Konservatiivne Partei

Erakonna poliitika

Konservatiivid usuvad järgmistesse asjadesse:

• Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa peaksid jääma Ühendkuningriigi osaks.
• Abielu tuleks soodustada maksusüsteemi kaudu.
• Vabad turud ja haridus peaksid looma võimaluste ühiskonna.
• Igal lapsel peaks olema parim algus elus ja juurdepääs headele koolidele, olenemata tema taustast.
• Sotsiaalse ebaõigluse vastu võitlemisel on kesksel kohal sotsiaalhoolekande ja kutseoskuste julge reformimine.
• Innovatsioon, ettevõtlus ja vaba ettevõtlus on ühiskonnas eluliselt tähtsad.
• Heaoluriik peaks olema olemas haigete ja abivajajate jaoks.
• Pensionid peaksid olema seotud inimese keskmise sissetulekuga.
• Ühendkuningriiki peaks olema vähem sisserännet.
• Briti relvajõudude liikmeid ja nende perekondi tuleks rohkem toetada.
• Suurbritannia peaks säilitama oma tuumarelvad.
• Monarhia tuleks säilitada.
• Suurbritannias ei tohiks teha mingeid muudatusi valimiste läbiviimises.

Ajalugu

19. sajand

Partei asutati 1834. aastal Robert Peeli poolt vanast, 1678. aastal asutatud Tory parteist. 1800. aastatel oli partei üks kahest peamisest poliitilisest erakonnast koos Liberaalide erakonnaga. Aastal 1846 lõhenes partei "maisiseaduste" tühistamise tõttu, mida Robert Peel ja enamik tippkonservatiividest pooldas, kuid mis ei meeldinud konservatiivsetele parlamendisaadikutele. Pärast tühistamist langes Peeli valitsus ning Robert Peel ja tema järgijad liitusid liberaalide parteiga. Seetõttu ei suutnud konservatiivid kahekümne kaheksa aasta jooksul enamusvalitsust moodustada.

Benjamin Disraeli juhtimisel lõi partei filosoofia, mis toetas Briti impeeriumi, Inglismaa kirikut, monarhiat ja sotsiaalseid reforme, mis viis partei võimule aastatel 1874-1880. 1886. aastal läks Liberaalne partei lõhki selle üle, kas Iirimaale tuleks anda iseseisvus. Neid, kes seda ei toetanud, hakati nimetama liberaal-unionistideks ja nad ühinesid konservatiividega. See liit tähendas, et konservatiivid olid suurema osa ajast 1885-1906 lord Salisbury ja seejärel Arthur Balfouri juhtimisel võimul.

20. sajandi algus ja keskpaik

1906. aastaks oli konservatiivid taas lõhestunud, seekord seoses tariifireformi küsimusega, mille tulemusel sai partei 1906. aasta üldvalimistel liberaalide partei poolt ülekaaluka kaotuse. 1912. aastal ühines Konservatiivne partei ametlikult Liberaal-unistliku parteiga, et luua tänapäeva Konservatiivide ja Unionistide partei, kuid tavaliselt lühendatakse seda konservatiivseks parteiks (Conservative Party). Erakond oli 1916-1922 koalitsioonis Liberaalparteiga ja oli enamasti võimul 1922-1929 Stanley Baldwini juhtimisel. 1920. aastatel asendas Tööpartei liberaalid konservatiivide peamise poliitilise vastasena.

Konservatiivid olid 1931-1935 ja 1940-1945 koalitsioonide juhtfiguurid ning Winston Churchill oli Teise maailmasõja ajal peaminister. Tööpartei võitis konservatiivid 1945. aasta üldvalimistel ja konservatiivid olid sunnitud aktsepteerima paljusid tööpartei uusi reforme, nagu heaoluriigi loomine ja kõrged maksud. Konservatiivid tulid tagasi võimule aastatel 1951-1964 Churchilli, Anthony Edeni, Harold Macmillani ja Alec Douglas-Home'i juhtimisel ning selle aja jooksul oli Suurbritannias majandusliku ja rahvusliku õitsengu periood. Konservatiive juhtis Edward Heath aastatel 1965-1975 ja nad olid võimul aastatel 1970-1974.

20. sajandi lõpp

Kui Heath oli võimul, viis ta Suurbritannia Euroopa Liitu, mis hiljem lõhestas konservatiivset parteid sügavalt. Põhja-Iirimaale tuli kehtestada otsene valitsemine, sest rahutuste tõttu esines vägivalda. Pärast seda lõpetas Ulsteri Unionistide partei Konservatiivse Partei toetamise Westminsteris. Kaevurite streik ja kasvav inflatsioon 1973. aastal sundisid Heathi kehtestama kolmepäevase töönädala, et jõudu normeerida. aasta veebruari üldvalimised põhjustasid parlamendivalimised ja leiboristid olid võimul kuni 1979. aastani.

Margaret Thatcher sai 1975. aastal konservatiivide liidriks ja kehtestas edukalt mitmeid monetaristlikke poliitikaid. 1979. aastal tuli partei tagasi võimule, sest leiboristide valitsus sai hakkama "rahulolematuse talve" ja Suurbritannia kasvava inflatsiooniga. Thatcher oli peaminister aastatel 1979-1990 ja võitis 1979., 1983. ja 1987. aasta üldvalimised. Thatcheri teisel ja kolmandal ametiajal erastati enamik Suurbritannia riigiettevõtetest, näiteks British Telecom 1984. aastal, British Gas 1986. aastal, British Airways 1987. aastal ning British Leyland ja British Steel 1988. aastal.

1989. aastal kehtestas konservatiivne valitsus ühenduse maksu ehk nn küsitlusmaksu, mida peeti vaeste suhtes ebaõiglaseks ja mis oli väga ebapopulaarne. Thatcheri vahetas 1990. aastal peaministri ja Konservatiivse Partei juhi kohalt välja John Major. Major juhtis riiki ja erakonda kuni 1997. aastani. John Major asendas 1992. aastal ebapopulaarse ühenduse maksu nõukogu maksuga ja viis partei 1992. aasta üldvalimistel üllatusvallale. Kuigi 1990ndate alguses oli majanduslangus, algas John Majori konservatiivide valitsuse ajal pikk majandusliku õitsengu periood, mis kestis kuni 2000ndate lõpuni. Konservatiivid said 1997. aasta üldvalimistel suurelt lüüa ja kaotasid kõik oma kohad Šotimaal ja Walesis. Selle põhjuseks on erakonna lõhenemine seoses Euroopa Liiduga, 1992. aasta "musta kolmapäeva" valuutaprobleem ja Tony Blairi juhitud "uus" leiboristlik partei.

21. sajand

Seejärel oli partei kolmteist aastat opositsioonis, kusjuures William Hague juhtis erakonda aastatel 1997-2001. 2001. aasta üldvalimistel keskendus partei kampaania mitmetele parempoolsetele poliitikatele ja kuigi Hague'i peeti võimsaks kõnelejaks, kahjustasid tema juhtimist mõned halvad reklaamitrükid ning partei saavutas 2001. aasta üldvalimistel ainult ühe koha puhaskasvu. Iain Duncan Smith juhtis erakonda aastatel 2001-2003 ja kuigi ta leevendas mõningaid partei parempoolseid poliitikaid, pidasid paljud konservatiivide parlamendiliikmed teda võimetuks erakonda tagasi võimule tuua ning 2003. aastal sai liidriks Michael Howard.

Tony Blairi juhitud leiboristlik valitsus oli Iraagi sõja tõttu muutumas ebapopulaarseks. Michael Howardil õnnestus 2005. aasta üldvalimistel vähendada leiboristide enamust parlamendis 167-lt 66-le. Howard astus varsti pärast seda tagasi ja David Cameronist sai konservatiivide partei juht. Camerom keskendus kaasaegsetele ja keskkonnaküsimustele. Konservatiivid olid 2007. aastast alates arvamusküsitlustes regulaarselt ees ning 2010. aasta üldvalimistel sai partei kõige rohkem kohti parlamendis ja kõige rohkem hääli, kuid jäi 20 koha võrra alla parlamendi häälteenamuse. Koos liberaaldemokraatidega moodustati koalitsioonivalitsus ja David Cameronist sai 11. mail 2010 peaminister. Ühendkuningriigi 2015. aasta üldvalimistel said konservatiivid 331 kohta. Moodustati esimene konservatiivide enamusega valitsus alates 1992. aastast.

Mõlemad juhid on partei ümberkujundamiseks ja selle atraktiivsuse suurendamiseks võtnud vastu liberaalse konservatiivsusega kooskõlas oleva poliitika. See on hõlmanud "rohelisemat" keskkonna- ja energiakäsitlust ning mõnede sotsiaalselt liberaalsete seisukohtade, näiteks samasooliste abielu aktsepteerimist. Nende poliitikate kõrval on aga järgitud eelarvekonservatiivsust, mille raames on nad säilitanud karmi seisukoha eelarvepuudujäägi vähendamiseks ja alustanud majandusliku kokkuhoiu programmi. Muud kaasaegsed poliitikad, mis on kooskõlas ühe riigi konservatiivsuse ja kristliku demokraatiaga, hõlmavad haridusreformi, õppelaenu taotlejate laiendamist kraadiõppesse ja vaesemate taustaga inimeste edasise õppimise võimaldamist, suurendades samas õppemaksu ja kehtestades kõrgema ülempiiri. Samuti on rõhku pandud inimõigustele, eelkõige Euroopa inimõiguste konventsioonile, toetades samas ka individuaalset algatust.

Pärast seda, kui Ühendkuningriik hääletas 23. juunil 2016 EList lahkumise poolt, astus Cameron tagasi konservatiivide juhi ja peaministri kohalt. 11. juulil 2016 teatati ametlikult, et Theresa Mayst saab 13. juuli 2016. aasta õhtul uus Konservatiivide partei juht ja peaminister.

Hiljutine poliitika hõlmab maailma juhtivat eesmärki saavutada 2050. aastaks süsinikdioksiidi heitkoguste nullpunkti, investeeringuid puhtasse energiasse ja keskkonda, suuremat koolide rahastamist, teaduse ja teadusuuringute rahastamise suurendamist, politsei arvu suurendamist ja riikliku tervishoiuteenistuse (NHS) rahastamise suurendamist. 2019. aastal sai Konservatiivide partei esimeseks suureks maailma valitsuseks, kes kuulutas välja kliimakriisi. Pärast 2019. aasta üldvalimisi on parlamendis nüüd rohkem LGBT+ konservatiivseid parlamendiliikmeid.

Robert Peel oli kaasaegse Konservatiivse Partei rajaja.


Benjamin Disraeli oli 19. sajandi Konservatiivse Partei juht.


Winston Churchill oli peaminister ja Konservatiivse Partei juht Teise maailmasõja ajal.


Margaret Thatcher oli Konservatiivse Partei juht aastatel 1975-1990 ja peaminister aastatel 1979-1990.


Theresa May, peaminister aastatel 2016-2019

Partei toetus

Partei toetus tuleb Lõuna-Inglismaalt, Ida-Inglismaalt ja maapiirkondadest.

Praegune esindatus

Konservatiivide erakonnal on need kohad:

Alamkoda (parlamendiliikmed) -

Ülemkoda (Peers) -

Euroopa Parlament (Euroopa Parlamendi liikmed) -

Londoni assamblee (AM) -

Šoti parlament (MSPd) -

Walesi Assamblee (AM) -

Kohalik omavalitsus (volikogude liikmed) -

Endised juhid

Allpool on nimetatud kõik Konservatiivse Partei juhid alates 1922. aastast. Juhina oldud aeg on esitatud sulgudes.