Pliiats

Erinevus pliiatsite ja pliiatsite vahel

Oluline erinevus pliiatsite ja pliiatsite vahel on see, et pliiatsi ots on valmistatud tahkest grafiidist (või muust materjalist), mis hõõrutakse paberile. Pliiatsi ots on tavaliselt metallist ja sellest voolab paberile vedel tint. Pliiatsiga kirjutamine võib määrduda, kui see on veel märg. Pliiatsiga kirjutamist saab kustutada, kuid pliiatsiga kirjutamist tavaliselt mitte, välja arvatud juhul, kui kasutatakse spetsiaalset tinti ja kustutuskummi.

Ajalugu

Varajane kirjutusvahend oli pilliroog, mida kasutasid vanad egiptlased, kes kirjutasid tindiga papüüruspaberilehtedele.

Teine varajane kirjutusvahend oli pliiats, mis oli õhuke metallist pulk, mis oli sageli valmistatud pliist. Seda kasutati musta vaha peale kriipsutamiseks, mis kattis valget puitu, mida kasutasid ka roomlased. Sõna pliiats pärineb ladinakeelsest sõnast pencillus, mis tähendab "väike saba". See on 16. sajandi Inglismaa leiutis.

Grafiidimaardlate avastamine

Mõni aeg enne 1565. aastat (see võis olla juba 1500. aastal) avastati Cumbria maakonnas Borrowdale'is tohutu grafiidimaardla. Kohalikud leidsid, et see oli väga kasulik lammaste märgistamiseks. See konkreetne grafiidileiukoht oli äärmiselt puhas ja tahke ning seda sai hõlpsasti pulkadeks saagida. See on siiani ainus suuremahuline grafiidileiukoht, mis on sellisel tahkel kujul kunagi leitud. Keemia oli alles lapsekingades ja seda ainet peeti plii vormiks. Sellest tulenevalt nimetati seda plumbago (ladina keeles "pliimaak"). Pliiatsite musta südamikku nimetatakse siiani pliiks, kuigi see ei sisaldanud kunagi elementi plii.

Peagi mõisteti grafiidi väärtust, peamiselt seetõttu, et seda sai kasutada suurtükkide vormide vooderdamiseks. Kaevandused võeti üle kroonile ja neid hakati valvama. Kui grafiidivarusid oli kogunenud piisavalt, uputati kaevandused varguste vältimiseks üle, kuni neid oli vaja rohkem. Grafiit tuli välja smugeldada, et seda saaks kasutada pliiatsites. Kuna grafiit on pehme, vajab see mingisugust hoidjat. Grafiidipulgad olid alguses stabiilsuse tagamiseks nööriga või lambanahaga ümbritsetud. Uudis nende esimeste pliiatsite kasulikkusest levis kaugele ja tõmbas kunstnike tähelepanu üle kogu tuntud maailma.

Inglismaa säilitas pliiatsite tootmise monopoli, kuni leiti meetod grafiidipulbri taastamiseks. Inglise pliiatsid, mis olid iseloomulikult kandilised, valmistati looduslikust grafiidist lõigatud pulkadest veel 1860. aastatel. Keswicki linnas, plokkgraafiidi algsete leiukohtade lähedal, on pliiatsimuuseum.

Esimene katse valmistada grafiidipulbritest grafiidipulbreid tehti Saksamaal Nürnbergis 1662. aastal. Seal kasutati grafiidi, väävli ja antimoni segu.

Pliiatsipulga grafiidijäägid ei ole mürgised ja grafiit on tarbimisel kahjutu.

Lisatud puiduhoidjad

Itaallased mõtlesid esimesena välja puidust hoidikud. 1560. aastal lõi Itaalia abielupaar Simonio ja Lyndiana Bernacotti esimesed joonised kaasaegse puuseppapliiatsi jaoks, et tähistada oma puusepatööd. Nende versioon oli hoopis lame, ovaalne ja kompaktsem pliiatsitüüp. Nad tegid seda esialgu kadakapuust pulgakese õõnestamise teel. Varsti pärast seda avastati parem tehnika: nikerdati kaks puupoolt, sisestati grafiidipulk ja seejärel liimiti mõlemad pooled kokku - sisuliselt sama meetod, mida kasutatakse tänapäevani.

Inglise ja saksa pliiatsid ei olnud prantslastele Napoleoni sõdade ajal kättesaadavad. Prantsusmaa oli Suurbritannia poolt kehtestatud mereblokaadi all ja ei saanud importida puhtast grafiidist pulkasid Briti Grey Knottsi kaevandustest - ainsast teadaolevast tahke grafiidi allikast maailmas. Samuti ei saanud Prantsusmaa importida madalama kvaliteediga Saksa grafiitpliiatsi asendusainet. Selle muutmiseks oli vaja Napoleoni armee ühe ohvitseri jõupingutusi. Aastal 1795 avastas Nicholas Jacques Conté meetodi, kuidas segada pulbrilist grafiiti saviga ja vormida sellest segust vardad, mida seejärel põletati ahjus. Muutes grafiidi ja savi vahekorda, sai muuta ka grafiitvarraste kõvadust. Seda tootmismeetodit, mille oli varem avastanud 1790. aastal Austria Joseph Hardtmuth Koh-I-Noorist, kasutatakse endiselt.

Inglismaal valmistati pliiatsid jätkuvalt tervelt saetud grafiidist. Henry Bessemeri esimene edukas leiutis (1838) oli meetod grafiidipulbri kokkusurumiseks tahkeks grafiidiks, mis võimaldas saagimisjäätmeid taaskasutada.

Ameerika kolonistid importisid pliiatsid Euroopast kuni Ameerika revolutsioonini. Benjamin Franklin reklaamis 1729. aastal oma Pennsylvania Gazette'is pliiatsite müüki ja George Washington kasutas 1762. aastal Ohio territooriumi kaardistamisel kolmetollist pliiatsit.^[] Räägitakse, et Massachusettsis Concordis asuv puusepp William Munroe valmistas 1812. aastal esimesed Ameerika puidust pliiatsid. See ei olnud ainus pliiatsitootmine Concordis. Henry Petroski sõnul avastas transtsendentalistlik filosoof Henry David Thoreau, kuidas teha head pliiatsit ebakvaliteetsest grafiidist, kasutades sidematerjalina savi; selle leiutise ajendiks oli tema isa Concordi pliiatsitehas, kus kasutati Charles Dunbari poolt 1821. aastal New Hampshire'is leitud grafiiti.

Kustuti lisatud

30. märtsil 1858 sai Hymen Lipman esimese patendi kustutuskummi kinnitamiseks pliiatsi otsa külge. 1862. aastal müüs Lipman oma patendi 100 000 dollari eest Joseph Reckendorferile, kes kaebas pliiatsitootja Faber-Castelli rikkumise eest kohtusse. 1875. aastal otsustas Ameerika Ühendriikide ülemkohus Reckendorferi vastu, kuulutades patendi kehtetuks.

Metallist riba, mida kasutatakse kustutuskummi ja pliiatsi ühendamiseks, nimetatakse ferruliks.

Vanad nõukogude värvipliiatsid karbiga (umbes 1959)


Pliiatsi tootmine. Ülemine jada näitab vana meetodit, mis nõudis grafiiditükkide mõõtu lõikamist; alumine jada on uus, praegune meetod, mis kasutab grafiidist ja savist vardaid.


Joonis pliiatsist koos lisatud kustutuskummiga selle patenditaotlusest

Muud katsed

Esimene katse valmistada grafiidipulbritest grafiidipulbreid tehti Saksamaal Nürnbergis 1662. aastal. Nad kasutasid grafiidi, väävli ja antimoni segu. Kuigi need olid kasutatavad, ei olnud need nii head kui inglise pliiatsid.

Inglise ja saksa pliiatsid ei olnud prantslastele Napoleoni sõdade ajal kättesaadavad. Selle muutmiseks oli vaja Napoleoni armee ühe ohvitseri jõupingutusi. Aastal 1795 avastas Nicholas Jacques Conté meetodi, kuidas segada pulbrilist grafiiti saviga ja vormida segu vardadeks, mida seejärel põletati ahjus. Muutes grafiidi ja savi vahekorda, sai muuta ka grafiitvarraste kõvadust (mida rohkem savi, seda kõvem pliiats ja seda heledam märk). Seda pliiatsite valmistamise meetodit kasutatakse tänapäevalgi.

Tänapäeva pliiatsid

Tänapäeval valmistatakse pliiatsid tööstuslikult, segades peenelt jahvatatud grafiidi ja savipulbrit, lisades vett, vormides pikki spagetilaadseid paelu ja põletades neid ahjus. Saadud nöörid kastetakse õli või sulatatud vaha sisse, mis imbub materjali pisikestesse aukudesse, mille tulemuseks on sujuvam kirjutamine. Mitmete pikkade paralleelsete soonedega kadaka- või suitsupuu-tsedriplankudest lõigatakse nn tahvel, mille soonetesse sisestatakse grafiit/savi nöörid. Selle peale liimitakse teine soonega plank ja seejärel lõigatakse kogu materjal üksikuteks pliiatsiteks, mis seejärel lakitakse või värvitakse.

Mõned levinud värvipliiatsite kaubamärgid (muu hulgas) on Crayola, RoseArt ja Cra-Z-Art.