Pliiats: määratlus, koostis, tüübid ja värviliste pliiatsite kasutus

Pliiats: avasta koostis, tüübid ja värvipliiatsite kasutus — praktilised nõuanded joonistamiseks, kirjutamiseks ja loominguliseks tööks.

Pliiats on kirjutusvahend, mida kasutatakse ka joonistamiseks, tavaliselt paberile. Enamik pliiatsisüdamikke on valmistatud grafiidipulbrist, mis on segatud saviseguga. Seega valmistatakse pliiats tavaliselt saviga segatud grafiiditükist, mille ümber on puukorpus. Kuju on tavaliselt kuusnurkne prisma, kuid mõned pliiatsid on ruudukujulised või silindrilised.

Värvilised pliiatsid on sellised, mis ei kasuta hallikas-hõbedast grafiiti. Selle asemel on südamik värviline. Värvilised pliiatsid või värpipliiatsid on tavaliselt mõeldud pigem joonistamiseks kui kirjutamiseks.

Koostis ja tootmine

Pliiatsi südamik koosneb peamiselt grafiidist (grafiidipulber) ja savist, mis annavad sellele sobiva kõvaduse ja sõlme. Südamiku segus reguleeritakse grafiidi ja savi vahekorda, et saada erinevaid kõvadusastmeid (vt allpool). Südamiku ümber on tavaliselt puidust kest; kõige levinum puit on läikiv punane mänd või seeder, kuna need terituvad hästi ja ei murene kerge teritamise järel.

Pliiatsi kõvadus ja tähistus

Pliiatsite kõvadust tähistatakse standardiseeritud sümbolitega nagu H, B ja HB:

H (hard) – kõvem südamik, heledam joon, sobib tehniliseks joonestamiseks ja peeneks detailiks.
B (black/soft) – pehmem südamik, tumedam joon, sobib varjude ja kunstilisemate joonte jaoks.
HB – neutraalne, hea üldiseks kirjutamiseks.

Tavaliselt on skaala H → H2, H3… kuni H9 (mida kõrgem, seda kõvem) ja B → B2, B3… kuni B9 (mida kõrgem, seda pehmem). Valik sõltub kasutusotstarbest: kirjutamiseks sobivad HB–H2, joonistamiseks ja varjutamiseks B–B6.

Tüübid

Tavalised grafiitpliiatsid – puidust kestaga, erinevate kõvadustega; laialdaselt kasutusel koolis ja kontoris.
Mehaanilised pliiatsid – südamik on õhem grafiitvarras, mida saab sisestada ja mille järel liigutatakse; ei vaja teritamist, sobib tehnilisteks joonisteks ja täpsuseks.
Värvilised pliiatsid – südamik koosneb pigmentidest ja siduvast vahast või õlist; on mõeldud joonistamiseks, segamiseks ja kunstiteosteks.
Akvarell- ehk vees lahustuvad pliiatsid – võimaldavad pärast joonistamist vee abil värve sulatada ja luua akvarellilaadseid efekte.
Pastellpliiatsid – pehmemad ja pulbrisemad, andes matt-tekstuuriga pinnad.

Värviliste pliiatsite koostis ja variandid

Värviliste pliiatsite südamik koosneb tavaliselt pigmendist, sideainest ja täiteainetest. Peamised tüübid:

Vahapõhised – kõige levinumad; pehmemad, säravad toonid; suured kihid ja läige.
Õlipõhised – veidi tahkemad kui vahapõhised, sobivad peenemate detailide tegemiseks ja on üldiselt vastupidavamad.
Vees lahustuvad (akvarellpliiatsid) – joonistusel saab pintsliga veega värve hajutada ja segada, luues vesivärvi efektid.

Tähtis parameeter on lightfastness ehk valguskindlus — see näitab, kui hästi pigment ajas tuhmub. Professionaalsetel komplektidel on tavaliselt kõrgem valguskindlus.

Värviliste pliiatsite kasutustehnikad

Kihtide ladumine (layering) – mitme õhukese kihi pealekandmine, et saavutada sügavus ja varjundid.
Segamine (blending) – värvide sujuvaks segamiseks võib kasutada blending stumpi, pehmet paberit või spetsiaalset lahustit/leftet (solvent) vms.
Burnishing ehk läikestamine – kõvema survega viimase kihi pealekandmine annab sileda ja läikiva pinna, summutades paberitekstuuri.
Akvarelli tehnikad – vees lahustuvate pliiatsitega joonistatakse esmalt kuival paberil ja seejärel töödeldakse pintsliga vee abil.
Detailitöö – kõvema tipusga pliiatsitega saavutatakse teravad jooned ja peenemad detailid; pehmemad sobivad suurte pindade varjutamiseks.

Hooldus, teritamine ja säilitamine

Pliiatsi õigeks hoidmiseks tuleks vältida niiskust ja temperatuuri kõikumisi, mis võivad puidust korpuse kõverdada. Teritamiseks sobivad käsiteritajad, elektrilised teritajad ja noad; kunstnike seas kasutatakse vahel ka nuga, et saada pikem ja treenitav südamik. Mehaaniliste pliiatside puhul jälgida varraste paksust ja varude olemasolu.

Ohutus ja keskkonnaküsimused

Kuigi nimi "pliiats" viitab vanale eksiarvamusele, et südamikus on plii, on tegelikult kasutusel grafiit (mitte plii). Värviliste pliiatsite pigmentide puhul tasub eelistada tooteid, millel on märgitud mittetoksilisus (nt vastavus ASTM D-4236 või EN71), eriti kui neid kasutavad lapsed. Puidu päritolu puhul on hea jälgida, et tootja kasutaks säästvalt majandatud metsi (FSC-sertifikaat).

Kellele ja milleks valida millist pliiatsit?

Kirjutamiseks ja igapäevakasutuseks: HB või HB–H2.
Joonestamiseks ja tehniliste detailide jaoks: H kuni H4.
Varjutamiseks ja kunstiks: B–B6 ning erinevad värvipliiatsid (vahapõhised või õlipõhised).
Akvarelliefektide jaoks: vees lahustuvad pliiatsid.
Lastele: mittetoksilised, kestval ja hõlpsasti teritataval konstruktsioonil pliiatsid.

Lühike ajalooline taust

Grafiit leiti 16. sajandi keskpaigas Inglismaal (Borrowdale) ja seda hakati alguses kasutama otse kivide fragmendidena. Varsti leiutati puidukestadega ümbris, mis muutis kirjutamise ja joonistamise mugavamaks. Nimetus "lead pencil" tuli vanast arusaamast, et grafiit on "plii" (lead), kuigi tegelikult ei sisalda see plii metallilist elementi.

Lõpetuseks: õige pliiatsi valik sõltub eelkõige otstarbest — kas kirjutamine, tehniline joonistus või kunstiline töö — ning kasutaja eelistustest kõvaduse, südamiku materjali ja teritamisviisi osas. Värviliste pliiatsite puhul tasub tähele panna pigmendi kvaliteeti ja valguskindlust, eriti kui töö peab kestma aastaid.

Pliiatsi ots

Pliiatsid

Erinevus pliiatsite ja pliiatsite vahel

Oluline erinevus pliiatsite ja pliiatsite vahel on see, et pliiatsi ots on valmistatud tahkest grafiidist (või muust materjalist), mis hõõrutakse paberile. Pliiatsi ots on tavaliselt metallist ja sellest voolab paberile vedel tint. Pliiatsiga kirjutamine võib määrduda, kui see on veel märg. Pliiatsiga kirjutamist saab kustutada, kuid pliiatsiga kirjutamist tavaliselt mitte, välja arvatud juhul, kui kasutatakse spetsiaalset tinti ja kustutuskummi.

Ajalugu

Varajane kirjutusvahend oli pilliroog, mida kasutasid vanad egiptlased, kes kirjutasid tindiga papüüruspaberilehtedele.

Teine varajane kirjutusvahend oli pliiats, mis oli õhuke metallist pulk, mis oli sageli valmistatud pliist. Seda kasutati musta vaha peale kriipsutamiseks, mis kattis valget puitu, mida kasutasid ka roomlased. Sõna pliiats pärineb ladinakeelsest sõnast pencillus, mis tähendab "väike saba". See on 16. sajandi Inglismaa leiutis.

Grafiidimaardlate avastamine

Mõni aeg enne 1565. aastat (see võis olla juba 1500. aastal) avastati Cumbria maakonnas Borrowdale'is tohutu grafiidimaardla. Kohalikud leidsid, et see oli väga kasulik lammaste märgistamiseks. See konkreetne grafiidileiukoht oli äärmiselt puhas ja tahke ning seda sai hõlpsasti pulkadeks saagida. See on siiani ainus suuremahuline grafiidileiukoht, mis on sellisel tahkel kujul kunagi leitud. Keemia oli alles lapsekingades ja seda ainet peeti plii vormiks. Sellest tulenevalt nimetati seda plumbago (ladina keeles "pliimaak"). Pliiatsite musta südamikku nimetatakse siiani pliiks, kuigi see ei sisaldanud kunagi elementi plii.

Peagi mõisteti grafiidi väärtust, peamiselt seetõttu, et seda sai kasutada suurtükkide vormide vooderdamiseks. Kaevandused võeti üle kroonile ja neid hakati valvama. Kui grafiidivarusid oli kogunenud piisavalt, uputati kaevandused varguste vältimiseks üle, kuni neid oli vaja rohkem. Grafiit tuli välja smugeldada, et seda saaks kasutada pliiatsites. Kuna grafiit on pehme, vajab see mingisugust hoidjat. Grafiidipulgad olid alguses stabiilsuse tagamiseks nööriga või lambanahaga ümbritsetud. Uudis nende esimeste pliiatsite kasulikkusest levis kaugele ja tõmbas kunstnike tähelepanu üle kogu tuntud maailma.

Inglismaa säilitas pliiatsite tootmise monopoli, kuni leiti meetod grafiidipulbri taastamiseks. Inglise pliiatsid, mis olid iseloomulikult kandilised, valmistati looduslikust grafiidist lõigatud pulkadest veel 1860. aastatel. Keswicki linnas, plokkgraafiidi algsete leiukohtade lähedal, on pliiatsimuuseum.

Esimene katse valmistada grafiidipulbritest grafiidipulbreid tehti Saksamaal Nürnbergis 1662. aastal. Seal kasutati grafiidi, väävli ja antimoni segu.

Pliiatsipulga grafiidijäägid ei ole mürgised ja grafiit on tarbimisel kahjutu.

Lisatud puiduhoidjad

Itaallased mõtlesid esimesena välja puidust hoidikud. 1560. aastal lõi Itaalia abielupaar Simonio ja Lyndiana Bernacotti esimesed joonised kaasaegse puuseppapliiatsi jaoks, et tähistada oma puusepatööd. Nende versioon oli hoopis lame, ovaalne ja kompaktsem pliiatsitüüp. Nad tegid seda esialgu kadakapuust pulgakese õõnestamise teel. Varsti pärast seda avastati parem tehnika: nikerdati kaks puupoolt, sisestati grafiidipulk ja seejärel liimiti mõlemad pooled kokku - sisuliselt sama meetod, mida kasutatakse tänapäevani.

Inglise ja saksa pliiatsid ei olnud prantslastele Napoleoni sõdade ajal kättesaadavad. Prantsusmaa oli Suurbritannia poolt kehtestatud mereblokaadi all ja ei saanud importida puhtast grafiidist pulkasid Briti Grey Knottsi kaevandustest - ainsast teadaolevast tahke grafiidi allikast maailmas. Samuti ei saanud Prantsusmaa importida madalama kvaliteediga Saksa grafiitpliiatsi asendusainet. Selle muutmiseks oli vaja Napoleoni armee ühe ohvitseri jõupingutusi. Aastal 1795 avastas Nicholas Jacques Conté meetodi, kuidas segada pulbrilist grafiiti saviga ja vormida sellest segust vardad, mida seejärel põletati ahjus. Muutes grafiidi ja savi vahekorda, sai muuta ka grafiitvarraste kõvadust. Seda tootmismeetodit, mille oli varem avastanud 1790. aastal Austria Joseph Hardtmuth Koh-I-Noorist, kasutatakse endiselt.

Inglismaal valmistati pliiatsid jätkuvalt tervelt saetud grafiidist. Henry Bessemeri esimene edukas leiutis (1838) oli meetod grafiidipulbri kokkusurumiseks tahkeks grafiidiks, mis võimaldas saagimisjäätmeid taaskasutada.

Ameerika kolonistid importisid pliiatsid Euroopast kuni Ameerika revolutsioonini. Benjamin Franklin reklaamis 1729. aastal oma Pennsylvania Gazette'is pliiatsite müüki ja George Washington kasutas 1762. aastal Ohio territooriumi kaardistamisel kolmetollist pliiatsit.^[] Räägitakse, et Massachusettsis Concordis asuv puusepp William Munroe valmistas 1812. aastal esimesed Ameerika puidust pliiatsid. See ei olnud ainus pliiatsitootmine Concordis. Henry Petroski sõnul avastas transtsendentalistlik filosoof Henry David Thoreau, kuidas teha head pliiatsit ebakvaliteetsest grafiidist, kasutades sidematerjalina savi; selle leiutise ajendiks oli tema isa Concordi pliiatsitehas, kus kasutati Charles Dunbari poolt 1821. aastal New Hampshire'is leitud grafiiti.

Kustuti lisatud

30. märtsil 1858 sai Hymen Lipman esimese patendi kustutuskummi kinnitamiseks pliiatsi otsa külge. 1862. aastal müüs Lipman oma patendi 100 000 dollari eest Joseph Reckendorferile, kes kaebas pliiatsitootja Faber-Castelli rikkumise eest kohtusse. 1875. aastal otsustas Ameerika Ühendriikide ülemkohus Reckendorferi vastu, kuulutades patendi kehtetuks.

Metallist riba, mida kasutatakse kustutuskummi ja pliiatsi ühendamiseks, nimetatakse ferruliks.

Vanad nõukogude värvipliiatsid karbiga (umbes 1959)

Pliiatsi tootmine. Ülemine jada näitab vana meetodit, mis nõudis grafiiditükkide mõõtu lõikamist; alumine jada on uus, praegune meetod, mis kasutab grafiidist ja savist vardaid.

Joonis pliiatsist koos lisatud kustutuskummiga selle patenditaotlusest

Muud katsed

Esimene katse valmistada grafiidipulbritest grafiidipulbreid tehti Saksamaal Nürnbergis 1662. aastal. Nad kasutasid grafiidi, väävli ja antimoni segu. Kuigi need olid kasutatavad, ei olnud need nii head kui inglise pliiatsid.

Inglise ja saksa pliiatsid ei olnud prantslastele Napoleoni sõdade ajal kättesaadavad. Selle muutmiseks oli vaja Napoleoni armee ühe ohvitseri jõupingutusi. Aastal 1795 avastas Nicholas Jacques Conté meetodi, kuidas segada pulbrilist grafiiti saviga ja vormida segu vardadeks, mida seejärel põletati ahjus. Muutes grafiidi ja savi vahekorda, sai muuta ka grafiitvarraste kõvadust (mida rohkem savi, seda kõvem pliiats ja seda heledam märk). Seda pliiatsite valmistamise meetodit kasutatakse tänapäevalgi.

Tänapäeva pliiatsid

Tänapäeval valmistatakse pliiatsid tööstuslikult, segades peenelt jahvatatud grafiidi ja savipulbrit, lisades vett, vormides pikki spagetilaadseid paelu ja põletades neid ahjus. Saadud nöörid kastetakse õli või sulatatud vaha sisse, mis imbub materjali pisikestesse aukudesse, mille tulemuseks on sujuvam kirjutamine. Mitmete pikkade paralleelsete soonedega kadaka- või suitsupuu-tsedriplankudest lõigatakse nn tahvel, mille soonetesse sisestatakse grafiit/savi nöörid. Selle peale liimitakse teine soonega plank ja seejärel lõigatakse kogu materjal üksikuteks pliiatsiteks, mis seejärel lakitakse või värvitakse.

Mõned levinud värvipliiatsite kaubamärgid (muu hulgas) on Crayola, RoseArt ja Cra-Z-Art.