised – kõige levinumad; pehmemad, säravad toonid; suured kihid ja läige.
  • Õlipõhised – veidi tahkemad kui vahapõhised, sobivad peenemate detailide tegemiseks ja on üldiselt vastupidavamad.
  • Vees lahustuvad (akvarellpliiatsid) – joonistusel saab pintsliga veega värve hajutada ja segada, luues vesivärvi efektid.

Tähtis parameeter on lightfastness ehk valguskindlus — see näitab, kui hästi pigment ajas tuhmub. Professionaalsetel komplektidel on tavaliselt kõrgem valguskindlus.

Värviliste pliiatsite kasutustehnikad

  • Kihtide ladumine (layering) – mitme õhukese kihi pealekandmine, et saavutada sügavus ja varjundid.
  • Segamine (blending) – värvide sujuvaks segamiseks võib kasutada blending stumpi, pehmet paberit või spetsiaalset lahustit/leftet (solvent) vms.
  • Burnishing ehk läikestamine – kõvema survega viimase kihi pealekandmine annab sileda ja läikiva pinna, summutades paberitekstuuri.
  • Akvarelli tehnikad – vees lahustuvate pliiatsitega joonistatakse esmalt kuival paberil ja seejärel töödeldakse pintsliga vee abil.
  • Detailitöö – kõvema tipusga pliiatsitega saavutatakse teravad jooned ja peenemad detailid; pehmemad sobivad suurte pindade varjutamiseks.

Hooldus, teritamine ja säilitamine

Pliiatsi õigeks hoidmiseks tuleks vältida niiskust ja temperatuuri kõikumisi, mis võivad puidust korpuse kõverdada. Teritamiseks sobivad käsiteritajad, elektrilised teritajad ja noad; kunstnike seas kasutatakse vahel ka nuga, et saada pikem ja treenitav südamik. Mehaaniliste pliiatside puhul jälgida varraste paksust ja varude olemasolu.

Ohutus ja keskkonnaküsimused

Kuigi nimi "pliiats" viitab vanale eksiarvamusele, et südamikus on plii, on tegelikult kasutusel grafiit (mitte plii). Värviliste pliiatsite pigmentide puhul tasub eelistada tooteid, millel on märgitud mittetoksilisus (nt vastavus ASTM D-4236 või EN71), eriti kui neid kasutavad lapsed. Puidu päritolu puhul on hea jälgida, et tootja kasutaks säästvalt majandatud metsi (FSC-sertifikaat).

Kellele ja milleks valida millist pliiatsit?

  • Kirjutamiseks ja igapäevakasutuseks: HB või HB–H2.
  • Joonestamiseks ja tehniliste detailide jaoks: H kuni H4.
  • Varjutamiseks ja kunstiks: B–B6 ning erinevad värvipliiatsid (vahapõhised või õlipõhised).
  • Akvarelliefektide jaoks: vees lahustuvad pliiatsid.
  • Lastele: mittetoksilised, kestval ja hõlpsasti teritataval konstruktsioonil pliiatsid.

Lühike ajalooline taust

Grafiit leiti 16. sajandi keskpaigas Inglismaal (Borrowdale) ja seda hakati alguses kasutama otse kivide fragmendidena. Varsti leiutati puidukestadega ümbris, mis muutis kirjutamise ja joonistamise mugavamaks. Nimetus "lead pencil" tuli vanast arusaamast, et grafiit on "plii" (lead), kuigi tegelikult ei sisalda see plii metallilist elementi.

Lõpetuseks: õige pliiatsi valik sõltub eelkõige otstarbest — kas kirjutamine, tehniline joonistus või kunstiline töö — ning kasutaja eelistustest kõvaduse, südamiku materjali ja teritamisviisi osas. Värviliste pliiatsite puhul tasub tähele panna pigmendi kvaliteeti ja valguskindlust, eriti kui töö peab kestma aastaid.