Sir Edward Richard George Heath KG MBE (9. juuli 1916 – 17. juuli 2005), sageli tuntud kui Ted Heath, oli Briti konservatiivne poliitik, kes oli Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1970–1974 ja Konservatiivse Partei juht 1965–1975. Heath jäi oma iseloomu poolest pigem vaoshoituks ja distsiplineerituks ning teda mäletatakse eelkõige kui tugeva isikliku enesekontrolliga ja Euroopa-integratsiooni pooldajat.

Haridus ja varajane elu

Heath omandas hariduse Oxfordi Balliol College'is, kus ta hakkas ka aktiivselt tegelema poliitikaga. Tema õpingud ja intellektuaalne taust andsid aluse hilisemale avalikule tegevusele ning aitasid tal kujuneda konservatiivse liidrina, kellel oli selge nägemus majanduslikest ja rahvusvahelistest suhetest.

Teine maailmasõda ja varasem karjäär

Enne ja sõja ajal tegi Heath mitmeid välisreise: 1937. aastal kohtus üliõpilasena Nürnbergi reisil olles kolme tuntud natsiliitlasega — Hermann Göringi, Joseph Göbbelsi ja Heinrich Himmleriga. Ta kirjeldas Himmlerit hiljem kui „kõige kurjemat meest, keda ta kunagi kohanud oli”. 1938. aastal reisis Heath Hispaaniasse kodusõja ajaks ja 1939. aastal külastas taas Saksamaad, pöördudes seejärel tagasi Suurbritanniasse enne Teise maailmasõja puhkemist. Sõja ajal teenis ta Briti relvajõududes ning teenistus- ja sõjakogemused mõjutasid tema poliitilist maailmavaadet ja juhtimisstiili.

Poliitikukarjäär

Heath valiti parlamendiliikmeks ning seisis pikalt Konservatiivse Partei ees: ta oli partei juht 1965–1975 ning juhtis valitsust aastatel 1970–1974. Tema valitsuse suuri eesmärke määratles Euroopa suhete tugevdamine ja majanduslik stabiliseerimine. Heathi valitsuse ajal astus Ühendkuningriik 1973. aastal sammu Euroopa Majandusühendusse (tänane Euroopa Liit), mis oli tema poliitilise pärandi üks tähtsamaid saavutusi ja mis mõjutas aastakümneid kestnud avalikku ja poliitilist debatti.

Majandus- ja sisepoliitikas püüdis tema valitsus tegeleda töövaidluste vähendamise ja inflatsiooni kontrolli alla saamisesse sekkumisega. Üheks vastuolulisemaks sammuks sai 1971. aasta Industrial Relations Act, mille eesmärk oli reguleerida ametiühingute tegevust, kuid mis osutus laialdaselt vaidlustatuks ja mida kritiseeriti kui ebaefektiivset ning lõpuks asendati pärast tema ametiaega.

1973–1974 kriisid ja valimised

1973–1974 möödusid Suurbritannias tugevatest töökonfliktidest, sealhulgas kaevurite streikidest, mis sundisid valitsust kehtestama näiteks energiasäästumeetmeid (nn three-day week) ning viisid 1974. aasta valimistele. Teise maailmasõja järel üks keerulisemaid poliitilisi perioode lõppes sellega, et Heath ei suutnud kindlat enamust hoida ning 1974. aasta hilissügisel sai peaministriks tagasi Labouri juht Harold Wilson.

Pärast valitsust ja hilisem elu

Pärast peaministriametit jäi Heath poliitikasse: ta oli Konservatiivse Partei juhtu tagasihoidlikumaks kujunenud figuur, kuid püsis aktiivsena erakonna ja rahvusvaheliste suhete teemadel. 1975. aastal kaotas ta parteijuhi positsiooni Margaret Thatcherile. Heath jätkas parlamendis ja poliitikas osalemist veel aastaid; ta oli tuntud kui järjekindel Euroopa-liidu sõber ning osales endiselt avalikus elus kuni lahkumiseni poliitikast. Ta suri 17. juulil 2005.

Isiklik elu ja huvialad

Heath oli eluaegne poissmees — ta ei abiellunud kunagi. Tema seksuaalse sättumuse üle käisid nii tema eluajal kui ka pärast surma spekulatsioonid ja arutelud; levisid kuulujutud, et ta võis olla homoseksuaal, kuid Heath ei avaldanud sellel teemal kunagi enesekohast selget sõnumit. Tema eraelu püsis üldiselt privaatne.

Isiklikult oli Heath ka klassikaline organist ja dirigent ning kirglik meremees. Ta oli aktiivne muusikas ja laevasõidus, osaledes regattidel ja pidades silmas, et vaba aja tegevused aitasid tal säilitada vaimset tasakaalu poliitilise surve keskel.

Kontroversid ja uurimised

2015. aasta augustis, kümme aastat pärast tema surma, teatasid meediaväljaanded, et mitu politseijõudu uurisid Heathi vastu esitatud väiteid laste seksuaalses kuritarvitamises. The Independent'is kirjutades ütles Heathi biograaf John Campbell: "Kui tal oleks olnud mingeid kalduvusi sellesse suunda, oleks ta need alla surunud; ta oli liiga enesekontrolliv ja isepäine, et teha midagi, mis oleks ohustanud tema karjääri". Hiljem uurimiste tulemused ei viinud kohtumenetlusteni ning need juhtumid ja uurimised olid paljude jaoks vastuolulised ning tekitasid laiemat arutelu ajaloolise tõe, meediakajastuse ja õiguskaitse töömeetodite üle.

Pärand

Edward Heathi pärand on mitmetahuline: teda mäletatakse nii tugeva Euroopa-suunalise poliitikuna, kes oli otsustav viia Ühendkuningriik EEC liikmeks, kui ka peaministrina, kelle valitsemisaeg jäi meelde sotsiaalmajanduslike pingete ja töövaidluste perioodina. Konservatiivse Partei sisepoliitikas tähistas tema kaotus 1975. aastal Margaret Thatcheri üle ajastumuutust — suunda, mis muutis Briti konservatiivset poliitikat ja riigi tulevikku 1980. aastatel.