Feldmarssal Arthur Wellesley, 1. Wellingtoni hertsog, KG, GCB, GCH, PC, FRS (1. mai 1769-14. september 1852) oli sõdur ja riigimees. Ta oli üks 19. sajandi Suurbritannia juhtivaid sõjaväelasi ja poliitikuid. Tema võit Napoleoni üle Waterloo lahingus 1815. aastal asetas ta Suurbritannia sõjakangelaste tippu. 2002. aastal oli ta BBC 100 suurima briti küsitluses 15. kohal.

Wellesley sündis Dublinis jõukasse anglo-iiri aristokraatlikku protestantlikku perekonda. Alustades Briti armee lipnikuna, teenis ta hästi Briti Indias ja Napoleoni sõdades, peamiselt poolsaaresõjas, kus ta saavutas feldmarssali auastme. Ta sai hertsogiks, kui Napoleon pagendati Elbale.

Wellingtoni võrreldakse sageli 1. Marlborough' hertsogiga. Neil oli palju ühist, sealhulgas see, et nad olid pärast väga edukat sõjaväelist karjääri poliitikas.

Wellington oli kaks korda Ühendkuningriigi konservatiivide peaminister. Ta oli Lordide koja üks juhtivaid tegelasi kuni oma pensionile jäämiseni 1846. aastal. Ta jäi Briti armee ülemjuhatajaks kuni oma surmani.

Varajane elu ja haridus

Arthur Wellesley sai hariduse peamiselt Suurbritannias ja Euroopas; noorukina teenis ta armees lipnikuna. Tema perekondlik taust Dublinis andis talle nii sotsiaalse positsiooni kui ka sidemed, mis aitasid algatada sõjaväe- ja poliitilist karjääri. Noore mehena õhutasid teda distsipliin, korralikus ja praktiline lähenemine, mis jäi tema juhitsemisstiili tunnusmärgiks.

Sõjaväeline karjäär ja saavutus Indias

Wellesley saavutas tunnustuse juba Briti Indias teenides, kus ta juhtis mitmeid edukaid väeoperatsioone. Ta sai tuntuks kui taktikaline ja ettevaatlik, aga samas otsusekindel väejuhataja. Tema indialased kampaaniad tugevdasid tema mainet ja aitasid tal saavutada kõrgemaid auastmeid enne Euroopasse naasmist.

Poolsaaresõda (Peninsular War) ja lahinguvõidud

Euroopas tõusis Wellesley esile poolsaaresõjas, kus ta juhtis brittide, portugallaste ja mõningaid hispaanlasi nende vastupanuoperatsioonides Napoleoni vägedele. Tema planeerimine, logistikakäsitlus ja koostöö kohalike väejuhtidega andsid tulemusi: tema väed võitsid olulisi lahinguid ja sundisid rivaali tagasi Hispaaniast ja Portugalist. Need võidud olid määravad tema maine kujunemisel kui Napoleoni vastase tähtsal positsioonil oleval juhil.

Waterloo ja hilisem kuulsus

18. juunil 1815 juhatas Wellesley liitlasvägesid Victory saavutamiseks lahingus Waterloo, kus koos preussi vägede abiga alistati Napoleon. See võit lõpetas Napoleoni ajastu Euroopas ja tegi Wellingtonist rahvusliku kangelase. Pärast Waterloo lahingut sai temast 1. Wellingtoni hertsog ning tema kuulsus levis üle Euroopa.

Poliitiline karjäär ja peaministriks olemine

Peale sõjaväelist tegevust tegutses Wellesley aktiivselt ka poliitikas. Ta oli konservatiivse suunaga riigimees, kelle poliitikasilm oli konservatiivne ja ettevaatlik muutuste suhtes. Samas näitas ta pragmatismi: tema valitsuse ajal võeti vastu olulisi seaduslikke samme, mis mõnikord nõudsid kompromisse. Ta oli kaks korda Ühendkuningriigi peaminister ja tähtis tegelane Lordide kojas, kus tema poliitiline mõju ulatus kaugele. Tema nimi seostub ka 1829. aasta usu- ja kodanikuvabaduste küsimustega — valitsuse ettekirjutustest kujunesid vaidlused, mis nõudsid juhtimisotsustelt tasakaalukust.

Isikuomadused, pärand ja mälestus

Wellesley oli tuntud oma distsipliini, otsusekindluse ja külma analüüsi poolest. Inglise keeles anti talle tihti hüüdnimi “Iron Duke” (eesti keeles sageli “Raudhertsog”) tema jäiga hoiaku ja tugeva juhtimise pärast. Tema pärand hõlmab nii sõjalisi saavutusi kui ka poliitilist mõju: tema taktika õpetati sõjakoolides, samal ajal kui tema avalik teenistus mõjutas 19. sajandi Briti poliitikat.

Wellington suri 14. septembril 1852. Tema matuseid peeti riiklikult mälestusväärseks ja ta on mälestatud paljude mälestusmärkide, skulptuuride ja paigutustega üle Suurbritannia ja Euroopas. Tema nime kannavad muuhulgas ka kuulsad Wellingtoni saapad ning mitmed tänavad ja memoriaalid.

Miks teda mäletatakse

  • Sõjaline saavutaja: edukas juht Indias, Peninsular Waris ja Waterloo lahingus.
  • Riigimees: kaks korda peaminister ja pikaaegne juht Lordide kojas.
  • Pärand: strateegiline mõtlemine, distsipliin ja rahvuslik maine, mis püsib ajalooallikates ja mälestuses.