Pliiats (kirjutusvahend): sule-, tindi- ja pastapliiatside ajalugu
Avasta pliiatsi areng: sule-, tindi- ja pastapliiatside ajalugu, valmistusviisid ja leiutised alates antiik-Egiptusest kuni kaasaegse kirjutustehnikani.
Pliiats (sõna täpne etümoloogia on keerulisem; ladina keelde viitav vorm võib seostuda väikese pintsliga või sulgadega) on kirjutamiseks või joonistamiseks kasutatav tööriist. Erinevatel pliiatsitüüpidel on eri põhimõtted: mõned kannavad paberile tinti, teised jätavad jälje grafiidist või pigmendist; tindipõhiste pliiatsite puhul imendub või kuivab tint paberil.
Ajalooline taust: roostikust suleotsani
Roostikpliiatsid (reed pens) on teadaolevalt üks vanimaid kirjapliiatsite tüüpe. Neid valmistati Niiluse delta piirkonnas kasvavast roostikust, mida vormiti terava otsaga kirjutamisvahendiks. Vanad egiptlased kasutasid neid ning segasid musta tinti tahmast ja kummiaraabikumi tüüpi sideainest. Roostikust ja sulesulatatud otsaga kirjutamisvahendid olid levinud ka lähis‑ida ja Vahemere kultuurides.
Sulepliiatsid (südampliiatsid) valmistati linnu, tavaliselt hane sulgedest. Sulest lõigati terav kirjutamisots, millega sai peente ja kõvemate joonte saavutamiseks kirjutada. Nende kirjutamisvahenditega tuli sülle sageli tindisse kastuda, sest tilgatusena paberile kantav materjal kulus kiiresti. Sulge kasutati laialdaselt keskajal käsikirjade, dokumendikirjutuse ja kalligraafia juures.
Kastepliiatsid ja metallnibiga suleotsad
Roostik- ja suleotsad on näited kastepliiatsitest — neid tuleb kirjutamise või joonistamise ajal mitu korda tindisse kastma hakata. 19. sajandil hakati laiemalt kasutama metallist suleotsi, mis olid vastupidavamad ja ühtlasema tindivooluga. Metallnibiga suleod kasutasid samu kastepõhimõtteid, kuid võimaldasid pikemat kirjutamist ilma nii sagedase kastevajaduseta.
Täitepliiatsid (fountain pen)
Täitepliiatsid sarnanevad kastepliiatsitele, kuid nende eripäraks on seesmine tintreserv — tingimuste ja ehituse järgi kas kotikeses või vahetatavas padrunis. Tänu sellele mahub neisse piisavalt tinti, et kirjutada mitu lehekülge enne täitmist. Neid arendati 19. sajandil ja tööstuslikult populaarseks muutusid nad 19.–20. sajandi vahetusel; mitmed uuendused parandasid tindivoolu ja lekkekindlust.
Kuulapliiats
Kuulapliiats on tänapäeval väga levinud kirjutusvahend. Tavaliselt on see lihtne silindriline plastikust või metallist korpus, mis sisaldab tinti väikse survetundliku torukese sees. Kirjutamisotsas on väike kõva kuulike, mis pöörleb ja veeretab tinti paberile, võimaldades kiiret ja suhteliselt kuivamistsooni pisut venitada. Kuulapliiatsid on odavad, vastupidavad ja vähese hooldusega.
Grafiidist pliiatsid ja muud mittepigment‑tüübid
Lisaks tindipliiatsitele on sõna "pliiats" Eestis tavaliselt seotud ka grafiit‑ ehk puidupliiatsitega, milles kirjutusjälje annab grafiit‑ või pigmendisisu. Neid on kasutatud joonestamiseks, märkimiseks ja kirjatööks juba mitu sajandit. Grafiitpliiatsid ei kasuta tinti, vaid töödeldud süsiniku või muude pigmentide jälge.
Elektroonilised pliiatsid ja puuteekraan
Tänapäeval on olemas ka pliiatseid, mis ei jäta paberile füüsilist tindijälge, vaid toimivad elektroonika abil. Kaasaegne arvutipliiats on tavaliselt valmistatud plastikust ja võib sisaldada elektroonikat, mis suhtleb ekraaniga või arvutiga. Selliseid puute‑ või digipliiatseid kasutatakse koos puuteekraaniga, digitaalse joonistuse, märkmete ja graafilise töö jaoks.
Kirjutamise muutumine ja tähendus
Personaalarvuti tulek vähendas oluliselt vajadust kirjutada paberile. Elektroonilised suhtlusvahendid ja digitaalsed dokumendid on paljudes valdkondades asendanud käsitsi kirjutamise. Siiski säilib isikliku käekirja ja käsitsi kirja emotsionaalne väärtus: isiklikult kirjutatud kiri viitab sageli sellele, et "ma mõtlen sinust nii palju, et nägin vaeva, et kirjutada tõeline kiri". Käekiri on endiselt tähtis kunstivorm, hariduses ja mõnes ametlikus kasutuses.
Lühike kokkuvõte
- Pliiatsi mõiste hõlmab erilisi tööriistu — sule‑, täide‑, kuulapliiatsid, grafiit‑pliiatsid ja elektroonilised stylused.
- Ajalooliselt on kirjutusvahendid arenenud roostikust ja sulest metall‑nibide ning täitepliiatsiteni ning lõpuks korrektsetesse ja mugavatesse kuulapliiatsidesse ja digipliiatsitesse.
- Iga tüüp sobib erinevaks kasutuseks: kalligraafia, dokumenteerimine, igapäevane kirjutamine, joonestamine või digitaalne loometegevus.
Luksuslik pastapliiats
Sulgade teritamine
Seitse sulepead ja mõned pliiatsite hoidjad
Seotud leheküljed
- Pliiats
- Tint
- Paber
Küsimused ja vastused
K: Mis on pliiats?
V: Pliiats on kirjutamiseks või joonistamiseks kasutatav tööriist, mis kasutab paberile pressitud tinti.
K: Milline on vanim teadaolev pliiatsi tüüp?
V: Vanim teadaolev pliiatsi tüüp on pilliroog, mille leiutasid iidsed egiptlased.
K: Kuidas valmistatakse sulepead?
V: Sulgedest, tavaliselt hanede sulest, valmistatakse sulepead. Sule otsa (sulepea) tuleb hoida teravana ja see tuleb iga paari sõna järel tindiga üle kasta.
K: Mis on kastepliiatsid?
V: Kasta pliiatsid on mis tahes tüüpi pliiatsid, mida tuleb kirjutamise või joonistamise ajal mitu korda tindisse kasta. Siia kuuluvad nii pliiatsid ja sulepead kui ka moodsad metallist sulepeaga pliiatsid.
K: Kuidas töötavad täitesuled?
V: Püstkirjas on piisavalt tinti, et kirjutada mitu lehekülge, enne kui seda tuleb uuesti täita, ning tindi hoidmiseks kasutatakse kotti või padrunit.
K: Mis on pastapliiats?
V: Kuulapliiats on tavaliselt silindriline plastmassvarras, mis hoiab tinti ja mille kirjutamisotsas on väike kõva kuul, mis veeretab tinti paberile. See on väiksem kui täitepliiats.
K: Milleks kasutatakse pliiatsit?
V: Pliiatsiga ei saa kirjutada paberile, kuid saab kirjutada savile või vahale ning seda on kasutatud tuhandeid aastaid kiilkirjas. Kaasaegsed arvutipliiatsid on tavaliselt valmistatud plastist, mille sees on elektroonika, ja neid kasutatakse puutetundlike ekraanide puhul.
Otsige