Sir Edward Heath (1916–2005) — Briti peaminister 1970–1974 ja konservatiivne juht
Sir Edward Heath (1916–2005) — Briti peaminister 1970–1974 ja Konservatiivse Partei juht; poliitikukarjäär, muusikahuvilised ja merendustaust ning pärast surma tõstatunud skandaalid ja uurimised.
Sir Edward Richard George Heath KG MBE (9. juuli 1916 – 17. juuli 2005), sageli tuntud kui Ted Heath, oli Briti konservatiivne poliitik, kes oli Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1970–1974 ja Konservatiivse Partei juht 1965–1975. Heath jäi oma iseloomu poolest pigem vaoshoituks ja distsiplineerituks ning teda mäletatakse eelkõige kui tugeva isikliku enesekontrolliga ja Euroopa-integratsiooni pooldajat.
Haridus ja varajane elu
Heath omandas hariduse Oxfordi Balliol College'is, kus ta hakkas ka aktiivselt tegelema poliitikaga. Tema õpingud ja intellektuaalne taust andsid aluse hilisemale avalikule tegevusele ning aitasid tal kujuneda konservatiivse liidrina, kellel oli selge nägemus majanduslikest ja rahvusvahelistest suhetest.
Teine maailmasõda ja varasem karjäär
Enne ja sõja ajal tegi Heath mitmeid välisreise: 1937. aastal kohtus üliõpilasena Nürnbergi reisil olles kolme tuntud natsiliitlasega — Hermann Göringi, Joseph Göbbelsi ja Heinrich Himmleriga. Ta kirjeldas Himmlerit hiljem kui „kõige kurjemat meest, keda ta kunagi kohanud oli”. 1938. aastal reisis Heath Hispaaniasse kodusõja ajaks ja 1939. aastal külastas taas Saksamaad, pöördudes seejärel tagasi Suurbritanniasse enne Teise maailmasõja puhkemist. Sõja ajal teenis ta Briti relvajõududes ning teenistus- ja sõjakogemused mõjutasid tema poliitilist maailmavaadet ja juhtimisstiili.
Poliitikukarjäär
Heath valiti parlamendiliikmeks ning seisis pikalt Konservatiivse Partei ees: ta oli partei juht 1965–1975 ning juhtis valitsust aastatel 1970–1974. Tema valitsuse suuri eesmärke määratles Euroopa suhete tugevdamine ja majanduslik stabiliseerimine. Heathi valitsuse ajal astus Ühendkuningriik 1973. aastal sammu Euroopa Majandusühendusse (tänane Euroopa Liit), mis oli tema poliitilise pärandi üks tähtsamaid saavutusi ja mis mõjutas aastakümneid kestnud avalikku ja poliitilist debatti.
Majandus- ja sisepoliitikas püüdis tema valitsus tegeleda töövaidluste vähendamise ja inflatsiooni kontrolli alla saamisesse sekkumisega. Üheks vastuolulisemaks sammuks sai 1971. aasta Industrial Relations Act, mille eesmärk oli reguleerida ametiühingute tegevust, kuid mis osutus laialdaselt vaidlustatuks ja mida kritiseeriti kui ebaefektiivset ning lõpuks asendati pärast tema ametiaega.
1973–1974 kriisid ja valimised
1973–1974 möödusid Suurbritannias tugevatest töökonfliktidest, sealhulgas kaevurite streikidest, mis sundisid valitsust kehtestama näiteks energiasäästumeetmeid (nn three-day week) ning viisid 1974. aasta valimistele. Teise maailmasõja järel üks keerulisemaid poliitilisi perioode lõppes sellega, et Heath ei suutnud kindlat enamust hoida ning 1974. aasta hilissügisel sai peaministriks tagasi Labouri juht Harold Wilson.
Pärast valitsust ja hilisem elu
Pärast peaministriametit jäi Heath poliitikasse: ta oli Konservatiivse Partei juhtu tagasihoidlikumaks kujunenud figuur, kuid püsis aktiivsena erakonna ja rahvusvaheliste suhete teemadel. 1975. aastal kaotas ta parteijuhi positsiooni Margaret Thatcherile. Heath jätkas parlamendis ja poliitikas osalemist veel aastaid; ta oli tuntud kui järjekindel Euroopa-liidu sõber ning osales endiselt avalikus elus kuni lahkumiseni poliitikast. Ta suri 17. juulil 2005.
Isiklik elu ja huvialad
Heath oli eluaegne poissmees — ta ei abiellunud kunagi. Tema seksuaalse sättumuse üle käisid nii tema eluajal kui ka pärast surma spekulatsioonid ja arutelud; levisid kuulujutud, et ta võis olla homoseksuaal, kuid Heath ei avaldanud sellel teemal kunagi enesekohast selget sõnumit. Tema eraelu püsis üldiselt privaatne.
Isiklikult oli Heath ka klassikaline organist ja dirigent ning kirglik meremees. Ta oli aktiivne muusikas ja laevasõidus, osaledes regattidel ja pidades silmas, et vaba aja tegevused aitasid tal säilitada vaimset tasakaalu poliitilise surve keskel.
Kontroversid ja uurimised
2015. aasta augustis, kümme aastat pärast tema surma, teatasid meediaväljaanded, et mitu politseijõudu uurisid Heathi vastu esitatud väiteid laste seksuaalses kuritarvitamises. The Independent'is kirjutades ütles Heathi biograaf John Campbell: "Kui tal oleks olnud mingeid kalduvusi sellesse suunda, oleks ta need alla surunud; ta oli liiga enesekontrolliv ja isepäine, et teha midagi, mis oleks ohustanud tema karjääri". Hiljem uurimiste tulemused ei viinud kohtumenetlusteni ning need juhtumid ja uurimised olid paljude jaoks vastuolulised ning tekitasid laiemat arutelu ajaloolise tõe, meediakajastuse ja õiguskaitse töömeetodite üle.
Pärand
Edward Heathi pärand on mitmetahuline: teda mäletatakse nii tugeva Euroopa-suunalise poliitikuna, kes oli otsustav viia Ühendkuningriik EEC liikmeks, kui ka peaministrina, kelle valitsemisaeg jäi meelde sotsiaalmajanduslike pingete ja töövaidluste perioodina. Konservatiivse Partei sisepoliitikas tähistas tema kaotus 1975. aastal Margaret Thatcheri üle ajastumuutust — suunda, mis muutis Briti konservatiivset poliitikat ja riigi tulevikku 1980. aastatel.
Varajane elu
Edward Heath oli pärit töölisklassi perekonnast, tisleri ja teenijatüdruku pojast. Ta oli esimene kahest tähtsast II maailmasõja järgsest peaministrist, kes pärinesid ühiskonna madalamatest kihtidest (teine oli Margaret Thatcher). Heath käis Ramsgate'i gümnaasiumis ja võitis stipendiumi Oxfordi Balliol College'ile. Heath oli andekas muusik ja võitis kolledži orelistipendiumi juba esimesel semestril. See võimaldas tal jääda ülikooli neljandaks aastaks. Lõpuks lõpetas ta 1939. aastal filosoofia, poliitika ja majanduse (PPE) eriala.
Heath teenis Teises maailmasõjas sõjaväes, alustades kuningliku suurtükiväe leitnandina. Ta osales 1944. aastal Normandia maabumistel. Heath demobiliseeriti (lahkus sõjaväest) lõpuks 1947. aastal kolonelleitnandina.
Pärast aega avalikus teenistuses võitis Heath 1950. aasta veebruari üldvalimistel Bexley parlamendi liikme koha.
Poliitiline karjäär
Heathi esimesed ametikohad olid konservatiivse partei piitsaja ametikohad alamkojas. Aastatel 1955-1959 oli ta riigikantselei peasekretär ja parlamentaarne sekretär. Harold Macmillan nimetas ta 1959. aastal kabineti tööministriks.
1960. aastal andis Macmillan Heathile vastutuse pidada läbirääkimisi Ühendkuningriigi esimese katse üle ühineda Euroopa Majandusühendusega (nagu Euroopa Liitu siis nimetati). Pärast ulatuslikke läbirääkimisi pani Prantsusmaa president Charles de Gaulle Briti ühinemise vastu veto.
Aastatel 1965-1970 oli Heath opositsiooniliider, kui võimul oli Tööpartei. Seejärel valiti ta 1970. aasta üldvalimistel peaministriks.
Tema ametiajal võttis Ühendkuningriigi valitsus parlamendis vastu mõned üsna radikaalsed muudatused.
Valuuta ja meetriline arvestus
Alates anglosaksi ajast põhines Inglismaa (ja seega hiljem ka Ühendkuningriigi) valuuta naelsterlingil, mille kurss oli 240 penni 1 naelsterlingi kohta. 15. veebruaril 1971, mida tuntakse kümnendiku päeva nime all, detsimaalisid Ühendkuningriik ja Iirimaa oma valuutad.
Sellel muudatusel oli palju tagajärgi, kuid enamik inimesi võttis selle lõpuks omaks. See oli kallis muudatus. Muudetud ei olnud mitte ainult kogu ringluses olev raha, vaid ka paljud mehaanilised seadmed tuli välja vahetada. Kõik riigi kassad, kõik kaubanduslikud masinad, mis võtsid münte, kõik avalikud teated rahamaksude kohta jne.
Teine muudatus, mis toimus umbes samal ajal, oli vana imperialistliku kaalude ja mõõtude süsteemi meetriline muutmine. See idee pärines juba enne Heathi ja seda jätkas pärast teda järgmine leiboristlik valitsus. Seda ei viidud kunagi täielikult lõpule. Kiirusepiirangud on endiselt miilides tunnis ja pikkuse mõõtmine toimub endiselt traditsioonilistes jaardites, jalgades ja tollides, alternatiivina kasutatakse meetermõõdustikku. Jällegi olid muudatused tohutult kallid. See tähendas peaaegu täielikku ümberkujundamist tööpinkide tööstuses.
Seda tehti peamiselt seetõttu, et 1973. aastal Euroopa Majandusühendusega (EMÜ) liitumine kohustas Ühendkuningriiki võtma oma õigusesse kõik EMÜ direktiivid. Need hõlmasid SI-põhise ühikute kogumi kasutamist paljudel eesmärkidel viie aasta jooksul. Siiski ei kasutata Ühendkuningriigis igapäevaelus eriti palju meetermõõte.
Euroopaga ühinemine
Heath viis 1972. aasta oktoobris Euroopa ühenduste seadusega Ühendkuningriigi Euroopasse.
Kui de Gaulle oli ametist lahkunud, soovis Heath kindlalt, et Ühendkuningriik astuks (tollal) Euroopa Majandusühendusse. Ka EMÜ majandus oli aeglustunud ja Briti liikmesust nähti võimalusena selle elavdamiseks. Pärast 12-tunnist vestlust Heathi ja Prantsusmaa presidendi Georges Pompidou vahel õnnestus Suurbritannia kolmas taotlus.
Tema valitsemisaja lõpp
Heathil ei õnnestunud kontrollida ametiühingute võimu. Kaks kaevurite streiki kahjustasid majandust. 1974. aasta streik sundis suurt osa riigi tööstusest töötama kolmepäevasel nädalal, et säästa energiat. Sellest piisas, et valijad panid valitsuse ametist välja. 1974. aasta üldvalimiste kaotusega lõppes Heathi karjäär tipus. Konservatiivne partei asendas ta Margaret Thatcheriga.
Muud huvid
Heath ei ole kunagi abiellunud. Ta pidi abielluma lapsepõlvesõbra Kay Raveniga, kes väidetavalt väsis ootamisest ja abiellus RAF-i ohvitseriga, kellega ta kohtus 1950. aastal puhkusel. Oma memuaarides väitis Heath ühes neljas lauses, et ta oli pärast sõda liiga hõivatud karjääri loomisega ja oli "võib-olla ... liiga palju enesestmõistetavaks võtnud". 1998. aastal Michael Cockerellile antud teleintervjuus tunnistas Heath, et ta oli pärast seda aastaid oma korteris säilitanud naise fotot.
Tema huvi muusika vastu hoidis teda sõbralikes suhetes mitmete naismuusikutega, sealhulgas Moura Lympany'ga. Lympany oli arvanud, et Heath abiellub temaga, kuid kui teda küsiti kõige intiimsema asja kohta, mida ta oli teinud, vastas ta: "Ta pani oma käe ümber mu õla." Bernard Levin kirjutas toona The Observer'is, unustades kaks teist peaministrit, kes olid poissmehed ilma teadaolevate romantiliste huvidega, et Ühendkuningriik pidi neitsi peaministrit ootama kuni lubava ühiskonna tekkimiseni. Hilisemas elus oli Heath oma ametliku biograafi Philip Ziegleri sõnul "kalduvuses langeda mornesse vaikimisse või ignoreerida täielikult naise kõrval olevat naist ja rääkida üle tema lähima mehega".
John Campbell, kes avaldas 1993. aastal Heathi biograafia, pühendas neli lehekülge Heathi seksuaalsust puudutavate tõendite arutamisele. Kuigi ta tunnistas, et avalikkus oletas sageli, et Heath on homo, ja seda mitte ainult seetõttu, et "tänapäeval ... sosistatakse igast poissmehest", ei leidnud ta "mingeid positiivseid tõendeid" selle kohta, et see oli nii, "välja arvatud kõige nõrgemad põhjendamatud kuulujutud". Campbell jõudis järeldusele, et Heathi seksuaalsuse kõige olulisem aspekt oli selle täielik mahasurumine.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Sir Edward Richard George Heath?
V: Sir Edward Richard George Heath KG MBE (9. juuli 1916 - 17. juuli 2005), sageli tuntud kui Ted Heath, oli Briti konservatiivne poliitik. Ta oli Ühendkuningriigi peaminister aastatel 1970-1974 ja Konservatiivse Partei juht aastatel 1965-1975.
K: Kus ta õppis?
V: Ta õppis Oxfordi Balliol College'is.
K: Mis juhtus, kui ta 1937. aastal Nürnbergi sõitis?
V: 1937. aastal Nürnbergi reisil olles kohtus Heath kolme Adolf Hitleri tippnatsist Hermann Göringi, Joseph Goebbelsi ja Heinrich Himmleriga. Ta kirjeldas Himmlerit kui kõige kurjemat meest, keda ta oli kunagi kohanud.
K: Kuhu ta veel oma elu jooksul reisis?
V: 1938. aastal käis Heath Hispaania kodusõja ajal Hispaanias Barcelonas. 1939. aastal pöördus ta enne Teise maailmasõja puhkemist tagasi Saksamaale.
K: Kas Ted Heath oli abielus?
V: Ei, Ted Heath oli eluaegne poissmees ja ei olnud kunagi abielus.
K: Kas tema eluajal spekuleeriti tema seksuaalse sättumuse üle?
V: Jah, kuulujutte oli, et ta oli homo, kuid Ted Heath ei rääkinud kunagi avalikult oma seksuaalsusest.
K: Milliste muude tegevustega tegeles Ted Heath väljaspool poliitikat?
V: Väljaspool poliitikat oli Ted Heath klassikaline organist ja dirigent ning meremees.
Otsige