Napoleon Bonaparte: Prantsusmaa keiser, sõjad ja pärand

Napoleon Bonaparte sündis 15. augustil 1769 Casa Buonaparte'is Ajaccio linnas Korsikal. See oli aasta pärast seda, kui Genova Vabariik oli saare Prantsusmaale andnud. Ta oli teine kaheksast lapsest. Ta sai nimeks Napoleone di Buonaparte. Oma eesnime võttis ta onult, kes oli prantslaste vastu võideldes hukkunud. Hiljem kasutas ta siiski prantsuspärasemat nime Napoléon Bonaparte.

Korsika Buonapartes olid pärit madalamast Itaalia aadlisuguvõsast. Nad olid tulnud Korsikale 16. sajandil. Tema isa Nobile Carlo Buonaparte sai 1777. aastal Korsika esindajaks Louis XVI õukonnas. Napoleoni lapsepõlve suurimaks mõjutajaks oli tema ema Maria Letizia Ramolino. Tema kindel kasvatus ohjeldas metsikut last. Tal oli vanem vend Joseph. Tal olid ka nooremad õed-vennad Lucien, Elisa, Louis, Pauline, Caroline ja Jérôme. Napoleon ristiti katoliiklaseks vahetult enne oma teist sünnipäeva, 21. juulil 1770 Ajaccio katedraalis.

Napoleon Bonaparte sündis 15. augustil 1769 Casa Buonaparte'is Ajaccio linnas Korsikal. See oli aasta pärast seda, kui Genova Vabariik oli saare Prantsusmaale andnud. Ta oli teine kaheksast lapsest. Ta sai nimeks Napoleone di Buonaparte. Oma eesnime võttis ta onult, kes oli prantslaste vastu võideldes hukkunud. Hiljem kasutas ta siiski prantsuspärasemat nime Napoléon Bonaparte.

Korsika Buonapartes olid pärit madalamast Itaalia aadlisuguvõsast. Nad olid tulnud Korsikale 16. sajandil. Tema isa Nobile Carlo Buonaparte sai 1777. aastal Korsika esindajaks Louis XVI õukonnas. Napoleoni lapsepõlve suurimaks mõjutajaks oli tema ema Maria Letizia Ramolino. Tema kindel kasvatus ohjeldas metsikut last. Tal oli vanem vend Joseph. Tal olid ka nooremad õed-vennad Lucien, Elisa, Louis, Pauline, Caroline ja Jérôme. Napoleon ristiti katoliiklaseks vahetult enne oma teist sünnipäeva, 21. juulil 1770 Ajaccio katedraalis.

Napoleon sai 1779. aastal astuda Brienne'i sõjaväeakadeemiasse. Ta oli akadeemiasse astudes üheksa aastat vana. Ta siirdus 1784. aastal Pariisi École Royale Militaire'i ja lõpetas selle aasta hiljem suurtükiväe leitnandina. Napoleon sai suurema osa järgnevast kaheksast aastast veeta Korsikal. Seal osales ta aktiivselt poliitilistes ja sõjalistes küsimustes. Ta sattus konflikti Korsika natsionalisti Pasquale Paoliga ja tema perekond oli sunnitud 1793. aastal Marseille'sse põgenema.

Prantsuse revolutsioon põhjustas Prantsusmaal palju võitlusi ja segadust. Kohati oli Napoleon seotud võimulolijatega. Teinekord oli ta vangis. Prantsuse revolutsioonisõdades aitas ta vabariiki endist kuningat toetavate rojalistide vastu. Septembris 1793 võttis ta üle ühe suurtükiväebrigaadi juhtimise Touloni piiramisel, kus rojalistide juhid olid vastu võtnud Briti laevastiku ja väed. Britid aeti 17. detsembril 1793 välja ja Bonaparte'i premeeriti 1794. aasta veebruaris brigaadikindraliks ning määrati Prantsuse armee juurde Itaalias.

13 Vendémiaire

Hiljem määras vabariik kindral Napoleon Bonaparte 5. oktoobril 1795 (13. Vendémiaire aasta IV Prantsuse vabariikliku kalendri järgi) rojalistide tõrjumiseks. Rohkem kui 1400 rojalisti hukkus ja ülejäänud põgenesid. Ta oli 19. sajandi ajaloolase Thomas Carlyle'i sõnul puhastanud tänavad "grapeshotiga". Seejärel ülendati ta kindralmajoriks ja märkis oma nime Prantsuse revolutsioonile.

Royalistide mässude lüüasaamine lõpetas ohu konvendile ja tõi Bonaparte'ile äkilist kuulsust, rikkust ja uue direktooriumi patronaaži. 9. märtsil 1796 abiellus Napoleon Josephine de Beauharnais'ga, kes oli temast vanem lesk ja tulevase valitseja jaoks väga ebatõenäoline abikaasa.

Itaalia kampaania

Itaalias toimunud sõjakäik on esimene kord, kui Napoleon viis Prantsusmaa sõtta. Märtsi lõpus 1796 alustas Bonaparte operatsioonide sarja, et jagada ja lüüa Austria ja Sardiinia armeed Itaalias. Ta võitis sardiinlased 21. aprillil, tuues Savoia ja Nizza Prantsusmaale. Seejärel võitis ta mitmete hiilgavate lahingutega Lombardia austerlastelt. Mantova, viimane Lombardia linnus, langes veebruaris 1797.

Egiptuse kampaania

1798. aasta mais lahkus kindral Napoleon Egiptusesse sõjakäigule. Prantslastel oli vaja ohustada Briti Indiat ja Prantsuse direktoraat oli mures, et Napoleon võtab Prantsusmaa üle kontrolli. Napoleoni juhitud Prantsuse armee saavutas Püramiidide lahingus ülekaaluka võidu. Vaevalt 300 prantsuse sõdurit hukkus, samas kui tuhandeid mamelukeid (vana võim Lähis-Idas) hukkus. Kuid tema armee oli nõrgenenud paiserõugete ja kehva varustuse tõttu, sest merevägi sai Niiluselahingus lüüa. Egiptuse kampaania oli sõjaline läbikukkumine, kuid kultuuriline edu. Rosetta kivi leidis prantsuse insener kapten Pierre-François Bouchard ja prantsuse teadlane Jean-François Champollion suutis kivis olevaid sõnu lugeda. Napoleon läks tagasi Prantsusmaale, sest Prantsusmaa valitsus muutus. Mõned usuvad, et Napoleon ei oleks pidanud oma sõdureid Egiptusesse jätma. Napoleon aitas juhtida 1799. aasta novembris toimunud Brumaire'i riigipööret.

Napoleon sai 1779. aastal astuda Brienne'i sõjaväeakadeemiasse. Ta oli akadeemiasse astudes üheksa aastat vana. Ta siirdus 1784. aastal Pariisi École Royale Militaire'i ja lõpetas selle aasta hiljem suurtükiväe leitnandina. Napoleon sai suurema osa järgnevast kaheksast aastast veeta Korsikal. Seal osales ta aktiivselt poliitilistes ja sõjalistes küsimustes. Ta sattus konflikti Korsika natsionalisti Pasquale Paoliga ja tema perekond oli sunnitud 1793. aastal Marseille'sse põgenema.

Prantsuse revolutsioon põhjustas Prantsusmaal palju võitlusi ja segadust. Kohati oli Napoleon seotud võimulolijatega. Teinekord oli ta vangis. Prantsuse revolutsioonisõdades aitas ta vabariiki endist kuningat toetavate rojalistide vastu. Septembris 1793 võttis ta üle ühe suurtükiväebrigaadi juhtimise Touloni piiramisel, kus rojalistide juhid olid vastu võtnud Briti laevastiku ja väed. Britid aeti 17. detsembril 1793 välja ja Bonaparte'i premeeriti 1794. aasta veebruaris brigaadikindraliks ning määrati Prantsuse armee juurde Itaalias.

13 Vendémiaire

Hiljem määras vabariik kindral Napoleon Bonaparte 5. oktoobril 1795 (13. Vendémiaire aasta IV Prantsuse vabariikliku kalendri järgi) rojalistide tõrjumiseks. Rohkem kui 1400 rojalisti hukkus ja ülejäänud põgenesid. Ta oli 19. sajandi ajaloolase Thomas Carlyle'i sõnul puhastanud tänavad "grapeshotiga". Seejärel ülendati ta kindralmajoriks ja märkis oma nime Prantsuse revolutsioonile.

Royalistide mässude lüüasaamine lõpetas ohu konvendile ja tõi Bonaparte'ile äkilist kuulsust, rikkust ja uue direktooriumi patronaaži. 9. märtsil 1796 abiellus Napoleon Josephine de Beauharnais'ga, kes oli temast vanem lesk ja tulevase valitseja jaoks väga ebatõenäoline abikaasa.

Itaalia kampaania

Itaalias toimunud sõjakäik on esimene kord, kui Napoleon viis Prantsusmaa sõtta. Märtsi lõpus 1796 alustas Bonaparte operatsioonide sarja, et jagada ja lüüa Austria ja Sardiinia armeed Itaalias. Ta võitis sardiinlased 21. aprillil, tuues Savoia ja Nizza Prantsusmaale. Seejärel võitis ta mitmete hiilgavate lahingutega Lombardia austerlastelt. Mantova, viimane Lombardia linnus, langes veebruaris 1797.

Egiptuse kampaania

1798. aasta mais lahkus kindral Napoleon Egiptusesse sõjakäigule. Prantslastel oli vaja ohustada Briti Indiat ja Prantsuse direktoraat oli mures, et Napoleon võtab Prantsusmaa üle kontrolli. Napoleoni juhitud Prantsuse armee saavutas ülekaaluka võidu Püramiidide lahingus. Vaevalt 300 prantsuse sõdurit hukkus, samas kui tuhandeid mamelukeid (vana võim Lähis-Idas) hukkus. Kuid tema armee oli nõrgenenud paiserõugete ja kehva varustuse tõttu, sest merevägi sai Niiluselahingus lüüa. Egiptuse kampaania oli sõjaline läbikukkumine, kuid kultuuriline edu. Rosetta kivi leidis prantsuse insener kapten Pierre-François Bouchard ja prantsuse teadlane Jean-François Champollion suutis kivis olevaid sõnu lugeda. Napoleon läks tagasi Prantsusmaale, sest Prantsusmaa valitsus muutus. Mõned usuvad, et Napoleon ei oleks pidanud oma sõdureid Egiptusesse jätma. Napoleon aitas juhtida 1799. aasta novembris toimunud Brumaire'i riigipööret.

Bonaparte naasis 1799. aasta oktoobris Pariisi. Prantsusmaa olukord oli tänu mitmetele võitudele paranenud, kuid vabariik oli pankrotis ja ebaefektiivne direktoraat oli Prantsuse rahva seas ebapopulaarne. Tema poole pöördus üks direktoritest, Emmanuel Joseph Sieyès, et ta toetaks riigipööret põhiseadusliku valitsuse kukutamiseks. Vandenõu juhtide hulka kuulusid tema vend Lucien Bonaparte (viiesaja nõukogu esimees), Roger Ducos, teine direktor Joseph Fouché ja Charles Maurice Talleyrand. Teised saadikud mõistsid, et nad seisavad silmitsi riigipöördekatsega. Seistes silmitsi nende protestidega, juhtis Bonaparte vägesid, et haarata kontroll ja ajada nad laiali, mis jättis seadusandliku kogu, mis nimetas Bonaparte'i, Sièyes'i ja Ducos'i kolmeks ajutiseks konsuliks valitsust juhtima.

Sieyès lootis, et ta saab uues režiimis domineerida, kuid Bonaparte mängis teda üle. Napoleon koostas VIII aasta põhiseaduse ja kindlustas enda valimise esimeseks konsuliks. See tegi Bonaparte'ist kõige võimsama isiku Prantsusmaal ja ta asus elama Tuileries'ile.

1800. aastal kindlustas Napoleon oma võimu, ületades Alpid ja lüües austerlased Marengos. Seejärel pidas ta läbirääkimisi üldise Euroopa rahu üle, mis kehtestas Reini jõe Prantsusmaa idapiiriks. Samuti sõlmis ta kokkuleppe paavstiga (1801. aasta konkordaat), mis aitas kaasa Prantsusmaa sisemisele rahule, lõpetades Prantsuse revolutsiooni ajal tekkinud tüli roomakatoliku kirikuga.

Prantsusmaal korraldati haldus ümber, kohtusüsteemi lihtsustati ja kõik koolid viidi tsentraliseeritud kontrolli alla. Prantsuse õigus ühtlustati Napoleoni seadustikus ehk tsiviilkoodeksis ja kuues muus seadustikus. Need tagasid revolutsioonis võidetud õigused ja vabadused, sealhulgas võrdsuse seaduse ees ja usuvabaduse.

Bonaparte naasis 1799. aasta oktoobris Pariisi. Prantsusmaa olukord oli tänu mitmetele võitudele paranenud, kuid vabariik oli pankrotis ja ebaefektiivne direktoraat oli Prantsuse rahva seas ebapopulaarne. Tema poole pöördus üks direktoritest, Emmanuel Joseph Sieyès, et ta toetaks riigipööret põhiseadusliku valitsuse kukutamiseks. Vandenõu juhtide hulka kuulusid tema vend Lucien Bonaparte (viiesaja nõukogu esimees), Roger Ducos, teine direktor Joseph Fouché ja Charles Maurice Talleyrand. Teised saadikud mõistsid, et nad seisavad silmitsi riigipöördekatsega. Seistes silmitsi nende protestidega, juhtis Bonaparte vägesid, et haarata kontroll ja ajada nad laiali, mis jättis seadusandliku kogu, mis nimetas Bonaparte'i, Sièyes'i ja Ducos'i kolmeks ajutiseks konsuliks valitsust juhtima.

Sieyès lootis, et ta saab uues režiimis domineerida, kuid Bonaparte mängis teda üle. Napoleon koostas VIII aasta põhiseaduse ja kindlustas enda valimise esimeseks konsuliks. See tegi Bonaparte'ist kõige võimsama isiku Prantsusmaal ja ta asus elama Tuileries'sse.

1800. aastal kindlustas Napoleon oma võimu, ületades Alpid ja lüües austerlased Marengos. Seejärel pidas ta läbirääkimisi üldise Euroopa rahu üle, mis kehtestas Reini jõe Prantsusmaa idapiiriks. Samuti sõlmis ta kokkuleppe paavstiga (1801. aasta konkordaat), mis aitas kaasa Prantsusmaa sisemisele rahule, lõpetades Prantsuse revolutsiooni ajal tekkinud tüli roomakatoliku kirikuga.

Prantsusmaal korraldati haldus ümber, kohtusüsteemi lihtsustati ja kõik koolid viidi tsentraliseeritud kontrolli alla. Prantsuse õigus ühtlustati Napoleoni seadustikus ehk tsiviilkoodeksis ja kuues muus seadustikus. Need tagasid revolutsioonis võidetud õigused ja vabadused, sealhulgas võrdsuse seaduse ees ja usuvabaduse.

1804. aasta veebruaris paljastas endine politseiminister Joseph Fouche Briti finantsvandenõu Bonaparte'i vastu. See andis Napoleonile põhjuse päriliku dünastia loomiseks. 2. detsembril 1804 kroonis Napoleon Bonaparte end "Prantsuse keisriks". Prantsusmaa rahvas ei pidanud teda vana režiimi monarhiks, sest ta kandis Rooma keisririigi tiitlit. Ta kutsus paavst Pius VII oma kroonimisele Pariisi Notre-Dame'i katedraali. Tseremoonia ajal võttis Napoleon I paavsti käest krooni ja asetas selle enda pähe. See oli Napoleoni ja paavsti vahel kokku lepitud. Milano katedraalis 26. mail 1805 krooniti Napoleon Itaalia kuningaks Lombardia raudkrooniga.

Reformid

Heaolu taastamiseks moderniseeris Napoleon rahanduse. Ta reguleeris majandust, et kontrollida hindu, julgustas uut tööstust ning ehitas teid ja kanaleid. Et tagada hästi koolitatud ametnikud ja sõjaväelased, edendas ta avaliku koolide süsteemi, mis oli kindlalt valitsuse kontrolli all. Ta tühistas ka mõned revolutsiooni sotsiaalsed reformid. Ta sõlmis 1801. aasta konkordaadiga rahu katoliku kirikuga. Konkordat jättis kiriku riigi kontrolli alla, kuid tunnustas katoliiklaste usuvabadust.

Napoleon I võitis toetust üle klassipiiride. Ta julgustas emigrantide tagasipöördumist tingimusel, et nad annavad truudusevande. Talupojad said kergendust, kui ta tunnustas nende õigust maadele, mille nad olid revolutsiooni ajal ostnud. Napoleoni peamine vastuseis tuli rojalistide ja vabariiklaste poolt.

Napoleoni koodeks

Napoleoni kõige püsivamate reformide hulka kuulus uus seadustik, mida kutsutakse ka Napoleoni seadustikuks. See sisaldas selliseid valgustusajastu põhimõtteid nagu kõigi kodanike võrdsus seaduse ees, usuline sallivus ja vooruse alusel toimuv edutamine. Kuid Napoleoni seadustik muutis mõned Prantsuse revolutsiooni reformid kehtetuks. Näiteks kaotasid naised uue seadustiku alusel enamiku oma äsja omandatud õigustest. seadus pidas naisi alaealisteks, kes ei saanud kasutada kodanikuõigusi. Meessoost perekonnapead said tagasi täieliku võimu oma naiste ja laste üle. Napoleon hindas jällegi korda ja autoriteeti rohkem kui individuaalseid õigusi.

Suur impeerium

Keiser Napoleon loobus Inglismaa vallutamise plaanidest ja pööras oma väed Austria-Vene vägede vastu, lüües neid Austerlitzis 2. detsembril 1805 toimunud lahingus. 1806. aastal hävitas Napoleon Preisi armee Jenas ja Auerstädti juures ning Vene armee Friedlandis. Ta kroonis 1806. aastal oma vanema venna Joseph Bonaparte'i Napoli ja Sitsiilia kuningaks ning muutis Hollandi Vabariigi oma venna Louis'i jaoks Hollandi kuningriigiks. Napoleon asutas ka Reini konföderatsiooni (enamik Saksa riike), mille kaitsjaks ta oli.

Et oma valitsemist õigustada, lahutas ta oma naisest Joséphine'ist ja abiellus Parma hertsoginna ja Austria keisri Franz I tütre Marie Louise'iga. Peagi sünnitas ta poja ja Bonaparte'i dünastia pärija. Ta sai nimeks Napoléon François Joseph Charles Bonaparte ehk Napoleon II ja krooniti sünnist alates Rooma kuningaks.

Tilsitis 1807. aasta juulis tegi Napoleon Venemaa tsaarist Aleksander Romanovist liitlase ja vähendas oluliselt Preisimaa suurust. Samuti lisas ta impeeriumile uusi riike: Vestfaali kuningriik, mis kuulus tema noorima venna Hieronymuse alluvusse, Varssavi hertsogiriik ja teisi riike.

Võita

Erfurti kongressi eesmärk oli säilitada Vene-Prantsuse liit ning pärast esimest kohtumist Tilsitis 1807. aastal oli juhtidel sõbralik isiklik suhe. Kuid 23. juunil 1812 astus Napoleon Venemaaga sõda. Prantsuse invasioon Venemaale alistas paljud vene linnad ja külad, kuid kui nad jõudsid Moskvasse, oli juba talv. Vene armee põletatud maa taktika tõttu leidsid prantslased enda ja oma hobuste jaoks vähe toitu. Napoleoni armee ei suutnud venelasi võita. Venelased hakkasid ründama. Napoleon ja tema armee pidid tagasi Prantsusmaale minema. Napoleoni taganemise ajal kannatasid prantslased väga palju. Enamik tema sõdureid ei naasnud kunagi Prantsusmaale. Tema armee vähenes 70 000 sõdurini ja 40 000 kõrvalseisjani, samas kui liitlasvägede arv oli enam kui kolm korda suurem. Lõpuks 1813. aasta Rahvaste lahingus sai ta liitlastelt lüüa: Rootsi, Venemaa, Austria ja Preisimaa.

1804. aasta veebruaris paljastas endine politseiminister Joseph Fouche Briti finantsvandenõu Bonaparte'i vastu. See andis Napoleonile põhjuse päriliku dünastia loomiseks. 2. detsembril 1804 kroonis Napoleon Bonaparte end "Prantsuse keisriks". Prantsusmaa rahvas ei pidanud teda vana režiimi monarhiks, sest ta kandis Rooma keisririigi tiitlit. Ta kutsus paavst Pius VII oma kroonimisele Pariisi Notre-Dame'i katedraali. Tseremoonia ajal võttis Napoleon I paavsti käest krooni ja asetas selle enda pähe. See oli Napoleoni ja paavsti vahel kokku lepitud. Milano katedraalis 26. mail 1805 krooniti Napoleon Itaalia kuningaks Lombardia raudkrooniga.

Reformid

Heaolu taastamiseks moderniseeris Napoleon rahanduse. Ta reguleeris majandust, et kontrollida hindu, julgustas uut tööstust ning ehitas teid ja kanaleid. Et tagada hästi koolitatud ametnikud ja sõjaväelased, edendas ta avaliku koolide süsteemi, mis oli kindlalt valitsuse kontrolli all. Ta tühistas ka mõned revolutsiooni sotsiaalsed reformid. Ta sõlmis 1801. aasta konkordaadiga rahu katoliku kirikuga. Konkordat jättis kiriku riigi kontrolli alla, kuid tunnustas katoliiklaste usuvabadust.

Napoleon I võitis toetust üle klassipiiride. Ta julgustas emigrantide tagasipöördumist tingimusel, et nad annavad truudusevande. Talupojad said kergendust, kui ta tunnustas nende õigust maadele, mille nad olid revolutsiooni ajal ostnud. Napoleoni peamine vastuseis tuli rojalistide ja vabariiklaste poolt.

Napoleoni koodeks

Napoleoni kõige püsivamate reformide hulka kuulus uus seadustik, mida kutsutakse ka Napoleoni seadustikuks. See sisaldas selliseid valgustusajastu põhimõtteid nagu kõigi kodanike võrdsus seaduse ees, usuline sallivus ja vooruse alusel toimuv edutamine. Kuid Napoleoni seadustik muutis mõned Prantsuse revolutsiooni reformid kehtetuks. Näiteks kaotasid naised uue seadustiku alusel enamiku oma äsja omandatud õigustest. seadus pidas naisi alaealisteks, kes ei saanud kasutada kodanikuõigusi. Meessoost perekonnapead said tagasi täieliku võimu oma naiste ja laste üle. Napoleon hindas jällegi korda ja autoriteeti rohkem kui individuaalseid õigusi.

Suur impeerium

Keiser Napoleon loobus Inglismaa vallutamise plaanidest ja pööras oma väed Austria-Vene vägede vastu, lüües neid Austerlitzis 2. detsembril 1805 toimunud lahingus. 1806. aastal hävitas Napoleon Preisi armee Jenas ja Auerstädti juures ning Vene armee Friedlandis. Ta kroonis 1806. aastal oma vanema venna Joseph Bonaparte'i Napoli ja Sitsiilia kuningaks ning muutis Hollandi Vabariigi oma venna Louis'i jaoks Hollandi kuningriigiks. Napoleon asutas ka Reini konföderatsiooni (enamik Saksa riike), mille kaitsjaks ta oli.

Et oma valitsemist õigustada, lahutas ta oma naisest Joséphine'ist ja abiellus Parma hertsoginna ja Austria keisri Franz I tütre Marie Louise'iga. Peagi sünnitas ta poja ja Bonaparte'idünastia pärija. Ta sai nimeks Napoléon François Joseph Charles Bonaparte ehk Napoleon II ja krooniti sünnist alates Rooma kuningaks.

Tilsitis 1807. aasta juulis tegi Napoleon Venemaa tsaarist Aleksander Romanovist liitlase ja vähendas oluliselt Preisimaa suurust. Samuti lisas ta impeeriumile uusi riike: Vestfaali kuningriik, mis kuulus tema noorima venna Hieronymuse alluvusse, Varssavi hertsogiriik ja teisi riike.

Võita

Erfurti kongressi eesmärk oli säilitada Vene-Prantsuse liit ning pärast esimest kohtumist Tilsitis 1807. aastal oli juhtidel sõbralik isiklik suhe. Kuid 23. juunil 1812 astus Napoleon Venemaaga sõda. Prantsuse invasioon Venemaale alistas paljud vene linnad ja külad, kuid kui nad jõudsid Moskvasse, oli juba talv. Vene armee põletatud maa taktika tõttu leidsid prantslased enda ja oma hobuste jaoks vähe toitu. Napoleoni armee ei suutnud venelasi võita. Venelased hakkasid ründama. Napoleon ja tema armee pidid tagasi Prantsusmaale minema. Napoleoni taganemise ajal kannatasid prantslased väga palju. Enamik tema sõdureid ei naasnud kunagi Prantsusmaale. Tema armee vähenes 70 000 sõdurini ja 40 000 kõrvalseisjani, samas kui liitlasvägede arv oli enam kui kolm korda suurem. Lõpuks 1813. aasta Rahvaste lahingus sai ta liitlastelt lüüa: Rootsi, Venemaa, Austria ja Preisimaa.

Napoleonil ei jäänud muud üle, kui loobuda oma poja kasuks. Kuid liitlased keeldusid seda aktsepteerimast. Napoleon loobus tingimusteta 11. aprillil 1814. Enne oma ametlikku loobumist üritas Napoleon enesetappu pillide abil, kuid see ei õnnestunud. Fontainebleau lepingu kohaselt pagendasid võitjad ta Elbale, 12 000 elanikuga saarele Vahemeres. Liitlased lubasid Napoleonile säilitada keiserliku tiitli "Elba keiser" ja 2 miljoni frangi suuruse toetussumma aastas. Napoleon nõudis Elba saare keisrina isegi 21 püssiga saluuti. Paljud delegaadid kartsid, et Elba on Euroopale liiga lähedal, et hoida nii ohtlikku väge.

Napoleonil ei jäänud muud üle, kui loobuda oma poja kasuks. Kuid liitlased keeldusid seda aktsepteerimast. Napoleon loobus tingimusteta 11. aprillil 1814. Enne oma ametlikku loobumist üritas Napoleon enesetappu pillide abil, kuid see ei õnnestunud. Fontainebleau lepingu kohaselt pagendasid võitjad ta Elbale, 12 000 elanikuga saarele Vahemeres. Liitlased lubasid Napoleonile säilitada keiserliku tiitli "Elba keiser" ja 2 miljoni frangi suuruse toetussumma aastas. Napoleon nõudis Elba saare keisrina isegi 21 püssiga saluuti. Paljud delegaadid kartsid, et Elba on Euroopale liiga lähedal, et hoida nii ohtlikku väge.

Napoleon põgenes 26. veebruaril 1815 Elbalt, olles lahutatud oma pojast ja naisest, kes olid sattunud Austria kontrolli alla, ilma talle Fontainebleau lepinguga tagatud toetustest ning olles teadlik kuuldustest, et teda kavatsetakse pagendada mõnele kaugele saarele Atlandi ookeanis, ja ta põgenes Elbalt. Ta tegi 1. märtsil 1815 üllatusmarsi Pariisi. Tema endised väed ühinesid temaga ja Louis XVIII põgenes pagendusse. Ta sai taas Prantsusmaa valitsejaks 100 päevaks. Napoleon sai 18. juunil 1815. aastal Waterloo lahingus Wellingtoni hertsogi ja preislaste juhitud brittidelt lüüa, mis oli tema viimane lahing. Napoleon võeti taas vangi ja viidi oma teise eksiili Saint Helena saarele Atlandi ookeani ääres.

Napoleon põgenes 26. veebruaril 1815 Elbalt, olles lahutatud oma pojast ja naisest, kes olid sattunud Austria kontrolli alla, ilma talle Fontainebleau lepinguga tagatud toetustest ning olles teadlik kuuldustest, et teda kavatsetakse pagendada mõnele kaugele saarele Atlandi ookeanis, ja ta põgenes Elbalt. Ta tegi 1. märtsil 1815 üllatusmarsi Pariisi. Tema endised väed ühinesid temaga ja Louis XVIII põgenes pagendusse. Ta sai taas Prantsusmaa valitsejaks 100 päevaks. Napoleon sai 18. juunil 1815. aastal Waterloo lahingus Wellingtoni hertsogi ja preislaste juhitud brittidelt lüüa, mis oli tema viimane lahing. Napoleon võeti taas vangi ja viidi oma teise eksiili Saint Helena saarele Atlandi ookeani ääres.

Napoleon saadeti Aafrika rannikul asuvale Saint Helena saarele. Ta suri 5. mail 1821 maovähki. Napoleon hoidis end sündmustega kursis The Timesi kaudu ja lootis vabaneda juhul, kui Hollandist saab peaminister. Napoleoni vangistusest päästmiseks oli ka teisi vandenõusid, sealhulgas üks Texasest, kus Grande Armée pagendatud sõdurid soovisid Napoleoni impeeriumi taaselustamist Ameerikas. Oli isegi plaan teda päästa primitiivse allveelaevaga. Lord Byroni jaoks oli Napoleon romantilise kangelase, tagakiusatud, üksildase ja vigase geeniuse kehastus. Uudis, et Napoleon oli hakanud Longwoodis aiandust harrastama, meeldis ka kodumaisematele britidele.

Napoleon saadeti Aafrika rannikul asuvale Saint Helena saarele. Ta suri 5. mail 1821 maovähki. Napoleon hoidis end sündmustega kursis The Timesi kaudu ja lootis vabaneda juhul, kui Hollandist saab peaminister. Napoleoni vangistusest päästmiseks oli ka teisi vandenõusid, sealhulgas üks Texasest, kus Grande Armée pagendatud sõdurid soovisid Napoleoni impeeriumi taaselustamist Ameerikas. Oli isegi plaan teda päästa primitiivse allveelaevaga. Lord Byroni jaoks oli Napoleon romantilise kangelase, tagakiusatud, üksildase ja vigase geeniuse kehastus. Uudis, et Napoleon oli hakanud Longwoodis aiandust harrastama, meeldis ka kodumaisematele britidele.

Prantslased on jätkuvalt uhked Napoleoni hiilgeaegade üle. Napoleoni seadustik peegeldab tänapäeva Prantsusmaa põhiseadust. Relvad ja muud liiki sõjatehnika jäid revolutsiooni- ja Napoleoni ajastu jooksul suures osas muutumatuks, kuid 18. sajandi operatiivmobiilsus muutus märkimisväärselt. Napoleoni suurim mõju oli sõjapidamises. Tema populaarsus aitas hiljem tema vennapojal Louis-Napoléonil saada Prantsusmaa valitsejaks

Napoleoni vallutus levitas maailmas revolutsiooni ideid. Tal ei õnnestunud Euroopat Prantsuse impeeriumiks muuta. Selle asemel tekitas ta kogu Euroopas natsionalistlikke tundeid. Ta oli tuntud ka kui "Prantsusmaa juht".

Prantslased on jätkuvalt uhked Napoleoni hiilgeaegade üle. Napoleoni seadustik peegeldab tänapäeva Prantsusmaa põhiseadust. Relvad ja muud liiki sõjatehnika jäid revolutsiooni- ja Napoleoni ajastu jooksul suures osas muutumatuks, kuid 18. sajandi operatiivmobiilsus muutus märkimisväärselt. Napoleoni suurim mõju oli sõjapidamises. Tema populaarsus aitas hiljem tema vennapojal Louis-Napoléonil saada Prantsusmaa valitsejaks

Napoleoni vallutus levitas maailmas revolutsiooni ideid. Tal ei õnnestunud Euroopat Prantsuse impeeriumiks muuta. Selle asemel tekitas ta kogu Euroopas natsionalistlikke tundeid. Ta oli tuntud ka kui "Prantsusmaa juht".