Michael Howard (sündinud Michael Hecht, 7. juuli 1941) on Briti poliitik, kes oli 2003. aasta novembrist kuni 2005. aasta detsembrini Konservatiivse Partei juht. Ta oli ka kabinetiminister nii Margaret Thatcheri kui ka John Majori valitsuses. Ta oli aastatel 1983-2010 Folkestone'i ja Hythe'i valimisringkonna parlamendiliige. Aastal 2010 astus ta lordide koja liikmeks Lympne'i parun Howardina.

Michael Howard sündis Gorseinonis, Swansea linnas Walesis. Ta on juudi päritolu. Ta õppis Cambridge'i Ülikoolis õigusteadust ja sai 1982. aastal kuninganna nõunikuks. Seejärel sai temast 1983. aasta üldvalimistel parlamendi liige. Tema kabinetitööde hulka kuulusid tööhõiveminister (1990-1992), keskkonnaminister (1992-1993) ja siseminister (1993-1997). Kui Konservatiivne Partei kaotas 1997. aasta üldvalimised, sai Michael Howardist William Hague'i ja Iain Duncan Smithi varikabineti liige.

2003. aastal sunniti Konservatiivse Partei juht Iain Duncan Smith tagasi astuma ja Michael Howard valiti ilma vastuhääletuseta Konservatiivse Partei juhiks. "Vastukaaluta" tähendab, et peale Michael Howardi ei kandideerinud keegi teine. Michael Howard oli 2005. aasta üldvalimistel konservatiivide kandidaat peaministriks. Konservatiivid ei võitnud valimisi, kuid neil oli parlamendis 33 kohta rohkem kui varem. Michael Howard astus varsti pärast seda tagasi ja David Cameron asendas teda Konservatiivide partei juhina.

Ta sai 2011. aasta sünnipäeva autasustamisel teenetemärgi Companion of Honour.

Varasem elu ja õiguslik karjäär

Michael Howard sündis 1941. aastal ja kasvas üles Lõuna-Walesis. Ta on juudi päritolu ning sündinud perekonnanimega Hecht. Pärast põhikooli- ja keskharidust suundus ta Cambridge'i Ülikooli, kus ta õppis õigusteadust. Pärast ülikooli omandas ta õigusalase kvalifikatsiooni, töötas advokaadina (barristerina) ja edenes 1982. aastal kuni kuninganna nõunikuni (Queen’s Counsel), mis kinnitab tema pikaajalist õigusalast praktikat ja tunnustust advokaadiringkondades.

Parlamendikarjäär ja ministrikohad

1983. aastal valiti Michael Howard parlamendi liikmeks Folkestone'i ja Hythe'i ringkonnast, kus ta esindas valijaid kuni 2010. aastani. Tema ministrikohustused konservatiivsetes valitsustes hõlmasid olulisi portfelle: tööhõive (Employment), keskkonna (Environment) ja eriti siseministri (Home Secretary) ametit 1993–1997. Siseministrina kujunes temast tuntud karismaatiline ning range õiguse ja korra pooldaja, kes rõhutas kuritegevuse tõkestamist ja politsei rolli.

Pärast 1997. aasta valimiskaotust jäi ta opositsiooni, kus ta tegutses nii varikabineti kui ka varasemate shadow-portfellide liigetena, hoides end aktiivsena poliitilises elus ja kujundades partei sisepoliitikat järgnevatel aastatel.

Parteijuht ja 2005. aasta valimised

2003. aastal, kui Konservatiivse Partei juhiks valitud Iain Duncan Smith pidi tagasi astuma, valiti Michael Howard partei juhiks ilma vastuhääletuseta. Tema juhtimise ajal taastas partei osa usaldusest ning keskendus eelkõige õigusküsimustele, immigratsioonile ja majanduse usaldusväärsusele. 2005. aasta üldvalimistel oli ta partei juht ja konservatiivid said parlamendis märgatava arvu kohti juurde (umbes 33 kohta), kuid ei suutnud võita valimisi – valitsev Töölispartei jäi võitjaks ning Tony Blair jätkas peaministrina kolmandat ametiaega. Pärast osalist eduka tulemuse saavutamist, kuid üldvõidu puudumisel, andis Howard parteijuhi koha üle David Cameroni osakonnale ja astus tagasi liidrirollist.

Elu pärast alamkoja karjääri ja teenetemärgid

Aastal 2010 lahkus Michael Howard alamkojast ja võeti vastu eluaegne paruniks, millest tuleneb tema liikmelisus lordide kojas kui Lympne'i parun Howardina. Lordide kogukonnas on ta jätkanud poliitilises ja ühiskondlikus debatis osalemist, olles kogenud hääl ja nõustaja noorematele kolleegidele.

2011. aastal tunnustati tema pikaajalist avalikku teenistust ja panust rahvushuvidesse, andes talle teenetemärgi Companion of Honour, mis on üks Suurbritannia kõrgeimaid erapäraseid autasusid.

Poliitiline pärand ja hinnang

Michael Howardit peetakse üheks konservatiivse väljanägemisega poliitikuks, kellel oli tugev kogemustepagas ministrina ja juhtina. Tema poliitiline pärand sisaldab õiguse ja korra rõhutamist, rangeid kuriteovastaseid meetmeid ning püüdlust taastada Konservatiivse Partei maine pärast 1990. aastate lõpu kaotusi. Pärast ametist lahkumist on ta olnud aktiivne kommentaaride andja, osalenud aruteludes ja jätkanud avalikku tegevust peamiselt nõustaja ja auväärse parunina.